Muusikaõpingute alguses puutub iga õpilane kokku klaveriklahvide visuaalse loogikaga, mis tundub esmapilgul äärmiselt lihtne ja arusaadav. Valged klahvid on põhihelid ja mustad klahvid on altereeritud helid ehk dieesid ja bemollid. Kui vaadata klaviatuuri tähelepanelikult, märkame kohe, et mi (E) ja fa (F) vahel ning si (B) ja do (C) vahel puuduvad mustad klahvid. Sellest tekib algajatel muusikutel ja asjaarmastajatel sageli ekslik arusaam, nagu mi-dieesi (E#) või si-dieesi (B#) ei eksisteeriks üldse. Levinud on müüt, et need on “teoreetilised veidrused”, millel pole reaalses musitseerimises kohta, ning et lihtsam oleks alati öelda ja kirjutada “fa”. Ometi on mi-diees muusikateoorias ja noodikirjas täiesti reaalne, vajalik ja igapäevane nähtus, mille eiramine muudaks noodilugemise kogenud muusiku jaoks põhjendamatult keeruliseks ja ebaloogiliseks. Selle mõistmine on võti, mis eristab lihtsat klahvivajutajat teadlikust muusikust, kes saab aru harmoonia süvastruktuurist.
Mis on enharmoonia ja miks see oluline on?
Et mõista, miks mi-diees eksisteerib, peame esmalt lahti mõtestama termini enharmoonia. Enharmoonia tähendab olukorda, kus kaks erineva nime ja kirjaviisiga nooti kõlavad tempereeritud häälestuses (nagu tänapäeva klaveril) täpselt samamoodi. Kõige lihtsam näide on do-diees (C#) ja re-bemoll (Db). Kui vajutate klaveril musta klahvi do ja re vahel, kuulete ühte kindlat helikõrgust, kuid sõltuvalt helistikust ja harmoonilisest kontekstist on sellel noodil erinev nimi.
Sama loogika kehtib ka mi-dieesi puhul. Akustiliselt ja füüsiliselt klaveril vajutades on mi-diees tõepoolest sama klahv mis fa-bekarr (puhas fa). Kuid muusikalises grammatikas on neil kahel noodil täiesti erinev funktsioon. See on võrreldav keelekasutusega: sõnad “kool” ja “kuul” võivad teatud murrakutes või kiirel hääldamisel kõlada sarnaselt, kuid kirjapildis ja tähenduses on nad erinevad. Või veel parem näide inglise keelest: “see” (nägema) ja “sea” (meri) häälduvad identselt, kuid lauses “I swim in the sea” ei saa me asendada sõna “sea” sõnaga “see”, sest lause kaotaks oma tähendusliku struktuuri. Muusikas on mi-diees ja fa samasugused homofoonid – nad kõlavad samamoodi, kuid kannavad erinevat tähendust.
Diatooniliste helistike “tähestiku reegel”
Üks peamisi põhjuseid, miks mi-diees on vältimatu, peitub lääne muusika diatooniliste helistike ülesehituses. Iga mažoorne (ja minoorne) heliredel koosneb seitsmest astmest ning selle kirjapanekul kehtib üks kuldne reegel: helistikus peab olema esindatud iga noodinimetus (täht) täpselt üks kord. Me ei tohi ühtegi tähte vahele jätta ega ühtegi tähte topelt kasutada.
Vaatame näiteks Fa-diees mažoori (F# duur) heliredelit. Selle helistiku võtmemärkides on kuus dieesi. Kui hakkame seda heliredelit ehitama, peame järgima valemit: toon, toon, pooltoon, toon, toon, toon, pooltoon. Rakendame nüüd tähestiku reeglit:
- 1. aste: Fa-diees (F#)
- 2. aste: Sol-diees (G#)
- 3. aste: La-diees (A#)
- 4. aste: Si (B)
- 5. aste: Do-diees (C#)
- 6. aste: Re-diees (D#)
- 7. aste: … ?
