Kui otsite lemmiklooma, kes ühendaks endas kuningliku väärikuse, pehme kaisukaru välimuse ja äärmiselt tasakaaluka iseloomu, on Briti lühikarvaline kass tõenäoliselt teie nimekirja tipus. See tõug on viimastel aastakümnetel saavutanud tohutu populaarsuse just linnainimeste seas, ja seda täiesti põhjendatult. Nende suurte, vasekarva silmade ja ümara näo taga peitub loomus, mis sobib suurepäraselt tänapäeva kiire elutempoga, pakkudes kodus rahu ja stabiilsust ilma liigse nõudlikkuseta. Briti lühikarvaline ei ole lihtsalt ilus sisustuselement, vaid intelligentne ja ustav kaaslane, kes on võimeline looma oma peremehega sügava sideme, jäädes seejuures alati väärikaks ja iseseisvaks.
Ajalugu: Rooma leegionidest tänapäeva diivaniteni
Briti lühikarvalise kassi ajalugu on sama pikk ja väärikas kui Briti impeeriumil endal. Tõu juured ulatuvad tagasi aega, mil Rooma leegionid vallutasid Britannia saared, tuues endaga kaasa kasse, kelle ülesandeks oli kaitsta toiduvarusid näriliste eest. Need roomlaste toodud kassid segunesid kohalike metsikute kassidega, luues tugeva ja vastupidava populatsiooni, mis pidi sajandeid toime tulema Suurbritannia niiske ja jaheda kliimaga. Looduslik valik kujundas neist lihaselised, tiheda ja vett tõrjuva kasukaga loomad, kes olid eelkõige tööloomad taludes ja linnatänavatel.
Tõeline muutus toimus 19. sajandil, mil kassiarmastaja Harrison Weir, keda peetakse tänapäevase kassinduse isaks, hakkas neid tänavakasse selekteerima ja aretama kindlate tunnuste alusel. Tema eesmärk oli luua tõug, mis esindaks Briti kassi parimaid omadusi – tugevust ja ilu. Just Briti lühikarvaline oli staariks 1871. aastal Londonis toimunud maailma esimesel kassinäitusel. Kuigi Teise maailmasõja ajal kannatas tõu populatsioon märkimisväärselt ja seda tuli taastada pärslaste ning teiste tõugude abil, on tänane Briti lühikarvaline säilitanud oma ajaloolise tugevuse, olles samal ajal omandanud pehmema ja ümarama välimuse.
Välimus: Tugev kehaehitus ja kuulus naeratus
Esimene asi, mida Briti lühikarvalise puhul märgatakse, on tema massiivsus ja ümarus. Neid kirjeldatakse sageli sõnaga “cobby” – see tähendab jässakas, lühikese ja tugeva kerega. Neil on lai rinnakorv, lühikesed ja tugevad jalad ning paksud ümarad käpad. Saba on keskmise pikkusega, tüvest jäme ja otsast ümar.
Kõige iseloomulikum on aga nende pea kuju:
- Pea: Suur ja ümar, täidlaste põskedega (eriti isastel), mis annab neile nn “Cheshire’i kassi” naeratuse ilme.
- Kõrvad: Väikesed, laia asetusega ja ümarate tippudega, sobitudes ideaalselt pea kontuuriga.
- Silmad: Suured, ümmargused ja laia asetusega. Silmade värv sõltub kasuka värvist, kuid klassikalisel sinisel (hallil) kassil on need sügavad vasekarva või oranžid.
- Kasukas: Karvkate on lühike, kuid äärmiselt tihe ja aluskarvaga, mis ei liibu tihedalt vastu keha. Katsudes tundub see krõmpsuv ja vetruv, meenutades plüüsi.
Kuigi kõige ikoonilisem on “Briti sinine” (British Blue) – ühtlane hallikas-sinine värvus –, on tänapäeval lubatud sadu erinevaid värvikombinatsioone. Väga populaarsed on ka hõbedased tabbyd (tuntud reklaamidest), kreemikad, mustad, valged ja isegi colorpoint-mustriga kassid.
