Tallinna vanalinna siluett on maailmakuulus oma keskaegsete tornide ja punaste kivikatuste poolest, kuid just Toompea südames kõrgub ehitis, mis pakub sellele arhitektuurilist kontrasti ja jutustab äärmiselt keerulist lugu. Aleksander Nevski katedraal ei ole pelgalt pühakoda; see on mälestusmärk, poliitiline sümbol ja kunstiteos, mis on üle elanud revolutsioonid, sõjad ja lammutusplaanid. Selle rikkalikult kaunistatud sibulkuplid ja võimsad kellad on muutunud lahutamatuks osaks pealinna visuaalsest identiteedist, meelitades ligi tuhandeid külastajaid, kes soovivad mõista selle suursuguse hoone tegelikku tähendust ja ajaloolist tausta. Olles Eesti suurim ja grandioosseim õigeusu kirik, peidab see endas saladusi ja detaile, mis jäävad esmapilgul märkamatuks, kuid mis on hädavajalikud mõistmaks Eesti ajaloo mitmekihilisust.
Venestamispoliitika sümbol Toompea kõrgustikul
Et mõista, miks Aleksander Nevski katedraal asub just seal, kus ta asub – otse Eesti Vabariigi Riigikogu vastas –, tuleb vaadata tagasi 19. sajandi lõppu. See oli aeg, mil Vene keisririik viis Eesti aladel läbi intensiivset venestamispoliitikat. Kuberner Sergei Šahhovskoi eestvedamisel otsiti kohta, kuhu rajada impeeriumi võimsust ja õigeusu ülemvõimu sümboliseeriv pühakoda. Valik langes Toompeale, mis oli ajalooliselt olnud baltisaksa aadelkonna ja luterliku kultuuri kants.
Kiriku asukoht ei olnud juhuslik. See ehitati platsile, kus varem asus Martin Lutheri mälestussammas, mis teisaldati. Ehitustööd algasid 1894. aastal ja kestsid kuus aastat. Katedraal pühitseti sisse 1900. aastal ning see pühendati Novgorodi vürstile Aleksander Nevskile, kes on Vene õigeusu kirikus tuntud kui väejuht ja pühak. Ajalooline iroonia seisneb selles, et hoone rajati märgiks Vene tsaaririigi vankumatust võimust, kuid vaid paarkümmend aastat hiljem sai sellest iseseisva Eesti Vabariigi pealinnas asuv vastuoluline pärand.
Arhitektuuriline meistriteos ja Moskva koolkond
Aleksander Nevski katedraal on silmapaistev näide historitsistlikust stiilist, esindades täpsemalt Moskva-Jaroslavli koolkonda. Selle arhitektiks oli Mihhail Preobraženski, Peterburi Kunstide Akadeemia professor, kes suutis luua hoone, mis on ühtaegu massiivne ja detailirohke. Kiriku viis sibulkuplit, mida ehivad kuldsed ristid, on nähtavad kaugele üle linna, moodustades terava kontrasti Oleviste ja Niguliste gooti stiilis tornidega.
Erilist tähelepanu väärivad katedraali fassaadi kaunistavad mosaiigid. Need on valmistatud Peterburis asuvas A. Frolovi mosaiigitöökojas ning on oma kunstiliselt tasemelt ja säilivuselt Eestis ainulaadsed. Suurimad mosaiigid asuvad sissepääsude kohal ja kujutavad pühakuid, kellele kirik on pühendatud. Hoone välisilme on rikastatud ka keerukate kiviraidurite töödega, mis lisavad fassaadile sügavust ja pidulikkust.
Kirikukellade võimas kõla
Üks katedraali kõige erilisemaid omadusi on selle kellade ansambel. Kirikutornides asub kokku 11 kella, mis moodustavad Tallinna võimsaima kellamängu. Nende seas on ka:
- Eesti raskeim kirikukell: See kaalub muljetavaldavad 15 tonni (ehk 15 000 kilogrammi). Selle kella kuminaid on tunda füüsilise vibratsioonina, kui seista torni läheduses jumalateenistuse ajal.
- Väiksemad kellad: Ülejäänud kümme kella on häälestatud nii, et need looksid harmoonilise ja kaugelekostva helipildi, mida on kuulda eriti selgelt ülestõusmispühade ajal.
1924. aasta lammutusplaanid ja hoone saatus
Pärast Eesti iseseisvumist 1918. aastal muutus katedraali staatus problemaatiliseks. Paljude eestlaste jaoks sümboliseeris see endist rõhumist ja võõrvõimu. 1920. aastate alguses algatati tõsine diskussioon katedraali lammutamiseks, et taastada Toompea ajalooline ilme ja eemaldada “vene saabas” Eesti valitsushoone eest. 1924. aastal oli lammutusplaan Riigikogus vägagi reaalne teema.
