Eesti keele kirjavahemärkide süsteem on tuntud oma reeglipärasuse, kuid samas ka keerukuse poolest. Üks sagedasemaid komistuskive, mis paneb ka kogenud keelekasutaja hetkeks kõhklema, on väikese, kuid mitmekülgse sõna „siis” kasutamine. Kas panna koma või mitte? Vastus ei ole alati ühene jah või ei, sest „siis” võib lauses täita erinevaid rolle: see võib olla ajamäärsõna, sidesõna funktsioonis olev ühend või lihtsalt rõhutav element. Segadus tekib sageli sellest, et kooliõpikust on meelde jäänud ranged reeglid, kuid igapäevane keelekasutus ja lausete struktuur on märksa mitmekesisemad. Õige komakasutus ei ole pelgalt bürokraatlik nõue, vaid vahend, mis aitab lugejal teksti mõttest ja rütmist täpselt aru saada.
Põhireegel: „Kui” ja „siis” tandem liitlauses
Kõige levinum olukord, kus sõna „siis” ette koma nõutakse, on põimlause. See on struktuur, kus üks lauseosa on teisest sõltuv. Klassikaline näide on tingimuslik kõrvallause, mis algab sõnaga „kui” ja millele järgneb pealause algus sõnaga „siis”.
Sellisel juhul kehtib konkreetne reegel: kõrvallause eraldatakse pealausest komaga. Kuna „siis” märgib siin pealause algust (või jätku), tuleb selle ette tingimata koma panna. See on loogiline, sest koma märgib piiri kahe erineva tegevuse või mõtte vahel.
Mõned näited selgitamiseks:
- Kui vihma sadama hakkab, siis jääme me tuppa.
- Kui sa poleks hiljaks jäänud, siis oleksime jõudnud rongi peale.
- Isegi kui ta oleks tahtnud aidata, siis poleks tal selleks aega olnud.
Oluline on tähele panna, et sõna „siis” ei ole nendes lausetes alati kohustuslik. Me võime öelda ka „Kui vihma hakkab sadama, jääme me tuppa”. Kuid kui me lisame sõna „siis”, muutub seos tingimuse ja tagajärje vahel tugevamaks ja rõhutatumaks. Kirjavahemärgi asukohta see aga ei muuda – koma peab olema kõrvallause lõpus, mis satubki täpselt sõna „siis” ette.
Olukorrad, kus koma ei ole vaja
Viga, mida sageli tehakse, on automaatne koma panemine iga kord, kui sõna „siis” lausesse ilmub. See on n-ö ülekirjavahemärgistamine. Väga tihti toimib „siis” lauses hoopis määrsõnana, mis viitab ajale (tähenduses „tol ajal”, „seejärel”) või on kasutusel lauserõhu andjana. Lihtlauses, kus ei ole eraldi osalauseid, ei käi määrsõna ette üldjuhul koma.
Vaatleme olukordi, kus koma on liigne:
1. Ajamäärsõna lihtlauses
Kui „siis” vastab küsimusele „millal?”, on tegemist tavalise lauseliikmega, mida ei eraldata.
- Ma olin siis veel päris noor ja kogenematu. (Tähendus: tol ajal)
- Lähme algul kinno ja sööme siis jäätist. (Tähendus: seejärel)
- Kes siis seda teadis!
Nendes lausetes puudub grammatiline põhjendus koma kasutamiseks, kuna tegemist on ühe tervikliku mõttega, mida ei jaotata osalauseteks.
2. Järeldav või resümeeriv „siis” lihtlauses
Mõnikord kasutatakse sõna „siis” jutu kokkuvõtmiseks või järelduse tegemiseks lihtlause piires. Ka siin ei ole koma reeglina vajalik, välja arvatud juhul, kui see ei asu lause alguses kiiluna (mis on harvem).
- Tule siis homme varem kohale.
- Olgem siis üksteise vastu viisakad.
Keerulisemad juhtumid: „Siis kui” ühendid
Eesti keeles on nüansirohke konstruktsioon, kus kõrvuti satuvad sõnad „siis” ja „kui”. Siin sõltub koma asukoht sellest, mida kirjutaja soovib rõhutada. See on koht, kus keeletaju ja loogika mängivad suuremat rolli kui pelk päheõpitud reegel.
Võimalusi on kaks:
- Rõhk on ajal (siis, kui): Kui kirjutaja soovib eriliselt rõhutada ajavahemikku või momenti, millal tegevus toimus, pannakse koma sõnade „siis” ja „kui” vahele. Sõna „siis” kuulub siin pealause koosseisu ja toimib viitava sõnana.
Näide: Ma tulen sinna alles siis, kui töö on tehtud. (Rõhk: mitte varem, vaid täpselt sel hetkel).
- Tavaline sidend (siis kui): Kui tegemist on neutraalsema ajalise määratlusega ja rõhku ei taotleta, käsitletakse ühendit „siis kui” liitsidesõnana. Sellisel juhul pannakse koma kogu ühendi ette, mitte selle keskele.
