Anton Hansen Tammsaare nimi ei vaja Eestis pikemat tutvustamist. Teda peetakse meie kirjandusloo vaieldamatuks suurkujuks, kelle viieosaline suurteos “Tõde ja õigus” on kujundanud eestlaste arusaama iseendast, oma ajaloost ja rahvuslikust identiteedist aastakümneid. Paljud meist mäletavad kooliajast kohustuslikku kirjandust või legendaarset tsitaati töö tegemisest ja armastusest, kuid sageli jääb kirjanik ise oma loomingu varju. Me teame Vargamäe Andrest ja Pearut paremini kui meest, kes nad paberile pani. Ometi oli Tammsaare elu täis pöördeid, vastuolusid ja üllatavaid seiku, mis ei sobitu alati kuvandiga tõsistest talupojakirjanikust, kes vaid soos rügas. Tema isiksus oli märksa mitmekihilisem, euroopalikum ja kohati isegi eksootilisem, kui kooliõpikud meile tavaliselt räägivad. Järgnevalt sukeldume sügavamale kirjaniku ellu ja toome päevavalgele viis fakti, mis võivad panna teid Tammsaaret täiesti uue pilguga vaatama.
Kaukaasia mäed ja surmasuust pääsemine
Kui me mõtleme Tammsaarele, kangastub silme ette tavaliselt sombune Eesti maastik, sood ja rabasaared. Vähesed aga teavad, et tema elu ja loomingut mõjutasid drastiliselt hoopis lõunapoolsed tuuled ja kõrged mäed. 1911. aastal tabas noort kirjanikku ränk terviserike – tal diagnoositi kaugelearenenud kopsutuberkuloos. Arstid ei andnud talle palju lootust, ennustades elupäevi vaid loetud kuudeks. See oli hetk, kus Eesti kirjanduslugu oleks võinud jääda olemata sellisel kujul, nagu me seda täna tunneme.
Päästerõngaks osutus otsus sõita ravile Kaukaasiasse, Musta mere äärsesse Sotši piirkonda ja Punasele Lagedale (Krasnaja Poljana). Sealne kliima, mägede õhk ja eemalolek kodustest muredest tegid imet. Tammsaare veetis seal ligi poolteist aastat. See periood ei olnud talle mitte ainult füüsilise tervenemise, vaid ka vaimse avardumise aeg. Kaukaasias kogetu kajastub tema reisikirjades ja visandites, mis on stiililt hoopis teistsugused kui tema hilisem, raskepärasem talupojarealism. Just sealne loodus ja kohalike rahvaste temperamentsus andsid talle elujõu tagasi, võimaldades tal hiljem kirjutada oma suurteosed. Võib liialdamata öelda, et ilma Kaukaasia reisita poleks meil “Tõde ja õigust”.
Mitte ainult talupojakirjanik: Tammsaare kui linnaintellektuaal
Üks levinumaid müüte on see, et Tammsaare oli läbinisti “maamees”, kes ihkas tagasi adra taha. Tegelikkus on aga see, et oma kõige viljakamad loomeaastad veetis ta Tallinnas, olles tõeline linnaintellektuaal ja dändi. Pärast abiellumist Käthe Veltmaniga kolis kirjanik Tallinna ja elas seal kuni oma surmani. Tema viimane elukoht Kadriorus, Koidula tänaval (kus praegu asub tema majamuuseum), oli sisustatud tolle aja kohta väga moodsalt ja mugavalt.
Tammsaare armastas linnaelu mugavusi. Ta oli püsikunde kohvikutes, armastas hästi riietuda ja hindas kõrgelt privaatsust, mida linnakorter võimaldas. Tema igapäevarutiin oli range ja distsiplineeritud, meenutades pigem lääneeuroopa filosoofi kui Eesti talumeest. Ta kirjutas kindlatel kellaaegadel, pidas lugu kellaviieteest ja luges võõrkeelseid ajalehti. Tema raamatukogu oli muljetavaldav, sisaldades teoseid prantsuse, saksa, vene ja inglise keeles. See näitab, et “Tõde ja õigus” ei sündinud mitte ainult mälestustest isa talus, vaid laia silmaringiga eurooplase analüüsivõimest, kes vaatles maaelu distantsilt ja üldistusjõuga.
