Kui räägime muistsetest tsivilisatsioonidest, kangastuvad meile sageli silme ette suurejoonelised templid, kivisse raiutud pühakirjad ja keerukas jumalate panteon, kus igal tegelasel on oma kindel roll ja elulugu. Vana-Kreeka, Rooma või Skandinaavia mütoloogia on maailmale hästi teada, kuid Läänemere kallastel elanud eestlaste muistne usumaailm on mähitud tihedasse udusse. Meil puuduvad “Iliase” või “Noorema Edda” laadsed algupärased kirjalikud allikad, mis kirjeldaksid detailselt meie esivanemate kosmogooniat. See teadmatus on tekitanud sajandite jooksul nii ajaloolaste kui ka huviliste seas küsimuse: kes oli see salapärane kuju, keda eestlased kummardasid, ja miks on aeg tema jäljed nii põhjalikult kustutanud? Vastus ei peitu mitte ainult kadunud tekstides, vaid eestlaste olemuslikus maailmatunnetuses, mis erines kardinaalselt naaberrahvaste omast.
Tharapita – sõjakas jumal või appihüüe?
Kõige tuntum ja ajalooliselt kõige paremini dokumenteeritud nimi, mis seostub muistsete eestlaste jumalatega, on Tharapita (ka Taara). Teda mainib Läti Henrik oma kuulsas “Liivimaa kroonikas” (kirjutatud 13. sajandi alguses). Kroonik kirjeldab, kuidas ristisõdijate ja preestrite saabudes Virumaale purustati sealsete elanike pühapaigad ja jumalakujud. Henrik kirjutab legendaarse lause selle kohta, kuidas Tharapita lendas Virumaalt Ebavere mäelt Saaremaale, põgenedes ristiusu pealetungi eest.
See on üks väheseid hetki ajaloos, kus meile antakse konkreetne nimi. Kuid isegi siin on teadlased eriarvamusel. Nime “Tharapita” päritolu üle on vaieldud sajandeid. Levinuimad teooriad on järgmised:
- Skandinaavia mõju: Paljud usuvad, et Taara on otsene laen skandinaavlaste piksejumalalt Thorilt. Arvestades tihedat läbikäimist üle Läänemere, on see kultuuriline ülekanne täiesti võimalik.
- Sõjahüüd: Keeleteadlased on pakkunud, et kroonik võis valesti tõlgendada lahingukisa “Taara, avita!” (Taara, aita!). Ristisõdijad, kes keelt ei mõistnud, võisid pidada seda appihüüet jumala nimeks “Tharapita”.
- Mütoloogiline olend: Mõned tõlgendused seovad nime müütilise hiigelolendi või linnuga, kes valitses taevalaotust, viidates lennule Ebaverest Saaremaale.
Vaatamata sellele, et Tharapita on tuntuim, ei pruukinud ta olla ainus ega isegi mitte universaalne “peajumal” tänapäevases mõistes. Muistne Eesti ei olnud ühtne riik, vaid koosnes erinevatest maakondadest, ja on väga tõenäoline, et saarlaste, virulaste ja ugandilaste uskumused ning eelistatud jumalused varieerusid.
Miks me teame nii vähe? Allikate puudumise põhjused
Võrreldes naabritega on meie teadmised lünklikud. See ei ole juhus, vaid ajalooliste protsesside tulemus. Eestlaste muistse usundi hämarusse vajumisel on kolm peamist põhjust, mis on kujundanud meie praeguse arusaama (või selle puudumise).
Kirjaliku kultuuri puudumine
Muistsetel eestlastel ei olnud oma kirjasüsteemi. Kogu tarkus, sealhulgas usundilised tõekspidamised, müüdid ja rituaalid, anti edasi suuliselt – põlvest põlve, regilaulu ja pärimuse kaudu. Suuline pärimus on aga habras. Kui katkeb mälu järjepidevus või hävitatakse kultuuri kandjad, kaob ka info. Erinevalt Islandist, kus Snorri Sturluson pani kirja vanad müüdid, ei olnud Eestis kedagi, kes oleks paganlikku pärimust süstemaatiliselt talletanud enne ristiusustamist.
Võõraste kroonikute eelarvamused
Peaaegu kõik kirjalikud allikad, mis meil 13. sajandist ja varasemast ajast on, pärinevad eestlaste vaenlastelt või võõrastelt vaatlejatelt (sakslased, taanlased, venelased). Läti Henrik ja teised kroonikud olid kristlikud mungad või preestrid. Nende eesmärk ei olnud objektiivselt kirjeldada kohalikku usundit, vaid näidata seda kui midagi saatanlikku, primitiivset ja hävitamist väärivat. Seetõttu on kirjeldused sageli moonutatud, halvustavad või äärmiselt napid. Nad mainisid jumalaid vaid siis, kui see teenis nende narratiivi paganate alistamisest.
Sajanditepikkune kultuuriline katkestus
Järgnenud 700 aastat võõrvõimu ja sunniviisilist ristiusustamist tegid oma töö. Kuigi rahvausundis säilisid paljud paganlikud elemendid (haldjad, kodukäijad, ohvrikivid), segunesid need aja jooksul kristlike pühakute ja kommetega. 19. sajandiks, mil algas rahvaluule kogumine, oli algne jumalate süsteem juba tundmatuseni muutunud või unustatud. See, mida me täna teame, on sageli rekonstruktsioon kildudest.