Näide: Ma tulen sinna siis kui töö on tehtud. (Mõte on sujuvam, rõhk ei ole nii tugev).
Sama loogika kehtib ka teiste sarnaste ühendite puhul, nagu „seal, kus” vs „seal kus” või „nii, et” vs „nii et”. Kirjutaja valik määrab lause rütmi ja täpse tähendusvarjundi.
Loetelud ja kordused
Eriline tähelepanu tuleb pöörata lausetele, kus sõna „siis” kordub või on osa loetelust. Korduvate sidesõnade või määrsõnade puhul kehtivad tavalised loetelu reeglid.
Kui lauses on korduv struktuur „…siis…, siis…”, tuleb nende vahele panna koma, sest tegemist on samaväärsete lauseosadega või osalausetega.
Näide: Kord on ta siis rõõmus, siis kurb.
Samas, kui „siis” on lihtsalt üks element loetelus, mis ei kordu, ei pruugi koma vaja olla, kui see on seotud sidesõnaga „ja”.
Näide: Ta pesi nõud, pühkis tolmu ja siis läks magama. (Siin „ja siis” seob lauseosi ja koma ei nõua).
Levinumad vead, mida vältida
Hoolimata reeglite selgusest, eksitakse „siis” kasutamisel sageli. Toome välja mõned tüüpilised vead, et oskaksid neid oma tekstides märgata.
- Viga: Koma panemine suvalise pausi kohta.
Inimesed kipuvad panema koma sinna, kus nad kõnes pausi teevad. Kuigi kõne ja kiri on seotud, ei kattu intonatsioon alati kirjavahemärkide reeglitega.
Vale: Ma ei tea, mis, siis saab.
Õige: Ma ei tea, mis siis saab. (Siin on „siis” määrsõna, mis kuulub kõrvallause „mis siis saab” sisse). - Viga: Kiilu tekitamine sinna, kus seda pole.
Vahel arvatakse, et „siis” on kiilsõna (nagu „muide” või „tõepoolest”) ja eraldatakse see mõlemalt poolt komadega.
Vale: Tule, siis, minu juurde.
Õige: Tule siis minu juurde. - Viga: Koma puudumine põimlauses.
Unustatakse, et „kui” algatatud kõrvallause peab lõppema komaga, enne kui pealause sõnaga „siis” jätkub.
Vale: Kui sa ei õpi siis ei saa sa targaks.
Õige: Kui sa ei õpi, siis ei saa sa targaks.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Siin on kokkuvõtlikud vastused küsimustele, mis seoses sõnaga „siis” kõige sagedamini tekivad.
Kas sõna „siis” ees käib alati koma?
Ei, kindlasti mitte. Koma käib „siis” ees peamiselt vaid juhul, kui „siis” alustab pealauset, mis järgneb kõrvallausele (tavaliselt „kui”-lausele). Lihtlauses või määrsõnana kasutades koma reeglina ei panda.
Kuidas eristada, kas „siis” on määrsõna või sidesõnaline element?
Proovige asendada sõna „siis” sõnaga „seejärel” või „tol ajal”. Kui asendus sobib ja lause on lihtne (üks tegevus), on tegemist määrsõnaga ja koma pole vaja. Kui aga „siis” seob kahte lauseosa (nt tingimust ja tagajärge), on koma vajalik.
Kas lauses „Mis siis ikka” on vaja koma?
Ei ole. See on kinnistunud väljend ja lihtlause, kus puudub grammatiline vajadus liigenduse järele.
Miks mõnikord on koma sõna „siis” järel?
See on harv juhus ja esineb tavaliselt siis, kui sõnale „siis” järgneb mingi kiil või täpsustus, mis ise vajab komadega eraldamist. Näiteks: „Kui sa tuled, siis, usun ma, saame hakkama.” Siin eraldavad komad kiilu „usun ma”, mitte sõna „siis” ennast.
Teksti selgus ja kirjavahemärkide roll
Lõpetuseks tasub mõelda sellele, et kirjavahemärkide eesmärk on alati mõtte selgus. Koma sõna „siis” ees või järel ei ole pelgalt reegli täitmine, vaid lugeja juhtimine. Õigesti paigutatud koma aitab lugejal mõista, kus lõpeb tingimus ja algab tagajärg või millist ajamomenti kirjutaja täpselt silmas peab.
Eesti keele lauseehitus võimaldab palju variatsioone. Mõnikord võib lause ümber sõnastamine olla parem lahendus kui pead murda keerulise komareegli üle. Näiteks kui tunnete, et lause „Kui…, siis…” muutub liiga kohmakaks, võib sõna „siis” sageli lihtsalt ära jätta, ilma et lause mõte kannataks. Siiski annab just see väike sõna meie keelele omase rütmi ja võimaldab luua loogilisi seoseid, mis on argumenteeritud teksti alustalaks. Jälgides lihtsat põhimõtet – eralda osalauseid, kuid ära haki lihtlauset –, muutub ka „siis” komastamine loomulikuks ja lihtsaks osaks kirjutamisprotsessist.
