Mark Twaini surematu klassika “Prints ja kerjus” on lugu, mida enamik meist mäletab lapsepõlvest – romantiline ja õpetlik seiklus kahest identsest poisist, kes vahetavad kohad ja õpivad tundma elu teist poolt. Sageli on teatrilavastused seda materjali käsitlenud turvalise kogupereetendusena, kus rõhk on pigem kostüümidraamal ja koomilistel eksitustel kui sotsiaalsel kommentaaril. Kuid äsja esietendunud uusversioon on midagi hoopis enamat. See ei ole lihtsalt tolmune klassika ülesorjendamine; see on julge, visuaalselt lummav ja ühiskondlikult terav tõlgendus, mis raputab vaataja mugavustsoonist välja ning sunnib küsima: kui palju on maailm 16. sajandi Londonist tegelikult muutunud? Juba esimestest hetkedest on selge, et lavastaja ei ole soovinud luua pelgalt ilusat pilti, vaid on otsinud materjalist üles selle valusa ja aktuaalse tuuma.
Visuaalne keel: kus ajalugu kohtub düstoopiaga
Lavastuse üks tugevamaid külgi on kahtlemata selle stsenograafia ja kunstnikutöö. Loobudes traditsioonilisest ajaloolisest realismist, on loodud keskkond, mis mõjub ühtaegu arhailiselt ja futuristlikult. See on maailm, kus Tudori-aegne hiilgus seguneb tööstusliku süngusega.
Lava kujunduses domineerivad külmad metallpinnad ja teravad nurgad, mida pehmendavad vaid kuningakoja luksuslikud, kuid lämmatavad kangad. See kontrast loob koheselt pinge: rikkus ei ole siin vaba ega kerge, vaid koormav ja isoleeriv. Teiselt poolt on Londoni tänavad ja “Prügikuninga” õukond kujutatud post-apokalüptilise varjundiga, kus vaesus ei ole romantiline, vaid jõhker ja eluohtlik.
Kostüümikunstnik on teinud hiilgavat tööd, sidudes ajaloolised siluetid tänapäevaste materjalide ja detailidega:
- Printsi riietuses on kasutatud küll sametit ja kulda, kuid lõiked on ranged, meenutades pigem soomusrüüd või vangivormi kui mugavat koduigatsust.
- Kerjuse ja tänavarahva rõivad on eklektiline segu ajastutruudest kaltsudest ja moodsast tänavamoest, viidates sellele, et vaesus on ajatu probleem.
- Maskide ja grimmikasutus rõhutab tegelaste kahepalgelisust ja ühiskondlikke rolle, mida nad on sunnitud kandma.
Sotsiaalkriitika teravik on suunatud tänapäeva
Kuigi tegevus toimub nimeliselt minevikus, on lavastuse tekst ja rõhuasetused ehmatavalt kaasaegsed. Uus dramatiseering on puhastanud Twaini teksti liigsest sentimentaalsusest ja toonud esiplaanile võimumehhanismide ja bürokraatia kriitika. Stseenid, kus prints Edward põrkub kokku riikliku süsteemi ükskõiksusega vaeste suhtes, ei mõju enam lihtsalt ajaloolise ülekohtuna, vaid otsese viitena tänapäeva sotsiaalhoolekande puudujääkidele ja klassilõhele.
Eriti teravalt tuleb esile identiteedi teema. Lavastus küsib, mis teeb inimesest selle, kes ta on: kas tema siseilm või see, milliseid riideid ta kannab ja millisesse hälli ta on sündinud? See “Prints ja kerjus” näitab halastamatult, kuidas ühiskond hindab inimest vaid välise kesta järgi. Hetk, mil tõeline prints visatakse paleest välja, sest ta näeb välja nagu kerjus, on lahendatud sellise psühholoogilise intensiivsusega, et saalis valitseb hiirvaikus.
Rollisooritused, mis kannavad lavastust
Loomulikult ei toimiks ükski kontseptsioon ilma tugevate näitlejatöödeta. Peaosatäitjate dünaamika on lavastuse süda. Huvitava lavastajapoolse valikuna mängivad printsi ja kerjust kaks füüsiliselt väga sarnast, kuid energeetiliselt erinevat näitlejat, kes suudavad teise vaatuse käigus oma kehakeelt peegeldada nii meisterlikult, et vaatajalgi tekib hetkeks segadus – kumb on kumb?
Tom Canty (kerjus) transformatsioon hirmunud poisist empaatiliseks valitsejaks on edasi antud nüansirohkelt. Me näeme tema siseheitlust: nautida ootamatut luksust või kasutada oma uut positsiooni ebaõigluse lõpetamiseks. Edwardi teekond on aga veelgi valusam – tema peab õppima alandlikkust ja kaastunnet läbi füüsilise kannatuse. Näitlejate mängus puudub maneerlikkus, mis sageli laste- ja noortelavastusi kummitab; suhted on usutavad, oht on reaalne ja emotsioonid siirad.
