Kui me vaatame tagasi aega, mil Eesti alasid katsid tihedad metsad ja siinsete inimeste elu juhtisid looduse rütmid, avaneb meie ees salapärane ja lummav maailm. Muistsete eestlaste uskumused ei olnud kirja pandud paksudesse raamatutesse ega raiutud kivist tahvlitele; need elasid edasi suulises pärimuses, regilauludes ja igapäevastes kommetes. Ometi on ajaloo hämarusest kerkinud esile üks nimi, mis pani värisema nii vaenlased kui ka liitis kohalikke malevaid – see nimi on seotud meie esivanemate võimsaima jumalusega. Kuigi kristlikud kroonikad püüdsid paganlikke kombeid demoniseerida või pisendada, on just nende kaudu säilinud killud infost, mis aitavad meil kokku panna pildi sellest, keda kummardati ja kus asusid need kõige pühamad paigad, kuhu võõraste jalg ei tohtinud astuda. See rännak viib meid aega enne ristisõdijaid, otse muistse vabadusvõitluse ja maausu südamesse.
Kes oli salapärane Tharapita?
Kõige tuntum ja ajalooürikutes sagedamini mainitud muistsete eestlaste jumal on Tharapita (ka Tarapita või Taara). Tema nime ja olemuse ümber on teadlased ja ajaloolased vaielnud juba sajandeid. Kõige autentsemaks allikaks peetakse Henriku Liivimaa kroonikat, mis kirjeldab 13. sajandi alguse sündmusi ja mainib Tharapitat kui saarlaste suurt jumalat (magnus deus Osiliensium).
Nime etümoloogia on tekitanud mitmeid teooriaid. Kõige levinum ja tõenäolisem selgitus on see, et nimi “Tharapita” tuleneb hüüdest “Taara, avita!” või “Taara, aita!”. See oli lahinguhüüd või palve, mida eestlased hädaohu korral või rünnakule asudes kuuldavale tõid. See viitab sellele, et jumaluse algne nimi oli lihtsalt Taara. Mõned keeleteadlased on tõmmanud paralleele skandinaavia äikesejumala Thoriga (Tor), mis viitab võimalikule kultuurilisele laenule või ühisele iidsele põhjamaisele tüvele. Siiski peetakse Taarat pigem kohalikuks ja iseseisvaks taevajumalaks, kes valitses äikese, viljakuse ja sõjaõnne üle.
Taara ei olnud pelgalt abstraktne mõiste, vaid aktiivne jõud. Kroonikates kirjeldatakse, kuidas ristisõdijate saabudes purustati Tharapita kuju ning preestrid visati pühapaigast välja. See näitab, et muistsetel eestlastel olid konkreetsed füüsilised representatsioonid oma jumalatest – puust nikerdatud kujud, mida peeti pühaks ja milles arvati elavat jumaluse vaim.
Ebavere mägi – jumala müütiline sünnikodu
Kui küsida, kus asus selle võimsa jumaluse kodu, juhatavad legendid ja kroonikad meid Lääne-Virumaale. Väike-Maarja lähedal asuv Ebavere mägi on üks olulisemaid mütoloogilisi paiku Eesti kaardil. Henriku Liivimaa kroonika kohaselt sündis või “lendas välja” Tharapita just Ebavere mäelt (mons Ebavere), maandudes lõpuks Saaremaal. See lend on sümboolne ja geograafiliselt huvitav, sidudes mandri-Eesti ja saared ühtsesse usundilisse süsteemi.
Miks just Ebavere? Tegemist on ümbritsevast maastikust selgelt eristuva kõrgendikuga, mis on kaetud metsaga. Muistsete eestlaste jaoks olid sellised kohad loomupäraselt pühad. Arvatakse, et Ebavere mäel asus suur hiis – püha mets, kus viidi läbi rituaale, toodi ohvreid ja peeti nõu. See ei olnud lihtsalt geograafiline punkt, vaid “maailma telg” (axis mundi) kohaliku rahva jaoks, koht, kus taevas ja maa kohtusid.
Legendi kohaselt, kui ristisõdijad Virumaale tungisid ja hakkasid Ebavere hiies puid raiuma ning pühapaika rüüstama, põgenes vihane jumal Tharapita sealt. Ta tõusis lendu ja suundus Saaremaale, kus ta leidis uue pelgupaiga. See pärimus võib viidata ajaloolisele reaalsusele: Virumaa langes ristisõdijate kätte varem kui Saaremaa, ning viimane jäi pikaks ajaks muistse vabadusvõitluse ja vana usu kantsiks.
Seos Kaali meteoriidikraatriga
Üks põnevamaid hüpoteese seob Tharapita lennu Ebaverest Saaremaale Kaali meteoriidikraatri tekkimisega. Kuigi meteoriit langes tõenäoliselt ammu enne 13. sajandit, on see sündmus pidanud jätma kustumatu jälje rahva mällu. Taevast langev tulekera (“lendav jumal”), mis maandub Saaremaal, sobib ideaalselt kokku Tharapita legendiga. See teooria annab müüdile astronoomilise ja füüsilise mõõtme, muutes Ebavere ja Saaremaa vahelise sideme veelgi müstilisemaks.
Pühad hiied ja looduse hingestatus
Kuigi Taara (Tharapita) on tuntuim nimepidi mainitud jumal, ei olnud muistsete eestlaste usk monoteistlik tänapäevases mõistes. See oli sügavalt animistlik loodususk. Eestlane nägi hinge ja vaimu kõiges: puudes, kivides, allikates, tuules ja loomades. Jumalad ei elanud pilvedes, vaid siinsamas, looduse rüpes.
