Kooliajal tundus lausete analüüsimine paljudele tüütu ja keeruline kohustus, kus tuli joonlauaga erinevaid jooni vedada ning pead murda, miks üks sõna on alus ja teine öeldis. Ometi on nende kahe lauseliikme mõistmine meie igapäevase keelekasutuse, selge eneseväljenduse ja korrektse kirjutamise vundament. Kui me ei tea, kes teeb ja mida teeb, muutub tekst kiiresti arusaamatuks pudruks. Eesti keele lauseehitus on küllaltki paindlik, kuid see paindlikkus toetub kindlatele reeglitele, mille keskmes seisavadki kaks kõige tähtsamat tegijat: alus ja öeldis. Nende tuvastamine ei nõua filoloogikraadi, vaid lihtsat loogikat ja paari põhitõe tundmist.
Selles põhjalikus ülevaates teeme asja n-ö puust ja punaseks. Unustame hetkeks keerulised lingvistilised terminid ja keskendume sellele, kuidas reaalselt tekstis orienteeruda. Olenemata sellest, kas soovite aidata last kodutöödes, parandada oma ametikirjade kvaliteeti või lihtsalt värskendada koolitarkust, on oskus näha lause skeletti hindamatu väärtusega. Lause ei ole lihtsalt hunnik sõnu; see on struktuur, kus igal elemendil on oma ülesanne, ja selle struktuuri kaks kanditala ongi tegevus ning tegija.
Öeldis on lause süda ja mootor
Kõige kindlam viis lause analüüsimiseks on alustada alati öeldisest. Öeldis on lause kõige olulisem liige – see on justkui mootor, mis paneb lause tööle. Ilma öeldiseta ei ole meil tegemist lausega (välja arvatud erandlikud hüüatused või pealkirjad), vaid lihtsalt sõnade loeteluga. Öeldis väljendab tegevust, olemist või seisundit.
Öeldise leidmiseks tuleb esitada küsimus: mida tehakse?, mida tehti? või mis toimub?. Grammatiliselt on öeldis alati pöördsõna ehk verb.
Kuidas öeldist ära tunda?
Öeldisel on eesti keeles mitu olulist tunnust, mida tasub tähele panna:
- Pööramine: Öeldis muutub vastavalt sellele, kes tegevust sooritab (mina loen, sina loed, nemad loevad).
- Aeg: Öeldis näitab, millal tegevus toimub – olevikus, minevikus või tulevikus (ta kirjutab vs ta kirjutas).
- Kõneviis: See näitab, kas tegevus on reaalne, tingimuslik või käskiv (tuleb, tuleks, tulgu).
Oluline on meeles pidada, et öeldis ei pruugi alati koosneda vaid ühest sõnast. Eesti keeles on levinud ka liitöeldised ja ühendöeldised. Näiteks lauses “Poiss hakkas jooksma” on öeldises kaks sõna, mis moodustavad ühe sisulise terviku. Samuti lauses “Mari oli kurb olnud” on tegemist mitmesõnalise ajavormiga. Seega, kui otsite lausest tegevust, vaadake kindlasti konteksti – kas abiverb (nagu “olema” või “hakkama”) kuulub sisulise tegevuse juurde?
Alus ehk tegevuse tegija
Kui öeldis on leitud, on aeg otsida üles alus. Alus on lauseliige, mis näitab, kes või mis sooritab öeldisega väljendatud tegevust või on selles seisundis. Kõige lihtsam on alust leida, küsides öeldise kohta: kes? või mis?.
Näiteks lauses “Kass püüab hiirt” on öeldis “püüab”. Küsime: kes püüab? Vastus on “kass”. Seega “kass” on alus. Tundub lihtne, kuid eesti keel pakub siin põnevaid nüansse, mis võivad algaja segadusse ajada.
Nimetav ja osastav alus
Eesti keele eripäraks on see, et alus võib olla kahes erinevas käändes: nimetavas (kes? mis?) või osastavas (keda? mida?). See on koht, kus tehakse kõige rohkem vigu.
- Totaalalus (nimetavas käändes): See on kõige tüüpilisem alus. See tähistab piiritletud, terviklikku asja või olendit. Näiteks: “Raamat kukkus laualt.” Siin on “raamat” nimetavas käändes alus.
- Partsiaalalus (osastavas käändes): Seda kasutatakse sageli siis, kui alus tähistab midagi määramatut, ainet või hulka, või kui lause väljendab olemasolu (eksistentsiaallause). Näiteks: “Laual on raamatuid” või “Klaasis on vett“. Siin vastab alus küsimusele “mida on?” (mitte objektina, vaid olemasolu tähenduses).
Eristamine on oluline, sest see mõjutab sageli ka öeldise ühildumist. Kui alus on mitmuses ja nimetavas käändes (“Lapsed mängivad”), on ka öeldis mitmuses. Kui aga alus on osastavas käändes (“Õues on lapsi“), jääb öeldis ainsusesse (“on”, mitte “onvad”).
Samm-sammuline juhend lause analüüsimiseks
Et teooria praktikasse panna, on mõistlik järgida kindlat algoritmi. See aitab vältida huupi pakkumist ja teeb keerulisemate lausete lahkamise loogiliseks. Järgige neid samme:
- Leia lausest tegusõna (verb). Otsi sõna, mis väljendab tegevust või olemist. See on potentsiaalne öeldis.
- Kontrolli, kas see on pöördsõna. Kas sa saad seda pöörata (mina teen, sina teed)? Kui jah, oled leidnud öeldise. Märgi see ära (traditsiooniliselt kahe joonega).
- Esita öeldise kohta küsimus “Kes?” või “Mis?”. Vastus sellele küsimusele on alus. Märgi see ära (traditsiooniliselt ühe joonega).
