Eestimaa maastik peidab endas palju enamat kui vaid maalilisi rabasid, tihedaid metsi ja puutumatuid randu. Meie metsade vahel ja asulate äärealadel seisavad vaikides hooned ja kompleksid, mis kunagi olid tulvil elu, tööd või sõjalist saladust, kuid on tänaseks jäetud ajahamba pureda. Need mahajäetud paigad moodustavad kummalise ja lummava paralleelmaailma, kus loodus võtab aeglaselt, kuid järjekindlalt tagasi selle, mis talle kord kuulus. Betooni pragudest tärkavad noored kased ja sissevajunud katustest paistev päikesevalgus loovad sürreaalse atmosfääri, mis tõmbab ligi nii fotograafe, ajaloo huvilisi kui ka seiklejaid, kes otsivad ilu seal, kus teised näevad vaid lagunemist. See on maailm, kus aeg on justkui seiskunud, pakkudes külastajale võimaluse piiluda minevikku ilma piletit ostmata ja giidi saatjata.
Miks meid paeluvad varemed ja hüljatud paigad?
Mahajäetud paikade külastamine, mida rahvusvaheliselt tuntakse termini urbex (urban exploration) all, on viimastel aastakümnetel kogunud Eestis tohutut populaarsust. Psühholoogiliselt pakuvad need kohad segu melanhooliast, uudishimust ja adrenaliinist. Ühest küljest on tegemist “kadunud tsivilisatsiooni” uurimisega – me näeme esemeid, tapeete ja arhitektuuri, mis räägivad konkreetse ajastu lugu, olgu selleks siis tsaariaegne mõisahiilgus või Nõukogude Liidu militaarne rangus.
Teisalt on tegemist esteetilise elamusega. Lagunemises on oma spetsiifiline ilu: kooruv värv, roostetavad metallkonstruktsioonid ja sammaldunud kivimüürid loovad tekstuure ja värvikombinatsioone, mida ükski sisekujundaja teadlikult luua ei suudaks. Lisaks pakub mahajäetud paikade külastamine võimalust kogeda vaikust ja üksindust, mis on tänapäeva kiires maailmas haruldane luksus. Siiski kaasneb selle hobiga ka vastutus – austada tuleb nii ajalugu kui ka ohutusnõudeid.
Rummu karjäär ja veealune vangla
Üks tuntumaid ja visuaalselt mõjuvamaid mahajäetud paiku Eestis on kahtlemata Rummu karjäär. See Harjumaal asuv paik on muutunud tõeliseks turismimagnetiks, kuid selle ajalugu on sünge. Nõukogude ajal kaevandati siin paekivi, kasutades selleks Murru vangla kinnipeetavate tööjõudu. Kui Eesti taasiseseisvus ja kaevandamine lõpetati, lakkasid töötamast ka pumbad, mis hoidsid karjääri kuivana. Vesi tõusis nii kiiresti, et suur osa kaevandustehnikast ja hoonetest jäi vee alla, luues unikaalse veealuse maailma.
Tänapäeval on Rummu tuntud oma kristallselge vee ja veest välja ulatuvate varemete poolest, mis meenutavad postapokalüptilist filmi. Sukeldujad saavad ujuda läbi vanade vanglahoonete, näha okastraataedu ja roostetanud masinaid, samal ajal kui kaldal kõrgub sürreaalne tuhamägi. Kuigi koht on nüüdseks arendatud puhkekeskuseks, on varemete aura säilinud, meenutades karmi minevikku keset kaunist loodust.
Viivikonna – kummituslinn Ida-Virumaal
Kui enamik mahajäetud kohti on üksikud hooned, siis Viivikonna on terve asula, mis on aeglaselt hääbumas. Kunagi oli see õitsev kaevanduslinn, kus elas tuhandeid inimesi, kes töötasid põlevkivikaevanduses. Linnas olid koolid, kultuurimaja ja stalinistlikus stiilis elamud, mis kiirgasid Nõukogude aja optimismi.
Tänaseks on Viivikonna muutunud peaaegu täielikuks kummituslinnaks. Enamik hooneid on varemetes, katused sisse vajunud ja aknad purustatud. Siiski elab seal veel käputäis inimesi, kes keelduvad lahkumast, luues kummalise kontrasti elava ja surnud linna vahel. Viivikonna tänavatel jalutades tekib tunne, nagu oleksid sattunud ajamasinasse – sildid on tuhmunud, teed on rohtunud ja vaikus on kõrvulukustav. See on elav mälestusmärk Ida-Virumaa tööstuslikule ajaloole ja selle drastilisele muutumisele.
Hara allveelaevasadam – betoonmonstrum meres
Lahemaa rahvuspargi servas, Hara lahes, asub üks Eesti militaarajaloo põnevamaid objekte – Hara allveelaevasadam. Nõukogude ajal oli see ülisalajane baas, kus tegeleti allveelaevade demagnetiseerimisega, et muuta need meremiinidele ja radaritele nähtamatuks. Kompleks koosneb massiivsetest betoonkaidest ja rajatistest, mis ulatuvad sügavale merre.
Tänaseks on sõjaväelased lahkunud ja metallivargad oma töö teinud, kuid betoonkolloss püsib vankumatult. Hara sadama mastaapsus on hoomatav alles kohapeal olles – pikad, lagunevad kaid ja vee kohal kõrguvad konstruktsioonid on kaetud grafitiga ja pakuvad dramaatilisi vaateid merele. See on paik, mis sümboliseerib Külma sõja aegset paranoiat ja tehnoloogilist ambitsiooni, mis nüüdseks on vaid kajakate päralt.
