Eesti filmikunsti kuldvaramus on vähe linateoseid, mis suudaksid tekitada nii vastakaid tundeid, kestvat imetlust ja lõputuid arutelusid kui 1979. aastal valminud Grigori Kromanovi “Hukkunud Alpinisti hotell”. See ei ole lihtsalt film; see on visuaalne ja heliline kogemus, mis viib vaataja reaalsusest kaugele, lumiste mäetippude vahele peidetud isoleeritud maailma. Aastakümneid pärast esilinastust ei ole selle filmi lumm haihtunud, vaid pigem vastupidi – aeg on andnud sellele juurde uusi tähenduskihte, muutes selle retrofuturistlikuks pärliks, mida naudivad nii nostalgitsevad vanemad põlvkonnad kui ka hipsterlikku esteetikat hindavad noored. Kuid mis on selle fenomeni taga? Miks me ikka ja jälle naaseme sellesse kummalisse hotelli, kus füüsikaseadused ja inimlik loogika justkui ei kehti?
Vendade Strugatskite pärand ja stsenaariumi keerdkäigud
Ükski sügav analüüs “Hukkunud Alpinisti hotellist” ei saa mööda vaadata selle kirjanduslikust vundamendist. Film põhineb Arkadi ja Boriss Strugatski samanimelisel ulmeromaanil, mis oli Nõukogude Liidus juba enne filmi valmimist kultusstaatuses. Strugatskite loomingut iseloomustas alati midagi enamat kui lihtne seiklus kosmoses või robotite paraad; nende teosed olid sotsiaalkriitilised, filosoofilised ja uurisid inimloomuse varjukülgi.
Filmi stsenaariumi sünd oli vaevaline ja mitmeastmeline protsess. Esialgu kirjutasid vennad Strugatskid stsenaariumi, mis oli poliitiliselt ja sotsiaalselt teravam, kuid Grigori Kromanov soovis liikuda teises suunas. Režissööri visioon oli luua midagi universaalsemat, distantseeritumat ja visuaalselt lummavamat. Tulemuseks oli kompromiss, kus kriminaalromaani ja ulme elemendid põimusid psühholoogilise draamaga. Just see žanriline ebamäärasus ongi üks põhjuseid, miks film tänaseni intrigeerib – see ei ole puhtalt detektiivilugu, sest süüdlane pole inimene tavapärases mõttes, ega ka puhas sci-fi, kuna rõhk on pigem atmosfääril kui tehnoloogial.
Visuaalne esteetika ja lääne “hõng”
Üks peamisi põhjuseid, miks “Hukkunud Alpinisti hotell” on visuaalselt nii hästi ajale vastu pidanud, on selle julge kunstnikutöö. Filmis loodud maailm pidi kujutama määramatut lääneriiki või kohta “eikusagil”, mis andis kunstnikele vabaduse luua midagi nõukogude argipäevast täiesti erinevat. Tulemuseks oli keskkond, mis mõjus 1979. aastal lausa šokeerivalt moodsana ja mõjub täna stiilse retrofuturismina.
Filmi visuaalse keele nurgakivideks on:
- Asukoht ja arhitektuur: Filmivõtted toimusid Tjan-Šani mägedes Kasahstanis, mis pakkusid oma teravate tippude ja sügavate orgudega vajalikku isolatsioonitunnet. Hotelli interjöör ja eksterjöör (mis oli osaliselt makett) olid disainitud modernistlikus võtmes, kasutades palju klaasi, metalli ja neoonvalgust.
- Kostüümid: Tegelaste riietus oli segu kõrgmoest ja ulmelisest utilitaarsusest. Suured päikeseprillid, liibuvad kombinesoonid ja omapärased peakatted lõid tegelaskujudest ikoonid, keda on hiljem korduvalt imiteeritud stiilipidudel ja moelavadel.
- Kaameratöö: Jüri Sillarti operaatoritöö oli meisterlik. Ta kasutas valgust ja varju, et luua pinevust ning rõhutada tegelaste võõrandumist. Erilist tähelepanu väärivad pikad, staatilised kaadrid, mis lasevad vaatajal süveneda detailidesse ja tunnetada hotelli klaustrofoobilist atmosfääri.
Sven Grünbergi helimaastik kui omaette tegelane
Võib liialdamata öelda, et ilma Sven Grünbergi muusikata oleks “Hukkunud Alpinisti hotell” hoopis teine film. Grünberg, kes oli tol ajal väga noor helilooja, lõi filmile elektroonilise partituuri, mis oli Nõukogude Liidu kinokunstis revolutsiooniline. Kasutades süntesaatorit Synthi 100, manas ta esile helid, mis ei meenutanud midagi maist.
Muusika ei täida siin vaid taustafunktsiooni; see dikteerib tempo ja emotsiooni. Kuulus ballistseen, kus tulnukad tantsivad robotliku täpsusega psühhedeelse elektroonika saatel, on saanud Eesti filmiajaloo üheks meeldejäävamaks hetkeks. Grünbergi helilooming tekitab tunde kõledusest, igatsusest ja millestki, mis on inimmõistusele hoomamatu. See “kosmiline kurbus” resoneerib vaatajatega, sest see puudutab eksistentsiaalseid küsimusi – kes me oleme ja kas me oleme universumis üksi?