Katedraal jäi siiski püsima peamiselt kahel põhjusel:
- Rahapuudus: Sellise massiivse kiviehitis lammutamine ja platsi korrastamine oleks nõudnud astronoomilisi summasid, mida noorel vabariigil ei olnud kuskilt võtta.
- Rahvusvaheline surve ja pragmaatika: Õigeusu kogukond (kuhu kuulus ka palju eestlasi) ja rahvusvahelised suhted mängisid oma rolli. Otsustati, et hoone säilitamine on mõistlikum kui selle hävitamine.
Nõukogude okupatsiooni ajal suleti kirik 1960. aastatel ja seda ähvardas taas ümberehitamine (näiteks planetaariumiks), kuid see jäi siiski tegutsevaks pühakojaks, kuigi lagunevaks. Põhjalikud restaureerimistööd algasid alles pärast Eesti taasiseseisvumist, mil katedraal sai tagasi oma endise hiilguse.
Sisearhitektuur ja ikoonimaali kunst
Kui katedraali välisilme on grandioosne, siis siseruumid on lausa hingematvad. Kirik mahutab teenistuste ajal kuni 1500 inimest. Interjööri domineerivaks elemendiks on kolm nikerdatud ja kullatud puidust ikonostaasi ehk pühapiltide seina, mis eraldavad altariruumi kogudusele mõeldud alast.
Ikoonid on maalitud 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse tuntud vene meistrite poolt, järgides ranget kaanonit, kuid lisades sellele ajastule omast realistlikku pehmust. Kiriku seinad ja laed on kaetud freskode ja ornamentidega, mis loovad müstilise ja pühaliku atmosfääri. Erilist tähelepanu väärib peakupli alune ruum, kus valgus langeb läbi akende nii, et see valgustab kuldseid detaile, luues taevaliku efekti.
Korduma kippuvad küsimused
Kuna Aleksander Nevski katedraal on üks populaarsemaid vaatamisväärsusi Tallinnas, tekib külastajatel tihti praktilisi ja ajaloolisi küsimusi. Siin on vastused levinumatele pärimistele.
Kas katedraali külastamine on tasuta?
Jah, sissepääs kirikusse on kõigile tasuta. Kuna tegemist on tegutseva pühakojaga, on oodatud vabatahtlikud annetused hoone ülalpidamiseks ja restaureerimiseks.
Kas kirikus tohib pildistada?
Üldreeglina ei ole kiriku sees pildistamine ja filmimine lubatud, eriti jumalateenistuste ajal. See on mõeldud palvetajate rahu tagamiseks ja sakraalse atmosfääri hoidmiseks. Eriloa alusel on pildistamine mõnikord võimalik.
Milline on riietumisstiil katedraali külastades?
Nagu enamikes õigeusu kirikutes, eeldatakse külastajatelt tagasihoidlikku riietust. Meestel tuleks sisenemisel müts peast võtta. Naistel soovitatakse katta pea rätikuga, kuigi turistide puhul ei ole see alati rangelt nõutud, kuid õlad ja põlved peaksid olema kaetud (lühikesed püksid ja maikad ei ole sobilikud).
Miks on kiriku risti all poolkuu kujutis?
See on levinud väärarusaam, et rist tallab poolkuud (islami sümbolit). Tegelikult on risti all olev poolkuu ehk tsata iidne Bütsantsi sümbol, mis tähistab ankrut (lootust) või karikat (Püha Graali), kus asub Kristuse ihu. See sümbol oli kasutusel juba enne islami ja kristluse vastasseise.
Katedraali roll tänapäeva kultuuriruumis
Tänasel päeval on Aleksander Nevski katedraalil kahetine roll. Ühest küljest on see aktiivne Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku keskus, kus toimuvad igapäevased liturgiad, ristimised ja laulatused. See on vaimne kodu tuhandetele õigeusklikele, nii venelastele, eestlastele kui ka teistest rahvustest inimestele.
Teisest küljest on see vaieldamatu turismimagnet. Hoolimata oma poliitiliselt keerulisest sünniloost, on katedraal integreerunud Tallinna kultuuripärandisse. See on koht, kus kohtuvad ajalugu, arhitektuur ja religioon. Katedraali treppidelt avanev vaade Riigikogu hoonele loob ainulaadse pildi, kus kaks erinevat ajastut ja maailmavaadet seisavad teineteisega silmitsi, olles õppinud koos eksisteerima.
Hoone väärtus ei seisne enam ammu selle algses ideoloogilises eesmärgis, vaid selle kunstilises teostuses ja võimes rääkida lugu Eesti ajaloo keerukusest. Restaureerimistööd on muutnud selle üheks paremini hooldatud pühakojaks piirkonnas, pakkudes silmailu igale möödujale. Külastades Toompead, on Aleksander Nevski katedraal meeldetuletus sellest, et ilu ja ajalugu võivad sündida ka kõige vastuolulisematest olukordadest, rikastades linnaruumi ja pakkudes mõtteainet tulevastele põlvedele.