Ungru loss – romantiline varemeväli
Mitte kõik mahajäetud kohad Eestis ei ole seotud Nõukogude pärandiga. Läänemaal asuv Ungru loss on üks suurejoonelisemaid neobarokk-stiilis hooneid Eestis, kuigi see ei saanudki kunagi valmis. Legend räägib, et krahv Ungern-Sternberg ehitas lossi armastuse pärast – ta soovis avaldada muljet saksa aadlipreilile, lubades ehitada talle täpse koopia Saksamaal asuvast Merseburgi lossist.
Kahjuks jäi ehitus rahapuuduse ja krahvi surma tõttu pooleli. Nõukogude ajal lagunes hoone veelgi, kuna seda kasutati lennuvälja täitematerjalina. Tänapäeval seisavad lossi müürid uhkelt, kuid kurvalt, ilma katuse ja akendeta. Ungru lossi varemed on eriti fotogeenilised päikeseloojangu ajal, kui punane valgus toob esile punastest tellistest laotud seinad ja tühjad aknaavad, mis raamivad taevast.
Turvalisus ja eetika hüljatud paikade külastamisel
Mahajäetud kohtade avastamine on põnev, kuid see ei ole riskivaba tegevus. Vanad hooned on sageli varisemisohtlikud – põrandad võivad olla mädanenud, trepid ebakindlad ja laest võib pudeneda kive. Lisaks võivad tööstushoonetes leiduda ohtlikke aineid, nagu asbest või kemikaalide jäägid. Seetõttu on äärmiselt oluline järgida teatud reegleid:
- Hinda riske: Ära kunagi mine üksi ja teata alati kellelegi, kuhu sa lähed. Kanna tugeva tallaga jalanõusid ja võta kaasa taskulamp.
- Ära lõhu: Urbexi kuldreegel on: “Võta kaasa ainult fotod, jäta maha ainult jalajäljed.” Ära lõhu uksi, aknaid ega inventari.
- Austa eraomandit: Paljud “mahajäetud” kohad kuuluvad tegelikult kellelegi. Kui territoorium on piiratud ja sisenemine keelatud, tuleb seda austada. Eestis kehtib igaüheõigus, kuid see ei laiene hoonetes viibimisele ilma omaniku loata.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Alljärgnevalt leiate vastused levinumatele küsimustele seoses mahajäetud paikade külastamisega Eestis.
Kas mahajäetud hoonetesse sisenemine on seaduslik?
See sõltub konkreetsest kohast. Kui hoone on eraomandis ja sildistatud (nt “Eravaldus”, “Sisenemine keelatud”), siis on loata sisenemine ebaseaduslik. Paljud objektid (nagu vanad mõisad või tööstushooned) on ohtlikud ja omanikud ei soovi vastutada õnnetuste eest. Avatud maastikul asuvad varemed, mis pole piiratud, on sageli ligipääsetavad, kuid alati tasub veenduda omandisuhtes.
Kust leida infot mahajäetud kohtade asukoha kohta?
Täpseid asukohti jagatakse urbex-kogukondades harva avalikult, et kaitsta objekte vandalismi eest. Parim viis on teha ise uurimistööd, kasutades vanu kaarte, satelliidifotosid ja ajalooarhiive. Populaarsemad kohad nagu Rummu karjäär või Ungru loss on aga avalikult teada ja leitavad Google Mapsist.
Millist varustust on vaja kaasa võtta?
Minimaalne varustus peaks sisaldama: tugevaid matkasaapaid (naelte ja klaasikildude kaitseks), taskulampi (soovitavalt pealamp), laetud telefon, esmaabikomplekt ja tolmumask (eriti vanades tööstushoonetes). Fotograafidel on soovitatav kaasa võtta statiiv, kuna siseruumides on sageli hämar.
Kas Eestis on ka kummitavaid kohti?
Eesti folkloor ja kohalikud legendid on rikkad kummituslugude poolest. Paljud usuvad, et vanades mõisates ja vanglates (nt Patarei vangla Tallinnas või eelmainitud Ungru loss) on tunda paranormaalset aktiivsust. Isegi kui te kummitusi ei usu, lisab nende paikade ajalugu ja atmosfäär külastusele kindlasti kõhedust.
Kaduv pärand ja selle jäädvustamine
Mahajäetud kohad on kaduv ressurss. Iga talv ja iga torm viib need hooned sammukese lähemale täielikule hävingule. Või vastupidi – need renoveeritakse, muudetakse muuseumideks või lammutatakse uute arenduste tarbeks. Seetõttu on nende paikade dokumenteerimine oluline kultuurilooline tegevus. Fotod ja videod, mis on tehtud nendes lagunevates ruumides, säilitavad killukese ajaloost, mida tulevased põlved enam oma silmaga näha ei saa.
Kui plaanite külastada mõnda Eestimaa unustatud paika, tehke seda avatud meele ja austusega. Ärge otsige vaid kõhedust, vaid proovige märgata ilu detailides – valguslaigus tolmuneval põrandal, vanas ajalehes seina vahel või arhitektuurses lahenduses, mida enam ei kasutata. Need kohad räägivad meile loo haprusest ja ajutisusest, meenutades, et kõik, mida inimene ehitab, on lõpuks ikkagi looduse meelevallas. Avastamisrõõmu jätkub Eestis veel kauaks, sest iga metsatukk ja vana teerist võib peita endas järgmist unustatud aaret.