Iseloom ja temperament: Miks just ideaalne korterikass?
Briti lühikarvalise suurim trump on tema iseloom. Erinevalt paljudest idamaistest tõugudest, kes nõuavad pidevat tähelepanu ja suhtlust, on britt iseseisev ja rahulik vaatleja. See teeb temast suurepärase valiku inimestele, kes käivad tööl ja jätavad kassi päevaks üksi koju. Ta ei lammuta igavusest korterit ega nuta ukse taga, vaid veedab aega magades ja aknast välja vaadates.
Siiski ei tähenda see, et nad oleksid ebasotsiaalsed. Vastupidi, Briti lühikarvaline armastab oma inimesi, kuid teeb seda distantsilt. Talle meeldib viibida samas toas, kus on pererahvas, istudes diivaninurgas või jälgides tegevust toolilt. Nad ei ole tavaliselt “sülekassid”. Enamikule neist ei meeldi, kui neid sülle võetakse ja ringi tassitakse – nad eelistavad hoida “neli käppa maas”. Kui proovite neid sunniviisiliselt süles hoida, võivad nad muutuda kangeks ja üritada viisakalt, kuid kindlalt lahkuda.
Nende hääl on üllatavalt vaikne ja nad ei mjäu ilmaasjata. Kui neil on midagi vaja (tavaliselt toitu), annavad nad sellest märku pigem pilgu või õrna käpaliigutusega. See vaikus ja rahu teeb neist ideaalsed naabrid kortermajades, kus õhukesed seinad võivad muidu probleemiks osutuda.
Hooldamine ja igapäevaelu
Hoolimata oma kuninglikust välimusest on Briti lühikarvaline üsna vähenõudlik kass. Tema tihe kasukas ei pulstu kergesti, kuid vajab siiski regulaarset hoolitsust, et vähendada lahtiste karvade hulka kodus ja vältida karvapallide teket kassi seedesüsteemis.
- Kammimine: Piisab, kui kammida kassi kord nädalas. Kevadisel ja sügisesel karvavahetusperioodil tuleks seda teha sagedamini, eelistatavalt iga päev, et eemaldada lahtine aluskarv.
- Küüned ja silmad: Küüsi tuleks lõigata vastavalt vajadusele (tavaliselt iga paari nädala tagant) ja silmanurki puhastada, kui sinna koguneb eritist.
- Mängimine: Kuigi tegemist on rahuliku tõuga, on neil, eriti noorena, mängutujusid. Kuna nad on kalduvusega ülekaalulisusele, on peremehe kohustus neid igapäevaselt mängule ärgitada. Hõljuvad suled ja laserid on sageli hittideks.
Tervis ja geneetika
Briti lühikarvaline on üldiselt tugev ja terve tõug, kelle eluiga ulatub sageli 15–20 aastani. Siiski, nagu igal tõul, on ka neil teatud eelsoodumused pärilikele haigustele, mida vastutustundlikud kasvatajad püüavad testimise abil vältida.
Kõige olulisemad terviseprobleemid, mida jälgida:
- Hüpertroofiline kardiomüopaatia (HCM): See on südamehaigus, kus südamelihas pakseneb. See on kassidel kõige levinum südamehaigus. Enne paaritust peaksid kasvatajad oma kasse selle suhtes ultraheliga kontrollima.
- Polütsüstiline neeruhaigus (PKD): Haigus, kus neerudesse tekivad tsüstid, mis võivad viia neerupuudulikkuseni. Tänapäeval on olemas DNA-testid, mis aitavad kandjaid tuvastada ja aretusest välja jätta.
- Veregruppide sobimatus: Briti lühikarvalistel esineb sagedamini B-veregruppi kui paljudel teistel tõugudel. See on oluline teada aretuses (et vältida vastsündinud kassipoegade surma) ja vereülekannete puhul.