Siin jõuame kriitilise punktini. Seitsmes noot peab olema pool tooni madalam kui oktav (F#). Klaveril on see valge klahv, mida tunneme “fa” nime all. Kuid me ei saa seda nimetada “fa-ks” või “fa-bekarriks”, sest meil on “fa” (küll dieesiga) juba esimese astmena olemas. Kui kirjutaksime seitsmendaks astmeks “fa”, siis oleks meil heliredelis kaks fa-d ja puuduks täiesti “mi”. See rikuks noodikirja visuaalset loogikat – noodijoonestikul oleks ühel joonel või vahes kaks nooti ja eelmine joon/vahe jääks tühjaks. Seetõttu peame kasutama nooti mi-diees (E#). See tagab, et iga joon ja vahe noodijoonestikul on täidetud järjestikku.
Juhtheli roll harmoonilises minooris
Veelgi sagedamini kui mažoorsetes helistikes, kohtame mi-dieesi minoorsetes helistikes, täpsemalt Fa-diees minooris (F# moll). Loomulik minoor (naturaalne) kõlab teatud moel arhailiselt, kuid klassikalises harmoonias kasutatakse domineerivalt harmoonilist minoori, et tekitada tugevam tung toonikasse.
Harmoonilise minoori tekitamiseks tuleb heliredeli seitsmendat astet kõrgendada pooltooni võrra. Vaatame Fa-diees minoori noote:
- F# (fa-diees)
- G# (sol-diees)
- A (la)
- B (si)
- C# (do-diees)
- D (re)
- E (mi) – see on loomuliku minoori seitsmes aste.
Et muuta see harmooniliseks minooriks ja tekitada juhtheli (noot, mis “tahab” laheneda toonikasse ehk fa-dieesi), peame seitsmendat astet (mi) kõrgendama. Mi kõrgendus ongi mi-diees (E#). Kui kirjutaksime selle asemel fa-bekarr, tekiks visuaalne segadus, kus meil on kõrvuti fa-bekarr ja fa-diees. See on interpreedile äärmiselt ebamugav lugeda. Mi-diees aga näitab selgelt, et tegemist on seitsmenda astmega, mis laheneb ülespoole.
Intervallid ja muusikaline täpsus
Muusikateooria süvitsi mõistmisel on oluline aru saada intervallidest – kahe heli vahelisest kaugusest. Intervallide nimetused sõltuvad otseselt nootide nimedest, mitte ainult sellest, mitu pooltooni nende vahel on. See on koht, kus mi-diees muutub asendamatuks.
Kujutame ette, et helilooja soovib kirjutada intervalli suur septim noodist Fa-diees. Suur septim peab hõlmama seitset noodinime (fa, sol, la, si, do, re, mi). Seega peab intervalli ülemine noot olema mingi “mi”. Et see oleks suur septim, peab see olema mi-diees.
Kui kirjutaksime mi-dieesi asemel puhta fa, siis intervalliks ei oleks enam septim, vaid vähendatud oktav (fa-diees kuni fa-bekarr). Kuigi klaveril kõlavad suur septim ja vähendatud oktav identselt, on neil harmoonias ja kontrapunktis täiesti erinev käitumine ja lahendus. Suur septim on dissonants, mis laheneb sageli oktavisse, vähendatud oktav on aga hoopis teistsuguse värvinguga intervall.
Häälestus: Kas mi-diees on tegelikult kõrgem kui fa?
Seni oleme rääkinud tempereeritud häälestusest (klaver), kus E# ja F on identsed. Kuid süvenedes akustikasse ja pillidesse, kus helikõrgust saab vabalt muuta (viiul, tšello, lauluhääl, tromboon), selgub üllatav tõde: mi-diees ja fa ei pruugi olla sama sagedusega helid.