Lavastuse rütm ja muusikaline kujundus
Tervikut toetab suurepäraselt valitud helimaastik. Unustage keskaegsed lüütilood – siin kõlab elektrooniline ambient segatuna rütmilise tööstusmüraga. Muusika kruvib pinget tagaajamisstseenides ja loob painajaliku atmosfääri Londoni urgastes. Vaikusehetked on aga ajastatud millisekundilise täpsusega, andes tekstile ruumi ja kaalu.
Lavastus on tempokas, stseenivahetused on lahendatud sujuvalt pöördlava ja videoprojektsioonide abil, mis muudavad paleesaali hetkega räpaseks tänavaks. See hoiab üleval pinget ja ei lase vaataja tähelepanul hajuda, mis on eriti oluline noorema publiku puhul, kes on harjunud kiirema infoväljaga.
Miks see versioon kõnetab nii noori kui ka täiskasvanuid?
Sageli on keeruline leida teatritükki, mis pakuks võrdset naudingut erinevatele põlvkondadele. Uus “Prints ja kerjus” on aga haruldane erand. See on mitmekihiline teos:
- Noortele: See on põnev seikluslugu identiteediotsingutest, sõprusest ja julgusest astuda vastu ebaõiglusele. Visuaalne keel on neile tuttav ja atraktiivne.
- Täiskasvanutele: See on valus meeldetuletus ühiskondlikust ebavõrdsusest ja vastutusest. Poliitiline alltekst ja psühholoogiline sügavus pakuvad ainest pikemaks aruteluks pärast etendust.
Lavastaja ei alahinda oma publikut. Ta ei paku lihtsaid lahendusi ega moraliseeri liigselt, vaid laseb lool endal rääkida. See usaldus publiku vastu on värskendav ja muudab kogemuse intellektuaalselt rahuldust pakkuvaks.
Korduma kippuvad küsimused
Kuna uuslavastus on tekitanud palju kõneainet, on potentsiaalsetel teatrikülastajatel tekkinud mitmeid praktilisi küsimusi. Siin on vastused peamistele neist:
Kas lavastus sobib ka algklassilastele?
Kuigi tegu on “Printsi ja kerjusega”, on lavastus oma tonaalsuselt pigem tumedapoolne ja kohati hirmutav. Soovitatav vanus on alates 10.-12. eluaastast. Väiksematele lastele võivad teatud stseenid (vangla, füüsiline vägivald tänavatel) olla liiga intensiivsed ja sotsiaalne alltekst võib jääda kaugeks.
Kui pikk on etendus?
Etendus kestab koos vaheajaga ligikaudu 2 tundi ja 40 minutit. Esimene vaatus on pikem ja tihedam, teine vaatus liigub lahenduse suunas kiiremas tempos.
Kas lugu järgib täpselt raamatut?
Põhiliinid on samad, kuid dramatiseering on teinud teatud kärpeid ja muudatusi, et tuua lugu tänapäeva vaatajale lähemale. Mõned kõrvaltegelased on ühendatud või välja jäetud, et hoida fookust peategelaste sisearengul.
Kas piletid tasub osta varakult?
Arvestades positiivset vastukaja ja lavastuse uudsust, on saalid kiiresti täitumas. Eriti populaarsed on nädalavahetuse etendused, seega on soovitatav piletid soetada vähemalt kuu aega ette.
Teatrielamus, mis jääb saatma kauaks
On lavastusi, mida vaatad ära, plaksutad viisakalt ja unustad järgmiseks hommikuks. Uus “Prints ja kerjus” ei kuulu sellesse kategooriasse. See on teater, mis poeb naha vahele. See on meeldetuletus teatri võimest olla ühiskonna peegel, isegi kui see peegel on raamitud sadade aastate taguse looga.
Lavastustiim on suutnud tõestada, et klassika ei pea olema muuseumieksponaat. Kui läheneda materjalile kire, intelligentsuse ja tänapäevase tunnetusega, võib ka sajandivanune tekst mõjuda revolutsiooniliselt. See on lugu empaatiast – võimest astuda teise inimese kingadesse (või kaltsudesse) – ja just empaatiat on meie praeguses maailmas ehk kõige rohkem vaja.
Mine teatrisse avatud meelega. Ära oota nunnut muinasjuttu, vaid valmistu elamuseks, mis on visuaalselt suurejooneline, emotsionaalselt laetud ja intellektuaalselt virgutav. See on “Prints ja kerjus” 21. sajandi inimesele – terav, moodne ja hädavajalik.
