Ameerika staffordshire’i terjer, sageli tuntud kui amstaff, on tõug, mis tekitab inimestes vastakaid tundeid. Ühest küljest nähakse neid meedias sageli kui ohtlikke ja ettearvamatuid loomi, keda tuleks karta. Teisest küljest kirjeldavad tõu austajad ja omanikud neid kui maailma kõige lojaalsemaid, armastavamaid ja lastelembesemaid koeri. Kui teie pere kaalub selle jõulise ja karismaatilise koera võtmist, on loomulik tunda ebakindlust. Kas see lihaseline koer on tõesti turvaline valik perre, kus kasvavad lapsed? Selles artiklis vaatame mööda sensatsioonilistest pealkirjadest ja süveneme tegelikkusesse, uurides amstaffi temperamenti, ajalugu ning sobivust perekoeraks.
Amstaffi tegelik loomus ja ajalugu
Et mõista, kas ameerika staffordshire’i terjer sobib lastega, tuleb esmalt mõista nende päritolu. Kuigi nende esivanemaid kasutati kahjuks koeravõitlustes, aretati neid koeri algusest peale olema inimeste suhtes äärmiselt sõbralikud. Võitlusringis pidid omanikud suutma koeri lahutada ilma, et nad ise hammustada saaksid. Seetõttu selekteeriti aretuses välja isendid, kes näitasid üles agressiivsust inimeste vastu. Tänapäevane amstaff on selle pikaajalise aretustöö tulemus – koer, kes on füüsiliselt võimekas, kuid kellel on väga kõrge valulävi ja stabiilne närvisüsteem.
Amstaffid on tuntud oma inimestele orienteerituse poolest. Nad ei ole koerad, kes tahaksid üksi aianurgas istuda; nad tahavad olla seal, kus on nende pere. Nende hüüdnimi “takjakoer” ei ole asjata antud – nad on sageli füüsilises kontaktis oma omanikuga, toetades pead sülle või istudes jalgadel. See suur kiindumus inimestesse ongi peamine põhjus, miks paljud eksperdid peavad neid õige kasvatuse korral suurepärasteks perekoerteks.
Müüdid vs. tegelikkus: Mis on tõde?
Ühiskonnas ringleb amstaffide kohta mitmeid visaid müüte, mis hirmutavad lastega peresid. On aeg need ümber lükata ja vaadata, mida ütlevad faktid.
Müüt 1: Neil on “lukustuvad lõuad”
See on üks levinumaid ja bioloogiliselt ebatäpsemaid uskumusi. Uuringud on korduvalt tõestanud, et ameerika staffordshire’i terjerite (ja teiste bull-tüüpi terjerite) lõualuudel ei ole mingit füsioloogilist mehhanismi, mis võimaldaks neil “lukustuda”. Nende lõuad töötavad täpselt samamoodi nagu mistahes teisel koeratõul, alates chihuahuast kuni saksa lambakoerani. Küll aga on neil tugevad lihased ja suur tahtejõud – kui nad millestki kinni haaravad (näiteks mänguasjast), hoiavad nad sellest lihtsalt väga tugevalt kinni.
Müüt 2: Nad on ettearvamatult agressiivsed
Tegelikkuses on amstaffide temperament äärmiselt stabiilne. Ameerika Temperamenditestide Ühingu (ATTS) andmetel, mis hindab koerte stabiilsust, sõbralikkust ja reaktsiooni erinevates olukordades, saavutavad amstaffid järjekindlalt väga kõrgeid skoore, edestades sageli isegi selliseid populaarseid peresõbralikke tõuge nagu kuldne retriiver või beagle. Agressiivsus on tavaliselt halva aretuse, puuduliku sotsialiseerimise või väärkohtlemise tulemus, mitte tõu sissekodeeritud omadus.
Miks amstaff võib olla lapsele suurepärane kaaslane
Hästi sotsialiseeritud ja koolitatud ameerika staffordshire’i terjeril on mitmeid omadusi, mis teevad temast lastega peres hinnatud liikme:
- Kõrge valulävi: Väikesed lapsed võivad olla kohmakad – nad võivad kogemata koera sabast tõmmata, kõrva katsuda või peale kukkuda. Amstaff on füüsiliselt vastupidav ja kannatlik. Seal, kus õrnem kääbuskoer võib valust näksata, amstaff sageli isegi ei reageeri või võtab seda mänguna.
- Energilisus ja mängulust: Lapsed on aktiivsed ja amstaffid samuti. Nad on väsimatud mängukaaslased, kes jaksavad tundide viisi palli taga ajada, matkata või aias joosta. Nad ei väsi nii kergelt kui paljud teised tõud.
- Lojaalsus ja kaitseinstinkt: Amstaffid on oma perele sügavalt lojaalsed. Kuigi nad ei ole tüüpilised valvekoerad (sest nad armastavad inimesi liiga palju), on nende kohalolek sageli piisav, et pere end turvaliselt tunneks. Nad hoiavad oma “karjal” silma peal.
Ohukohad ja millega tuleb arvestada
Oleks vastutustundetu väita, et amstaff sobib igasse perre. Nende jõud ja entusiasm võivad tekitada olukordi, millega lapsevanemad peavad arvestama.