- Kontrolli loogikat. Kas leitud alus on tõesti see, kes tegevust sooritab? Näiteks lauses “Mulle meeldib jäätis” on öeldis “meeldib”. Kes või mis meeldib? “Jäätis” meeldib. Seega “jäätis” on alus, mitte “mulle” (mis on määrus).
Keerulisemad juhtumid ja varjatud karid
Kõik laused ei ole nii lihtsad nagu “Koer haugub”. Mõnikord on alus peidus, mõnikord puudub see täielikult ja mõnikord on lauseliikmete järjekord eksitav.
Kas alus peab alati olema?
Ei pea. Eesti keeles on palju lauseid, kus alust ei ole ja seda ei saagi sinna panna. Neid nimetatakse vaeglausete eriliigiks või isikulisteks lauseteks, kus isik on üldine.
Tüüpilised aluseta laused on seotud ilmastikunähtustega või füsioloogiliste seisunditega:
- “Väljas sajab.” (Me ei küsi, kes sajab? Lihtsalt sajab.)
- “Mul iiveldab.” (Siin ei ole tegijat, on vaid kogemus.)
- “Hämardub.”
Samuti puudub grammatiline alus umbisikulistes lausetes, näiteks “Tehakse tööd” või “Räägitakse, et ilm muutub”. Siin on tegevus (öeldis) olemas, kuid konkreetne tegija (alus) on taandatud tagaplaanile.
Sõnade järjekord võib eksitada
Eesti keele sõnajärg on suhteliselt vaba, mis tähendab, et alus ei pruugi olla lause esimene sõna. Vaatame lauset: “Tuppa astus mees.” Siin on esimene sõna “tuppa” (kuhu?), teine sõna on öeldis “astus” ja alles kolmas on alus “mees”. Kui lähtuda eeldusest, et esimene sõna on alus, teeksime siin vea. Seepärast ongi kriitiliselt tähtis alustada analüüsi öeldisest ja seejärel küsida “kes?”.
Miks on oluline teha vahet alusel ja sihitisel?
Üks sagedasemaid vigu tekib aluse ja sihitise (objekti) segiajamisel, eriti kui mõlemad vastavad küsimusele “mis?”. Sihitis on see, millele tegevus on suunatud.
Võtame lause: “Poiss sööb suppi.”
- Öeldis: Sööb (tegevus).
- Alus: Poiss (kes sööb? – tegija).
- Sihitis: Suppi (mida sööb? – objekt).
Keerulisem on olukord lauses: “Raamat tuleb läbi lugeda.” Siin on “raamat” alus (vastab küsimusele mis? ja on lause teema). Aga lauses “Ma pean raamatu läbi lugema” on “raamatu” sihitis, sest tegija on “ma”. Kontekst ja tegija tuvastamine on võti.
Korduma kippuvad küsimused
Siin on valik küsimusi, mis sageli tekivad seoses aluse ja öeldise määramisega, koos lihtsate vastustega.
Mis on liitalus?
Liitalus tähendab olukorda, kus lauses on mitu tegijat, kes sooritavad sama tegevust. Need on tavaliselt ühendatud sidesõnadega nagu “ja” või “ning”. Näiteks: “Kass ja koer mängisid õues.” Siin moodustavad “kass ja koer” kokku liitaluse.
Kas asesõna võib olla alus?
Jah, väga sageli. Isikulised asesõnad (mina, sina, tema, meie, teie, nemad) on tihti lauses aluse rollis. Näiteks: “Meie läheme kinno.” Samuti võivad aluseks olla näitavad asesõnad (see, need), kui nad viitavad tegijale.
Mida teha, kui lauses on mitu öeldist?
Kui lauses on mitu öeldist, on tegemist liitlausega (koond- või põimlausel). Sellisel juhul tuleb analüüsida iga osalauset eraldi. Igal osalausel on tavaliselt oma öeldis ja oma alus. Näiteks: “Päike paistis (öeldis 1) ja linnud laulsid (öeldis 2).” Siin on kaks grammatilist tsentrumit.
Kas “olema” on alati öeldis?
Peaaegu alati, kui see on lauses pööratud vormis. “Olema” on eesti keele kõige tavalisem öeldis, mis seob aluse mingi omaduse või seisundiga. Näiteks “Ta on õpilane”. Isegi kui tegevust otseselt ei toimu, on “on” gramatiliselt öeldis.
Kuidas eristada öeldist ja öeldistäidet?
Lauses “Maja on suur” on “on” öeldis ja “suur” on öeldistäide. Öeldis on verb, öeldistäide on tavaliselt omadussõna või nimisõna, mis iseloomustab alust. Analüüsimisel otsi esmalt verbi – see on öeldis.
Grammatika tundmine kui selge mõtlemise tööriist
Aluse ja öeldise tundmine ei ole vaid koolitarkus, mida läheb vaja eksamitel. See oskus annab meile tööriistad oma mõtete täpsemaks struktureerimiseks. Kui me kirjutame keerulist teksti ja lause jookseb “kinni” või tundub kohmakas, on sageli põhjuseks ebakõla aluse ja öeldise vahel. Võib-olla on alus jäänud liiga kaugele, võib-olla on need vale ühildumise tõttu nihkes või on lausesse sattunud liiga palju tegevusi ilma selge tegijata.
Oskus lauset algosadeks lahti võtta aitab meil paremini mõista ka võõrkeeli, sest alus ja öeldis on universaalsed kategooriad enamikes keeltes. Kui suudate eestikeelses lauses kiiresti tuvastada, kes teeb ja mida teeb, suudate sama loogikat rakendada ka inglise, saksa või vene keelt õppides. Grammatika ei ole piirang, vaid kaart, mis aitab meil keelemaastikul eksimata rännata.