Näitlejate ansambel ja dublaaži fenomen
Filmi tegelaskujud on oma olemuselt teatraalsed ja kohati isegi maneerlikud, mis sobib suurepäraselt loo ulmelise kontekstiga. Kuna tegemist oli Tallinnfilmi tootmisega, kuid tegevus toimus “läänes”, kaasati projekti näitlejaid mitmest liiduvabariigist, peamiselt Baltikumist. See tõi kaasa olukorra, kus enamik näitlejaid on filmis dubleeritud.
Peaosalist, inspektor Glebskyt, kehastas läti näitleja Uldis Pūcītis (dubleeris Aarne Üksküla), kelle range ja ratsionaalne olek põrkus pidevalt hotelli irratsionaalsete sündmustega. Tema vastandiks ja samas peegelpildiks oli Lembit Petersoni mängitud Simonet, kes tõi filmi nooruslikku energiat ja traagikat. Iga karakter, olgu see siis ekstsentriline füüsik või salapärane pr. Moses, on nagu malenupp suuremal laual, mida liigutavad jõud, mida nad ise ei mõista.
Huvitav on jälgida, kuidas näitlejad mängivad “tulnukaid”. Nad on distantseeritud, nende liigutused on kohati liiga sujuvad või liiga järsud, nende pilk on tühi, kuid samas läbitungiv. See “mitteloomulik” näitlemine, mida kohati on kritiseeritud kui puisust, on tegelikult geniaalne võte, rõhutamaks nende tegelaste mitteinimluku päritolu.
Filosoofiline tuum: Inimlikkus versus võõras
Kultusfilmi staatus ei tule tühjalt kohalt. “Hukkunud Alpinisti hotell” esitab vaatajale moraalse dilemma, mis ei aegu. Inspektor Glebsky seisab valiku ees: kas täita seadust tähe täpsusega või kuulata oma südametunnistust ja aidata olendeid, keda ta ei mõista. Tema otsus järgida bürokraatlikku korda ja “inimlikku” loogikat viib traagiliste tagajärgedeni.
See on lugu ksenofoobiast ja hirmust tundmatu ees. Film küsib meilt: kas me oleme valmis kohtumiseks teistsuguse intellektiga, kui me ei suuda isegi omaenda planeedil üksteist mõista? Tulnukad filmis ei ole vallutajad; nad on põgenikud või vaatlejad, kes satuvad inimliku vägivalla ja kitsarinnalisuse ohvriks. Filmi lõpp, kus Glebsky mõistab oma viga, on äärmiselt valus ja kainestav. See jätab vaataja hinge kriipiva tunde, sundides meid analüüsima omaenda eelarvamusi.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas film on truu vendade Strugatskite raamatule?
Film erineb raamatust märgatavalt. Kui raamat on rohkem kriminaalromaan, kus ulmeline element selgub alles lõpus ja on sotsiaalselt satiirilisem, siis film on algusest peale atmosfäärilisem, rõhutades visuaalset esteetikat ja eksistentsiaalset üksindust. Režissöör Kromanov tegi teadlikult muudatusi, et luua universaalsem kunstiteos.
Kus “Hukkunud Alpinisti hotell” tegelikult filmiti?
Võtted toimusid peamiselt Kasahstanis, Tjan-Šani mäestikus asuvas Šõmbulaki (Tšimbulaki) suusakuurordis, mis asub Almatõ lähedal. Hotelli sisevaated filmiti aga Tallinnfilmi paviljonides. See kombinatsioon lõi usutava illusiooni eraldatud mägihotellist.
Miks on tegelaste hääled ja suu liikumine kohati sünkroonist väljas?
Kuna filmis osalesid näitlejad Eestist, Lätist ja Leedust, rääkisid nad võtteplatsil sageli oma emakeeles või vene keeles. Hiljem dubleeriti film nii eesti kui ka vene keelde. Eestikeelses versioonis loevad paljudele tegelastele teksti peale tuntud eesti näitlejad (nt Aarne Üksküla, Mikk Mikiver), mistõttu suuliigutused ei klapi alati kuuldava tekstiga.
Mis on saanud filmi kuulsast muusikast?
Sven Grünbergi muusika on elanud oma elu edasi. Seda on avaldatud eraldi albumitena, remiksitud ja kasutatud teistes kunstiprojektides. Muusika on oluline osa Eesti elektroonilise muusika ajaloost ja seda peetakse üheks parimaks filmimuusikaks, mis Eestis kunagi loodud.
Klassika, mis kõnetab uut ajastut
Tänapäeva digitaalajastul, kus eriefektid on muutunud igapäevaseks ja tihti ka igavaks, mõjub “Hukkunud Alpinisti hotell” värskendavalt oma praktiliste efektide ja kunstilise visiooniga. See on film, mis ei püüa vaatajat üle trumbata plahvatustega, vaid püüab teda hüpnotiseerida. Noorem põlvkond leiab sellest filmist vaporwave’i ja synthwave’i esteetika juuri, vanemad vaatajad aga nostalgilist meeldetuletust ajast, mil ulme oli vahend suurteks unistusteks.
Filmi pikaealisuse saladus peitub selle mitmekihilisuses. Seda võib vaadata kui stiilset 70ndate disainiõpikut, kui põnevat krimilugu või kui sügavat eetilist traktaati inimkonna vastutusest. “Hukkunud Alpinisti hotell” on nagu peegel, mis näitab igale ajastule midagi uut. Kuni me inimestena kardame tundmatut ja otsime vastuseid tähtede tagant, jääb inspektor Glebsky lugu meile hoiatuseks ja inspiratsiooniks. See on kultusfilm selle sõna kõige otsesemas ja paremas tähenduses – teos, mis on suurem kui tema osade summa ja mis keeldub vananemast.