Klassikalises puhtas häälestuses (Just Intonation) või Pythagorase häälestuses sõltub noodi täpne kõrgus tema funktsioonist helistikus. Juhthelina (näiteks F# mažooris) tajutakse mi-dieesi sageli teravamana ja kõrgemana, sest see peab “tungima” üles toonikasse. Viiulimängija, kes mängib F# mažooris, võib intoneerida mi-dieesi veidi kõrgemaks kui ta mängiks fa-bekarri C-mažooris. See mikrotasandi erinevus annab orkestrimuusikale ja koorilaulule erilise värvi ja sära, mida digitaalne klaver imiteerida ei suuda. Seega on mi-dieesi olemasolu füüsikaliselt põhjendatud ka helisageduste tasandil.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas mi-diees asub klaveril samal klahvil kui fa?
Jah, tänapäevasel tempereeritud häälestusega klaveril asuvad mi-diees ja fa täpselt samal valgel klahvil. Visuaalselt ja mehhaaniliselt on nad klaverimängija jaoks identsed.
Miks mitte kirjutada alati lihtsalt “fa”, et oleks lihtsam lugeda?
Kuigi algajale võib tunduda “fa” lihtsam, teeks see keerulisema muusika lugemise tegelikult raskemaks. Õige kirjaviis (enharmoonia reeglite järgimine) annab muusikule infot harmoonia struktuuri kohta. Kui näeme F# helistikus mi-dieesi, teame kohe, et see on juhtheli. Kui näeksime fa-bekarri, peaksime hakkama mõistatama, kas tegemist on madaldatud toonikaga või mingi muu modulatsiooniga.
Kas on olemas ka si-diees (B#)?
Jah, täpselt samal põhjusel on olemas ka si-diees. Näiteks Do-diees mažooris (C# duur) on seitsmes aste si-diees, mis asub klaveril do klahvil. Samuti on olemas do-bemoll (Cb) ja fa-bemoll (Fb).
Kuidas ma tean, millal kasutada mi-dieesi ja millal fa-d?
See sõltub helistikust, milles te parasjagu olete. Kui olete helistikus, mille võtmemärkides on palju dieese (nagu F# duur või C# duur), on mi-diees loomulik nähtus. Samuti tekib see sageli ajutistes modulatsioonides, kus liigutakse dieesiderohkete helistike suunas.
Heliloojate ja arranžeerijate praktiline vaatenurk
Professionaalses noodigraafikas on mi-dieesi korrektne kasutamine kvaliteedimärk. Heliloojad ja arranžeerijad, kes kirjutavad muusikat orkestritele või ansamblitele, teavad, et muusikud loevad noote pigem mustrite ja intervallide, mitte üksikute tähtede kaupa. Kui viiuldaja näeb noodireal tõusvat heliredelit F#-G#-A#-B-C#-D#-E#-F#, siis tema sõrmed ja aju töötlevad seda kui ühtset loogilist jada. Iga noot on järgmisel noodijoone astmel.
Kui sama käik kirjutataks kujul F#-G#-A#-B-C#-D#-F-F#, tekitaks see “visuaalse komistuskivi”. Mängija näeks noodipildis hüpet (D# pealt F-ile) ja seejärel kahte nooti samal joonel (F ja F#). See nõuab hetkelist lisamõtlemist ja katkestab sujuva lugemise voo (prima vista). Kaasaegsed noodikirja tarkvarad nagu Sibelius, Dorico või Finale on programmeeritud neid reegleid automaatselt järgima, kuid manuaalsel sisestamisel peab helilooja siiski ise teadma, kumba enharmoonilist varianti eelistada.
Kokkuvõtvalt ei ole mi-diees kiuslik teoreetiline konks, vaid hädavajalik tööriist muusikalise mõtte selgeks ja ühemõtteliseks edasiandmiseks. See hoiab noodipildi puhtana, austab helistike loogikat ja võimaldab interpreetidel muusikat kiiremini ning täpsema intonatsiooniga esitada.
