Igapäevane ilmateade on midagi enamat kui lihtsalt temperatuuri ja sademete prognoosimine; see on meie teejuht looduse rütmide mõistmisel. Üks olulisemaid, kuid sageli alahinnatud komponente ilmateates on teave selle kohta, mis kell päike tõuseb ja loojub. See lihtne kellaajaline info määrab ära meie päeva pikkuse, mõjutab meie energiataset ning dikteerib paljusid igapäevaseid toimetusi alates sellest, millal hommikul ärgata, kuni selleni, millal süüdata toas tuled. Eestis, kus aastaaegade vaheldumine toob kaasa drastilised muutused päevavalguse kestuses, on päikese liikumise jälgimine eriti oluline, aidates meil kohaneda nii pimeda talve kui ka valgete suveöödega.
Miks päikesetõusu ja -loojangu kellaajad pidevalt muutuvad?
Päikese tõusu ja loojumise kellaaegade pidev muutumine on tingitud Maa orbiidi mehaanikast ja meie planeedi asendist Päikese suhtes. Maa tiirleb ümber Päikese mööda elliptilist orbiiti, tehes täisringi ühe aasta jooksul, kuid samal ajal pöörleb ta ka ümber oma telje. Kõige olulisem faktor, mis mõjutab päeva pikkust ja päikese kellaaegu, on Maa telje kaldenurk, mis on ligikaudu 23,5 kraadi. See kalle tähendab, et aasta jooksul on erinevad Maa poolkerad pööratud Päikese poole erineva nurga all.
Eesti asub põhjapoolkeral, üsna kõrgel laiuskraadil (vahemikus 57° ja 59° põhjalaiust). See geograafiline asukoht võimendab päeva pikkuse muutumist aastaringselt. Suvel, kui põhjapoolkera on kallutatud Päikese poole, tõuseb päike väga vara ja loojub hilja, tekitades meile tuntud “valged ööd”. Talvel on olukord vastupidine: põhjapoolkera on Päikesest eemale kallutatud, mistõttu päike tõuseb hilja, käib madalalt ja loojub juba pärastlõunal. See astronoomiline tants määrab, miks me peame iga päev ilmateatest uuesti järele vaatama, kui palju valget aega meile antud on.
Geograafiline asukoht Eestis: Ida ja Lääne erinevus
Kuigi Eesti on pindalalt väike riik, on päikesetõusu ja -loojangu aegades märgatav erinevus sõltuvalt sellest, kas asute riigi ida- või lääneosas. Maa pöörleb läänest itta, mis tähendab, et päike “tõuseb” varem neile, kes asuvad idapoolsemates punktides. Eestis võib ajavahe Narva ja Kuressaare vahel olla üllatavalt suur.
Praktikas tähendab see järgmist:
- Hommikul: Päike tõuseb Narvas ligikaudu 20–25 minutit varem kui Saaremaal Sõrve säärel. See tähendab, et idavirumaalased alustavad oma valget päeva varem.
- Õhtul: Samamoodi loojub päike Narvas varem. Saaremaa ja Hiiumaa elanikud saavad nautida valget aega õhtul kauem, mis on eriti tuntav suveõhtutel, kui Lääne-Eestis on veel valge, samal ajal kui Ida-Eestis hakkab juba hämarduma.
Seetõttu ei piisa alati üleriigilisest keskmisest ilmateatest – täpse info saamiseks tuleb vaadata lokaalset prognoosi oma konkreetse asukoha jaoks.
Päevavalguse faasid: Hämarikust kottpimedani
Ilmateates märgitud päikesetõus ja -loojang tähistavad hetki, mil Päikese ülemine serv ületab horisondi. Kuid valgus ei kao ega ilmu hetkega. Eksisteerib üleminekuperiood, mida nimetatakse hämarikuks, ja see jaguneb kolmeks faasiks, mis on olulised nii autojuhtidele, fotograafidele kui ka tähistaeva vaatlejatele.
1. Tsiviilhämarik
See on aeg vahetult enne päikesetõusu või pärast päikeseloojangut, kui Päike on kuni 6 kraadi allpool horisonti. Tsiviilhämariku ajal on õues veel piisavalt valge, et teha igapäevaseid toimetusi ilma kunstliku valgustuseta. Tänavavalgustus lülitub tavaliselt sisse või välja selle perioodi lõpus.
2. Nautiline hämarik
Kui Päike on 6 kuni 12 kraadi allpool horisonti, valitseb nautiline hämarik. Sel ajal on horisont veel eristatav, kuid detailide nägemiseks on vaja lisavalgust. Meremehed kasutasid ajalooliselt seda aega tähtede järgi navigeerimiseks, kuna taevas olid nähtaval nii heledamad tähed kui ka horisondijoon.
3. Astronoomiline hämarik
See on faas, mil Päike asub 12 kuni 18 kraadi allpool horisonti. Taevas on juba üsna tume, kuid mitte täiesti must. Astronoomilise hämariku lõppedes saabub täielik öö, mis on ideaalne aeg süvataeva objektide, näiteks galaktikate ja udukogu vaatlemiseks. Eestis ei saabugi südasuvel (juuni-juuli) täielikku astronoomilist pimedust, mis teeb sellest ajast unikaalse perioodi.
Päikesevalguse mõju tervisele ja heaolule
Teadmine, millal päike tõuseb ja loojub, on kriitilise tähtsusega meie bioloogilise kella ehk tsirkadiaanrütmi jaoks. Meie keha toodab hormoone vastavalt valguse ja pimeduse tsüklile. Hommikune ere päikesevalgus annab ajule signaali peatada unehormooni melatoniini tootmine ja alustada kortisooli tootmist, mis meid äratab ja energiat annab.