Loodususund ja animism: Jumal ei olnud troonil istuv mees
Üks suurimaid vigu, mida muistse usundi uurimisel tehakse, on püüd suruda seda kristlikku või antiikmütoloogia raamidesse. Küsides “kes oli peajumal?”, eeldame me hierarhilist süsteemi, nagu Olümpose mäel. Kuid soome-ugri rahvaste, sealhulgas eestlaste usund oli oma olemuselt animistlik ja looduskeskne.
Muistne eestlane ei näinud jumalust mitte niivõrd isikustatud valitsejana, vaid väena, mis asus kõikjal looduses. Pühadus ei olnud koondatud templisse, vaid hiide, allikasse, kivisse või põlispruusse. Hingestatud olid:
- Maa ja mets: Metsaema, Metsavana ja erinevad haldjad valitsesid loodusressursse. Nendega tuli hästi läbi saada, et tagada jahionn ja korilus.
- Kodu ja talu: Pekot (setode viljakusjumal) ja Tõnni (koduhaldjas) austati, et vili kasvaks ja kari oleks terve. Need olid lokaalsed, intiimsed suhted vaimolenditega, mitte kummardamine hirmust suure jumala ees.
- Taevased jõud: Uku või Vanaisa on nimed, mida seostatakse taevaste jõududega, kuid sageli on raske eristada, kus lõpeb muistne uskumus ja algab hilisem mõju.
Seega võib öelda, et eestlastel ei olnud ühte konkreetset “jumalat” selle sõna läänelikus tähenduses, vaid pigem keerukas suhete võrgustik nähtamatute jõududega, mis ümbritsesid inimest igapäevaelus.
19. sajandi ärkamisaeg ja “pseudomütoloogia”
Kui rääkida eestlaste jumalatest, ei saa mööda minna 19. sajandi rahvuslikust ärkamisajast. Mehed nagu Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald tundsid muret, et eestlastel puudub oma suursugune mütoloogia, mis oleks võrreldav soomlaste “Kalevalaga” või kreeklaste pärimusega. Soovist tõsta rahva eneseteadvust, lõid nad nn pseudomütoloogia.
Faehlmanni müütilisedlood Vanemuisest, Ilmarisest, Lämmekünest ja teistest on suuresti kunstlik looming. Kuigi ta kasutas rahvasuust pärit nimesid ja motiive (Ilmarine on suguluses soome sepp Ilmarineniga), on nende jumalate panteoni seadmine ja nende tegevuse kirjeldused pigem ilukirjandus kui ajalooline tõde. See on tekitanud palju segadust, sest kooliõpikutes ja kultuuris on need kujud juurdunud kui “päris” muistsed jumalad, kuigi tegelikult on nad suuresti 19. sajandi haritlaste looming.
Korduma kippuvad küsimused
Kas Taara ja Uku on sama jumal?
Ei, otseseid tõendeid selle kohta pole. Taara (Tharapita) on ajaloolistes kroonikates mainitud (tõenäoliselt sõja- või äikesejumalana), eriti Lääne- ja Põhja-Eestis. Uku (või Vanaisa) on pigem rahvaluules ja hilisemas pärimuses esinev nimi, mis tähistab taevast vana, sageli äikese ja ilmaga seotud vaimu. Uku kultus võib olla seotud ka hilisema kristliku Jumala-mõistega.
Mida tähendab “maausk”?
Maausk on tänapäevane nimetus eestlaste põlisele loodususundile. See ei ole dogmaatiline religioon, vaid pigem maailmavaade ja eluviis, mis väärtustab sidet esivanemate, looduse ja pärimusega. Maausulised tähistavad rahvakalendri tähtpäevi ja peavad lugu pühapaikadest (hiitest).
Kas eestlastel olid templid?
Arheoloogilised andmed ei kinnita klassikaliste hoonestatud templite olemasolu Eestis. Eestlaste pühakojad olid looduslikud pühapaigad – hiied. Need olid metsasalud, kus asusid pühad puud, allikad või kivid. Hiies kehtisid ranged reeglid: seal ei tohtinud oksa murda, vanduda ega verd valada. See oli rahu ja palve paik.
Miks hävitati hiisi?
Ristisõdijate ja kiriku jaoks olid hiied paganluse kantsid. Et allutada rahvas uuele usule, tuli hävitada vana usu sümbolid. Hilisematel sajanditel hävisid paljud hiied ka mõisapõldude laiendamise ja nõukogudeaegse maaparanduse käigus. Tänapäeval on paljud ajaloolised hiiekohad kaitse all, kuid suur osa on siiski hävinud või unustatud.
Pärandi taasmõtestamine tänapäeval
Vaatamata ajaloolistele lünkadele ja kirjalike allikate puudumisele, ei ole muistne eestlaste jumal ja usumaailm täielikult kadunud. See elab edasi meie keeles, kommetes ja maastikus. Tänapäeva eestlane, kes viib jaanipäeval lõkkesse ohvrianni või tunneb metsas viibides seletamatut rahu, kannab endas alateadlikult killukesi sellest vanast maailmatunnetusest.
Teadmatus konkreetsete jumalate nimede või hierarhiate osas ei tee meie ajalugu vaesemaks. Vastupidi, see rõhutab meie esivanemate usundi eripära – see ei olnud süsteem, mida sai raamatusse raiuda, vaid elav, orgaaniline suhe ümbritseva keskkonnaga. Muistne jumal ei olnud mitte kauge valitseja pilvepiiril, vaid kohalolev vägi igas puus, kivis ja allikas. See teadmine on võib-olla väärtuslikumgi kui ükskõik milline kivisse raiutud nimi.