Toitumine ja kehakaalu kontroll
Briti lühikarvalised on suured gurmaanid. Nad armastavad süüa ja on oma loomult pigem laisad, mis loob soodsa pinnase rasvumiseks. Ülekaal on selle tõu puhul tõsine probleem, kuna see koormab nende liigeseid ja südant ning võib viia diabeedini.
Kassile tuleks pakkuda kvaliteetset toitu, milles on kõrge lihasisaldus. Vältida tuleks odavaid poekonserve ja kuivtoitu, mis sisaldavad palju teravilja ja süsivesikuid. Kuna nad ei ole väga aktiivsed, tuleb toidukoguseid rangelt mõõta. “Vabalt saadaval” toidu kauss ei ole selle tõu puhul hea mõte, välja arvatud juhul, kui kass suudab ise piiri pidada (mis on haruldane). Soovitatav on kombineerida märgtoitu kuivtoiduga, et tagada piisav vedeliku tarbimine, mis on oluline neerude tervisele.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas Briti lühikarvaline ajab palju karva?
Jah, vaatamata sellele, et tegu on lühikarvalise kassiga, on neil äärmiselt tihe aluskarv. Nad ajavad karva aastaringselt mõõdukalt, kuid hooajaliselt (kevad/sügis) võib karvaajamine olla üsna intensiivne. Regulaarne kammimine on hädavajalik.
Kas nad sobivad lastega peredesse?
Jah, nad sobivad hästi. Nende rahulik loomus ja kõrge valulävi tähendab, et nad taluvad lapsi paremini kui paljud närvilisemad tõud. Siiski tuleb lastele õpetada, et kassi ei tohi vägisi süles hoida ega taga ajada. Kui kassil saab kõrini, läheb ta lihtsalt eemale, mitte ei ründa.
Kas Briti lühikarvaline saab hakkama teiste lemmikloomadega?
Üldiselt jah. Nad on oma olemuselt enesekindlad ja mitteagressiivsed. Kui tutvustamine toimub rahulikult, saavad nad hästi läbi nii teiste kasside kui ka koertega, kes ei ole liiga pealetükkivad.
Miks mu Briti kass mulle sülle ei tule?
See on tõule omane käitumine. Nad armastavad lähedust, kuid tahavad kontrollida oma liikumisvabadust. Süles olemine tekitab neis tunde, et nad on lõksus. Austage nende soovi olla teie kõrval, mitte teie peal.
Kuidas valida usaldusväärne kasvataja ja mida jälgida paberimajanduses
Otsus võtta perre Briti lühikarvaline on pikaajaline kohustus ja algab õige kasvataja leidmisest. Tõukassi ostmine ei ole koht, kus otsida soodsaimat hinda. “Odav” tõukass ilma paberiteta on sageli “kallis” kodukass, kellel võivad hiljem ilmneda kulukad terviseprobleemid. Tõutunnistus ei ole pelgalt paberileht näituste jaoks – see on kinnitus kassi põlvnemisest ja garantiiks, et vanemad on läbinud vajalikud tervisekontrollid.
Hea kasvataja tunneb huvi, millistesse tingimustesse kassipoeg läheb. Ta ei loovuta kassipoega enne 12.–14. elunädalat, sest just selleks ajaks on kassipoeg sotsialiseerunud, saanud vajalikud vaktsiinid ja kiibistatud. Küsige alati näha kassipoja vanemaid (vähemalt ema) ning uurige tehtud tervisetestide (HCM, PKD) tulemusi. Kassipoeg peaks olema loovutamise hetkel puhas, selgete silmadega, aktiivne ja julge. Lepingu sõlmimine on samuti märk korrektsest tehingust, mis kaitseb nii ostjat, kasvatajat kui ka kõige tähtsamat – väikest kassipoega.
