Lõuna-Ameerika loodusest rääkides meenub enamikule inimestele esimesena Amazonase vihmamets oma lopsaka roheluse ja hiiglaslike jõgedega. Ometi peidab see kontinent endas teist, sama olulist ja bioloogiliselt mitmekesist ökosüsteemi, mis jääb tihti teenimatult varju. See on Lõuna-Ameerika savann, eelkõige Brasiilias asuv Cerrado, aga ka Llanos põhjas ja Gran Chaco lõunas. Need piirkonnad ei ole lihtsalt lagedad rohumaad, vaid keerukad ja mosaiiksed maastikud, kus vahelduvad põõsastikud, galerii-metsad ja avarad väljad. Just siin, kõrge rohu ja keerdus tüvedega puude vahel, elavad loomad ja taimed, kelle evolutsioon on viinud nad unikaalsete kohastumusteni. See on maailm, kus tuli on loov jõud ja kus maa-alused juurestikud moodustavad “tagurpidi metsa”, pakkudes kodupaika liikidele, keda ei kohta mitte kusagil mujal maailmas.
Mis teeb Lõuna-Ameerika savanni eriliseks?
Erinevalt Aafrika savannidest, kus domineerivad suured rohusööjate karjad nagu sebrad ja gnuud, on Lõuna-Ameerika savannid, eriti Cerrado, koduks pigem üksikutele, kuid äärmiselt spetsialiseerunud liikidele. Teadlased peavad Cerradot maailma kõige bioloogiliselt mitmekesisemaks savanniks. See hõlmab tohutut ala, kattes ligikaudu 20% Brasiiliast, ning ulatub naaberriikidesse. Selle piirkonna eripäraks on äärmuslikud aastaajad: pool aastat valitseb seal põuaperiood, mil maastik võib tunduda elutu ja kuivanud, ning teine pool aastat toob kaasa intensiivsed vihmad, mis muudavad savanni roheliseks paradiisiks.
Selle piirkonna taimestik ja loomastik on pidanud kohanema mitte ainult veepuudusega, vaid ka regulaarsete looduslike tulekahjudega. Paljudel taimedel on paks, korgitaoline koor, mis kaitseb neid leekide eest, ning sügavad juurestikud, mis ulatuvad põhjaveeni. Need tingimused on loonud evolutsioonilise labori, kus on sündinud liigid, mis on niivõrd unikaalsed, et nende kadumine tähendaks terve evolutsiooniharu kustumist.
Cerrado suur viisik ja teised ikoonilised imetajad
Kui Aafrikas räägitakse “suurest viisikust”, siis ka Lõuna-Ameerika savannil on oma valitsejad. Need loomad on kohastunud elama avatud maastikul, kus varjumisvõimalusi on vähe ja toidu leidmine nõuab suuri territooriume.
Lakkundi – savanni graatsiline valvur
Üks silmapaistvamaid ja kummalisemaid loomi selles regioonis on lakkundi (Chrysocyon brachyurus). Kuigi teda nimetatakse sageli hundiks, ei ole ta tegelikult hunt ega rebane, vaid oma perekonna ainus esindaja. Lakkundi välimus on eksimatult äratuntav: tal on roostepunane karv, suured püstised kõrvad ja ebaloomulikult pikad mustad jalad. Need “kargud” aitavad tal näha üle kõrge savannirohu, et märgata saaki või ohtu.
Huvitaval kombel on lakkundi omnivoor ehk kõigesööja. Suure osa tema toidulauast moodustab kohalik puuvili nimega “lobeira” (hundiõun). See teeb lakkundist ökosüsteemi jaoks kriitiliselt olulise seemnelevitaja. Ilma temata ei suudaks paljud taimeliigid oma leviala laiendada.
Suur-sipelgakaru – spetsialiseerumise meister
Teine ikooniline asukas on suur-sipelgakaru (Myrmecophaga tridactyla). See loom näib olevat pärit teisest ajastust. Tal puuduvad hambad, kuid tal on pikk torujas koon ja kuni 60 sentimeetri pikkune kleepuv keel, millega ta püüab tuhandeid sipelgaid ja termiite päevas. Tema tohutu kohev saba toimib öösiti tekina, kaitstes looma jaheduse eest, ja päeval päikesevarjuna. Suur-sipelgakaru on suurepärane näide sellest, kuidas savanni ressursside spetsiifiline kasutamine võimaldab ellu jääda seal, kus teised hätta jääksid.