Peamine probleem ei ole agressiivsus, vaid füüsiline jõud. Amstaff on “bull in a china shop” (härg portselanipoes). Noor koer ei taju sageli oma suurust ega jõudu. Oma suurest armastusest ja rõõmust võib ta lapse pikali joosta või tugeva sabalöögiga haiget teha. Seetõttu ei soovitata noort ja koolitamata amstaffi jätta järelevalveta väga väikeste lastega, kes ei seisa veel kindlalt jalgadel.
Lisaks vajab see tõug kindlakäelist ja järjepidevat (kuid positiivset) koolitust. Kui te ei ole valmis pühendama aega koertekoolile ja igapäevasele treeningule, võib koera energia muutuda destruktiivseks. Igavlev amstaff võib närida mööblit või muutuda liiga pööraseks, mis ei ole lastega kodus turvaline.
Reeglid ohutuks kooseluks
Et tagada harmooniline ja turvaline kooselu laste ja ameerika staffordshire’i terjeri vahel, tuleks kehtestada kindlad reeglid kohe, kui koer majja saabub.
- Järelevalve on kohustuslik: Ühtegi koera, sõltumata tõust, ei tohiks jätta väikelapsega omapead. Õnnetused juhtuvad sekundi murdosa jooksul ja sageli just mänguhoos.
- Lapse harimine: Last tuleb õpetada koera austama. Koera ei tohi segada söömise või magamise ajal. Tuleb selgitada, et koera ei tohi kallistada nii, et see ahistaks looma (kaela ümbert pigistamine), ega ronida talle selga.
- Koera “oma koht”: Koeral peab olema kodus turvaline tsoon (puur või pesa), kuhu ta saab laste eest varjuda ja kuhu lastel on keelatud minna. See annab koerale võimaluse puhata, kui laste möll muutub liiga intensiivseks.
- Sotsialiseerimine: Kutsikat tuleb tutvustada erinevatele lastele, häältele ja olukordadele varakult. Mida rohkem positiivseid kogemusi tal lastega on, seda usaldusväärsem on ta täiskasvanuna.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Siin on vastused levinud küsimustele, mida pered amstaffi võtmist kaaludes küsivad.
Kas amstaff sobib esimeseks koeraks?
See on võimalik, kuid nõuab omanikult suurt pühendumist. Amstaff on tark, kuid võib olla kangekaelne. Esmakordne koeraomanik peab olema valmis minema kutsikakooli ja tegema koostööd treeneriga. Kui olete passiivse eluviisiga või ebakindel, ei pruugi see tõug olla parim valik.
Kuidas amstaff saab läbi teiste koduloomadega?
See sõltub suuresti liinist ja sotsialiseerimisest. Amstaffidel võib esineda liigisisest agressiooni (teiste koerte vastu) või tugevat saagiinstinkti (kasside suhtes). Siiski elavad paljud amstaffid edukalt koos teiste koerte ja kassidega, kui neid on maast madalast harjutatud. Küll aga ei soovitata jätta kahte samast soost domineerivat koera omavahele järelvalveta.
Kas korter on amstaffile sobiv elukoht?
Jah, üllataval kombel on nad suurepärased korterikoerad. Toas on nad tavaliselt rahulikud ja armastavad diivanil pikutada. Tingimuseks on aga see, et nad saavad õues piisavalt füüsilist ja vaimset koormust. Kui energia on maandatud, on nad toas märkamatud (kui norskamine välja arvata).
Mis vahe on “pitbullil” ja amstaffil?
Kuigi nad näevad sarnased välja ja jagavad ühist ajalugu, on Ameerika staffordshire’i terjer tunnustatud tõug (FCI poolt) kindla standardiga, mis rõhutab stabiilset temperamenti ja välimust. “Pitbull” viitab sageli Ameerika pitbull terjerile (mis on eraldi tõug) või kasutatakse seda üldnimetusena segavereliste bull-tüüpi koerte kohta. Tõupuhas amstaff on aretatud spetsiaalselt näituse- ja perekoeraks, kus agressiivsus on diskvalifitseeriv viga.
Vastutustundlik kasvataja ja kutsika valik
Kui olete otsustanud, et ameerika staffordshire’i terjer on teie perele sobiv, on järgmine ja kõige kriitilisem samm õige kutsika leidmine. Lastega perre koera valides ei tohi kunagi teha järeleandmisi koera päritolu osas. Tõupaberid ei ole pelgalt “näitusejaoks”, vaid need on ainus garantii koera põlvnemise ja geneetilise stabiilsuse kohta.
Vastutustundlik kasvataja teeb oma aretuskoertele terviseuuringud (düsplaasia, süda, ataksia) ja mis veelgi olulisem – testib nende iseloomu. Ärge ostke kutsikat kuulutuseportaalist “paberiteta” pesakonnast, sest seal puudub kontroll vanemate psüühika üle. Ebastabiilne närvisüsteem on pärilik ja lastega peres on see risk, mida ei tasu võtta. Külastage kasvatajat, tutvuge kutsika emaga (ja võimalusel isaga) ning jälgige nende reaktsiooni võõrastele. Õige amstaffi vanemad peaksid olema sõbralikud, avatud ja enesekindlad, mitte arglikud ega agressiivsed. Hea kasvataja aitab teil pesakonnast valida just sellise kutsika, kelle energiatase ja iseloom sobivad kõige paremini teie pere elustiili ja laste vanusega, tagades seeläbi pika ja õnneliku sõpruse.