D-vitamiini süntees on samuti otseselt seotud päikese kõrgusega. Eestis on hilissügisest varakevadeni päike keskpäevalgi nii madalal, et UVB-kiirgus ei läbi atmosfääri piisaval määral D-vitamiini sünteesiks nahas. Seetõttu on eriti oluline jälgida päikese liikumist kevad-suvisel perioodil, et kasutada maksimaalselt ära need tunnid, mil päike on piisavalt kõrgel (tavaliselt kella 11:00 ja 15:00 vahel), et loomulikul teel vitamiinivarusid täiendada.
Talveperioodil, kui päikesetõus on hiline ja loojang varajane, kannatavad paljud inimesed sesoonse depressiooni (SAD) all. Teadlik ajaplaneerimine – näiteks lõunapausi ajal õues jalutamine just siis, kui päike on kõige kõrgemas punktis – aitab seda leevendada ja meeleolu parandada.
Fotograafia ja “Kuldne tund”
Harrastus- ja profifotograafidele on ilmateade ja täpsed kellaajad asendamatud tööriistad. Kõige ilusamad maastikufotod tehakse harva keskpäeval, kui valgus on karm ja varjud teravad. Selle asemel jahivad fotograafid kahte spetsiifilist ajavahemikku:
- Kuldne tund (Golden Hour): See on lühike periood vahetult pärast päikesetõusu ja vahetult enne päikeseloojangut. Valgus on pehme, soe, kuldse tooniga ja varjud on pikad. See on parim aeg portreede ja loodusfotode tegemiseks.
- Sinine tund (Blue Hour): See leiab aset vahetult enne päikesetõusu ja pärast päikeseloojangut (tsiviilhämariku ajal), kui päike on horisondi taga. Maastikud omandavad sügava sinise tooni ja linnatuled hakkavad silma paistma, luues müstilise atmosfääri.
Jälgides täpset päikeseloojangu kellaaega, saab fotograaf planeerida oma kohalejõudmise nii, et kaamera oleks statiivil valmis täpselt õigel hetkel, sest need valgusolud kestavad sageli vaid loetud minutid.
Korduma kippuvad küsimused päikesetõusu ja -loojangu kohta
Siin on vastused mõnedele levinumatele küsimustele, mis inimestel tekivad seoses päikese liikumise ja päevavalgusega.
Kas päike tõuseb alati täpselt idast ja loojub lääne?
Ei, tegelikult juhtub see ainult kaks korda aastas – kevadisel ja sügisesel pööripäeval. Suvel tõuseb päike Eestis kirdest ja loojub loodesse. Talvel tõuseb päike kagust ja loojub edelasse. Mida kaugemale pööripäevadest liigume, seda rohkem nihkub tõusu- ja loojumiskoht.
Millal on aasta lühim ja pikim päev?
Põhjapoolkeral on aasta pikim päev suvine pööripäev, mis on tavaliselt 20. või 21. juunil. Siis võib Eestis päevavalgust olla üle 18 tunni. Aasta lühim päev on talvine pööripäev, mis langeb 21. või 22. detsembrile, mil valget aega on Eestis vaid umbes 6 tundi.
Miks on päikeseloojangud mõnikord punased?
Kui päike on madalal horisondi kohal, peab valgus läbima paksema kihi atmosfääri, et vaatlejani jõuda. Atmosfääris olevad osakesed hajutavad lühema lainepikkusega valguse (sinise) laiali, lastes läbi peamiselt pikema lainepikkusega valguse (punane ja oranž). Mida rohkem tolmu või niiskust on õhus, seda intensiivsem võib punane värvus olla.
Kui kiiresti muutub päeva pikkus?
Päeva pikkuse muutumise kiirus sõltub aastaajast. Kõige kiiremini pikenevad või lühenevad päevad pööripäevade paiku (märtsis ja septembris), mil päevavalguse kestus võib Eestis muutuda isegi 5-6 minutit ööpäevas. Suvisel ja talvisel pööripäeval on muutuste tempo kõige aeglasem.
Mis on seniit ja kas päike on Eestis kunagi seniidis?
Seniit on punkt taevasfääril otse vaatleja pea kohal (90 kraadi). Eestis ei ole päike mitte kunagi seniidis. Isegi suvisel pööripäeval tõuseb päike Eestis maksimaalselt umbes 55-57 kraadi kõrgusele horisondist. Seniidis saab päike olla vaid troopikavöötmes ekvaatori lähedal.
Looduse rütmidega kooskõlas elamine
Tänapäeva maailmas, kus elekter võimaldab meil muuta öö päevaks, on lihtne unustada loomuliku valguse tähtsust. Ometi on päikesetõusu ja -loojangu jälgimine üks lihtsamaid viise, kuidas taastada side loodusega ja parandada oma elukvaliteeti. Olgu see siis hommikukohvi nautimine esimeste päikesekiirte paistel, õhtune jooksuring enne pimedat või lihtsalt hetkeks peatumine, et imetleda värvidemängu taevas – teadlikkus päikese liikumisest rikastab meie päevi.
Ilmateadete jälgimine ei ole vaid praktiline vajadus riietuse valimiseks; see on kutse märgata ümbritsevat keskkonda. Iga päikesetõus on uus algus ja iga loojang on päeva rahulik lõppakord. Kasutades tänapäevaseid vahendeid ja ilmaportaale täpsete kellaaegade vaatamiseks, saame paremini planeerida oma aega, hoida oma tervist ja tabada neid harukordseid hetki, mida Eesti mitmekesine ja muutlik loodus meile pakub.