Kõige pühamaks paigaks oli hiis. Hiis võis olla metsasalus, üksik põlispuu (sageli tamm), allikas või kivikuhil. Hiies kehtisid ranged reeglid:
- Hiies ei tohtinud murda ühtegi oksa ega raiuda puid.
- Sinna ei tohtinud viia loomi karjamaale.
- Hiies tuli hoida puhtust ja vaikust.
- Verd ei tohtinud seal valada (välja arvatud ohvritalitused).
Pühapaikades käidi palumas tervist, head saaki ja kaitset. Seal toodi ohvriande – toitu, jooki, vahel ka ehteid või tööriistu. Ohvrikivid, mida leidub Eestis tuhandeid, on tummad tunnistajad sellest igapäevasest suhtlusest teispoolsusega. Uskumus oli lihtne: kui sa austad loodust ja vaime, austavad ja hoiavad nad ka sind.
Kroonikad versus rahvapärimus
Meie teadmised muistsetest jumalatest pärinevad kahest peamisest allikast, mis on oma olemuselt väga erinevad. Ühelt poolt on meil võõramaalaste kirjutatud kroonikad, teisalt meie oma rahvaluule.
Henriku Liivimaa kroonika on kahtlemata kõige väärtuslikum kirjalik allikas. Siiski tuleb meeles pidada, et Henrik oli katoliku preester. Tema eesmärk oli kirjeldada “paganate” alistamist ja ristiusu võitu. Seetõttu on tema kirjeldused sageli vaenulikud ja võivad olla moonutatud. Ta kirjeldab eestlaste jumalaid kui deemoneid või ebajumalaid, keda tuleb hävitada.
Rahvapärimus seevastu on säilitanud mälestusi jumalatest ja vaimudest läbi muinasjuttude ja laulude. 19. sajandil, rahvusliku ärkamise ajal, püüdsid mehed nagu Faehlmann ja Kreutzwald luua eesti oma “Olümpost”, lisades pärimusele kunstlikult jumalaid (nagu Vanemuine kui laulujumal). Seetõttu peab ajaloohuviline olema ettevaatlik, et eristada autentset muinasusundit (Taara, loodusvaimud, haldjad) hilisemast kirjanduslikust loomingust.
Korduma kippuvad küsimused
Kas Taara oli ainus jumal, keda eestlased kummardasid?
Ei, kindlasti mitte. Kuigi Taara (Tharapita) oli tõenäoliselt peajumal või vähemalt sõja ja äikese jumal, uskusid eestlased paljudesse erinevatesse vaimudesse ja jõududesse. Tuntud on ka Uku (või Vanaisa), kes oli koduhaldjas ja kaitsja, ning erinevad loodushaldjad nagu Metsavana ja Veteema.
Kas Ebavere mäge saab tänapäeval külastada?
Jah, Ebavere mägi on avalikult ligipääsetav ja asub Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas. See on populaarne matka- ja tervisespordi paik. Mäel tunnetavad paljud inimesed siiani erilist energeetikat ning seal korraldatakse ka maausuliste kogunemisi.
Mis on vahet maausul ja taarausul?
Mõlemad on tänapäevased liikumised, mis püüavad taaselustada ja hoida esivanemate pärandit. Taarausk tekkis 1920.-1930. aastatel rahvusliku liikumisena, mis on rohkem organiseeritud ja keskendub Taarale. Maausk on laiem ja hajusam mõiste, mis hõlmab põlist loodususundit, esivanemate austamist ja kalendritavade järgimist, olles oma olemuselt maalähedasem ja vähem dogmaatiline.
Kas Tharapita kuju on kunagi leitud?
Arheoloogilistel kaevamistel ei ole leitud suuri puust jumalakujusid, mida kroonikad kirjeldavad. See on mõistetav, kuna puit ei säili maapinnas sadu aastaid ning ristisõdijad hävitasid need kujud sihipäraselt. Küll aga on leitud väiksemaid ripatseid ja amulette, mis võivad sümboliseerida kaitsevaimusid.
Iidse usu järelkaja tänases kultuuriruumis
Muistsete eestlaste jumalad ja pühapaigad ei ole kadunud ajaloo prügikasti. Nad elavad edasi meie keeles, kohanimedes ja alateadvuses. Iga kord, kui me tunneme metsas rahu, süütame küünla esivanemate kalmul või hoiame alles vana tammepuud oma koduõuel, järgime me tegelikult samu mustreid, mis meie eelkäijad tuhat aastat tagasi.
Ebavere mägi seisab endiselt omal kohal, vaadates üle Virumaa metsade ja põldude. Kuigi seal ei suitse enam ohvrituled ja preestrid ei hüüa Taara poole, on see paik mälestusmärk vaimsele iseseisvusele. Tharapita lugu tuletab meile meelde, et eestlaste identiteet on sügavalt juurdunud siinsesse maastikku. See on lugu vastupanust, loodusega kooskõlas elamisest ja usust, mis aitas väikesel rahval karmides tingimustes ellu jääda. Tänapäeva kiires ja tehnoloogilises maailmas pakub teadmine oma juurtest ja iidsetest pühapaikadest vajalikku tuge ja pidepunkti, aidates meil mõista, kes me oleme ja kust me tuleme.