Viiulimäng ja varjatud muusikaarmastus
Kirjaniku kuvandiga käib harva kaasas kujutluspilt temast kui muusikust, kuid Tammsaare oli suur muusikaaustaja ja -harrastaja. Juba nooruses õppis ta iseseisvalt viiulit mängima. See ei olnud lihtsalt põgus hobi, vaid sügav kirg, mis pakkus talle emotsionaalset väljundit sõnadele lisaks. On teada, et Treffneri gümnaasiumis õppides harjutas ta viiulit sageli ja pühendunult.
Hiljem, elades Tallinnas, sai muusikast tema koduse elu lahutamatu osa. Ta ostis oma tütrele Riiale klaveri ja suunas teda muusikaõpingutele, nautides koduseid kontserte. Muusika mõju on tunda ka tema loomingus – tema lauseehitus on sageli rütmiline ja meloodiline. Mõned kirjandusteadlased on isegi väitnud, et “Tõde ja õigus” on üles ehitatud nagu sümfoonia, kus motiivid korduvad, arenevad ja varieeruvad läbi viie köite. Viiulimäng jäi talle südamelähedaseks elu lõpuni, olles vahendiks, mis aitas tal leevendada kirjutamisega kaasnevat vaimset pinget.
Maailmakirjanduse vahendaja ja tõlkija
Enne kui Tammsaare sai tuntuks oma originaalloominguga, tegi ta tohutu töö ära tõlkijana. See fakt kipub sageli ununema, kuid tema panus maailmakirjanduse toomisel eesti lugejani on hindamatu. Ta ei tõlkinud lihtsaid ajaviiteromaane, vaid võttis ette maailmakirjanduse absoluutsed tipud, mis nõudsid tõlkijalt erakordset keeletaju ja filosoofilist sügavust.
Mõned olulisemad teosed, mille Tammsaare eesti keelde ümber pani, on:
- Fjodor Dostojevski – “Kuritöö ja karistus” (see tõlge mõjutas tugevalt ka tema enda psühholoogilise realismi arengut).
- Oscar Wilde – “Dorian Gray portree” ja mitmed muinasjutud.
- Joseph Conrad – “Salakuulaja”.
- H. G. Wells – erinevad teosed.
Tõlketöö ei olnud Tammsaare jaoks vaid elatusallikas, vaid ka õppeprotsess. Dostojevski tõlkimine sundis teda süüvima inimhinge tumedamatesse soppidesse, mis hiljem kajastus selgelt romaanis “Põrgupõhja uus Vanapagan” ja ka “Tõe ja õiguse” tegelaste siseheitlustes. Võib öelda, et Tammsaare lihvis oma eesti keele rikkust just teiste suurvaimude mõtteid tõlkides, luues seeläbi vundamendi omaenda meistriteostele.
Nobeli kirjanduspreemia – kättesaamatu unistus?
Kas teadsite, et Anton Hansen Tammsaare oli tõsiseltvõetav kandidaat Nobeli kirjanduspreemiale? 1930. aastatel, kui “Tõde ja õigus” oli valminud ja hakanud levima ka väljaspool Eestit (eelkõige saksa ja läti keeles), hakati kirjandusringkondades rääkima Tammsaarest kui võimalikust nobelistist. Tema teoste mastaapsus ja üldinimlikud teemad vastasid igati preemia statuudile.
Paraku sai takistuseks mitu asjaolu. Esiteks oli Eesti väike ja noor riik ning meie kirjandus maailmas vähe tuntud. Teiseks puudusid kvaliteetsed tõlked suurtesse maailmakeeltesse nagu inglise või prantsuse keel, mis oleksid teinud teose žüriile kättesaadavaks. Saksa keelde tõlgiti küll esimene osa, kuid see polnud piisav terviku mõistmiseks. Samuti on spekuleeritud poliitiliste põhjuste üle. Kuigi Tammsaare Nobeli preemiat ei saanud, asetab ainuüksi fakt, et teda selle vääriliseks peeti, ta ühte ritta selliste suurkujudega nagu Thomas Mann või Knut Hamsun. See on märk sellest, et tema looming ületab rahvuslikud piirid ja käsitleb universaalseid inimeksistentsi probleeme.
Korduma kippuvad küsimused Anton Hansen Tammsaare kohta
Millal ja kus Anton Hansen Tammsaare sündis?
Anton Hansen sündis 30. jaanuaril 1878. aastal Järvamaal, Albu vallas, Tammsaare-Põhja talus. Just see sünnikodu on prototüübiks kuulsale Vargamäele.
Miks valis ta kirjanikunimeks Tammsaare?
Kirjanikunimi “Tammsaare” tuleneb tema sünnitalu nimest. Ametlikult oli tema perekonnanimi Hansen, kuid kirjanduslikus maailmas soovis ta rõhutada sidet oma juurte ja kodukohaga.
Kas Tammsaarel oli lapsi?
Jah, Anton Hansen Tammsaarel ja tema abikaasal Käthel oli kaks last: tütar Riia ja poeg Eerik. Mõlemad lapsed hoidsid isa pärandit, kuid kirjaniku suguvõsa otsene meesliin on tänaseks katkenud.
Mis on Tammsaare tuntuim tsitaat ja mida see tegelikult tähendab?
Kõige kuulsam lause on “Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus”. Ometi on see tsitaat romaanis esitatud iroonilises võtmes – Vargamäe Andres tegi küll tööd ja nägi vaeva, kuid oodatud armastust ja õnne see talle sellisel kujul ei toonud. Tammsaare sõnum oli pigem hoiatus pimeusksuse eest töösse kui lunastusse.
Kus asub Tammsaare muuseum?
Tammsaare muuseume on Eestis kaks. Üks asub tema sünnikodus Järvamaal Veteperes (Vargamäe muuseum) ja teine tema viimases elukohas Tallinnas, Kadriorus (A. H. Tammsaare muuseum, Koidula tänav 12a).
Tammsaare tähendus tänapäeva digiajastul
Võiks arvata, et nutitelefonide ja sotsiaalmeedia ajastul on saja aasta tagune talupojarealism oma aktuaalsuse minetanud. Kuid paradoksaalsel kombel on Tammsaare looming täna võib-olla isegi kõnekam kui varem. Tema teosed ei räägi vaid kraavikaevamisest või naabritevahelisest tülist. Need räägivad inimese võitlusest iseendaga, tõe otsingutest maailmas, kus tõde tundub olevat suhteline, ja igatsusest millegi suurema järele.
Tänapäeva kiires maailmas, kus info on fragmentaarne ja suhted sageli pinnapealsed, pakub Tammsaare süvenemisvõimalust. Tema tegelaste psühholoogiline sügavus aitab meil mõista inimloomuse muutumatust. Konfliktid põlvkondade vahel, ühiskondlik surve ja isiklikud ambitsioonid on teemad, mis ei aegu kunagi. Tammsaare lugemine on otsekui peeglisse vaatamine – sealt ei pruugi alati vastu vaadata see, mida me näha tahame, kuid see pilt on alati aus ja puhastav. Seega ei ole Tammsaare vaid minevikuvarju kuuluv kohustuslik kirjandus, vaid elav ja hingav osa meie kultuurilisest DNA-st, mis aitab meil mõtestada eestlaseks olemist ka 21. sajandil.