Hiidvöölane – öine insener
Harvemini kohatav, kuid ökosüsteemi seisukohalt ülioluline on hiidvöölane (Priodontes maximus). See on maailma suurim vöölane, kes võib kaaluda kuni 50 kilogrammi. Ta on varjatud eluviisiga ööloom, kes kaevab oma võimsate küünistega sügavaid urge. Need urud ei ole pelgalt tema kodud; pärast hiidvöölase lahkumist pakuvad need varjupaika kümnetele teistele liikidele, alates väikestest närilistest kuni lindudeni. Seega on hiidvöölane ökosüsteemi insener, kes kujundab maastikku teiste jaoks elamiskõlblikumaks.
Haruldased linnud ja endeemilised taimed
Lõuna-Ameerika savann ei ole rikas ainult imetajate poolest. See on ka ornitoloogide unistus. Avatud maastikud ja hajusalt paiknevad puudepogumikud on ideaalseks elupaigaks paljudele linnuliikidele.
- Hüatsint-ara: Maailma suurim lennuvõimeline papagoi, kelle säravsinine sulestik on hingematvalt ilus. See liik sõltub otseselt teatud palmiliikide pähklitest, mida leidub vaid kindlates savannipiirkondades ja Pantanali servaaladel. Nende nokk on piisavalt tugev, et purustada kookospähkleid.
- Nandu: Lõuna-Ameerika vastus Aafrika jaanalinnule. See lennuvõimetu lind jookseb mööda savanni suure kiirusega ja etendab olulist rolli seemnete levitajana ja putukate populatsiooni kontrollijana.
- Brasiilia püstnokk: Vähemtuntud, kuid ohustatud liik, keda leidub vaid kindlates Cerrado piirkondades. Nende elupaikade kadumine põllumajanduse tõttu on viinud liigi kriitilisse seisu.
Taimestiku osas on savann samuti üllatusterohke. Siin kasvab tuhandeid taimeliike, mida ei leidu kusagil mujal. Paljud neist on kserofüüdid – taimed, mis on kohastunud kuivaga. Huvitav nähtus on nn “pügmee-metsad”, kus puud, mis vihmametsas kasvaksid kõrgeks, on siin arenenud kääbusvormideks, kasvatades oma biomassi hoopis maa alla, et säilitada vett ja toitaineid.
Ohud ja keskkonnaprobleemid
Vaatamata oma bioloogilisele rikkusele on Lõuna-Ameerika savannid üks enim ohustatud ökosüsteeme maailmas. Kui Amazonase vihmametsade raie on pälvinud ülemaailmset tähelepanu, siis savannide hävimine toimub sageli vaikuses. Cerrado on kaotanud ligi poole oma algsest pindalast intensiivse põllumajanduse tõttu.
Peamised ohud on sojaoa kasvatamine ja karjakasvatus. Savanni tasane maastik ja kergesti haritav muld on teinud sellest ahvatleva piirkonna agrotööstusele. Loodusliku taimkatte asendamine monokultuuridega hävitab elupaiku ja killustab populatsioone. Loomad nagu jaaguar ja lakkundi vajavad ellujäämiseks suuri ja ühendatud territooriume; kui need koridorid katkevad, väheneb geneetiline mitmekesisus ja liikide väljasuremisoht kasvab.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas Lõuna-Ameerika savannis elab ka suuri kiskjaid?
Jah, piirkonna tippkiskja on jaaguar (Panthera onca). Kuigi jaaguarid on tuntud ka vihmametsade asukatena, on nad Cerrados ja eriti Pantanali märgaladel väga levinud. Lisaks jaaguaridele elavad seal ka puumad ning väiksemad kiskjad nagu ocelotid ja muidugi lakkundid.
Millal on parim aeg seda piirkonda külastada?
Parim aeg Lõuna-Ameerika savanni ja Pantanali piirkonna külastamiseks on kuivaperiood, mis kestab tavaliselt maist septembrini. Sel ajal kogunevad loomad allesjäänud veesilmade ümber, mis teeb nende vaatlemise lihtsamaks. Vihmaperioodil on paljud teed läbimatud ja loomad hajuvad laiemale alale.
Mille poolest erineb Cerrado Pantanalist?
Cerrado on klassikaline savannitüüp (kõrgustikud, põõsastikud, puud), samas kui Pantanal on maailma suurim troopiline märgala, mis asub Cerrado kõrval ja osaliselt selle sees. Pantanal on hooajaliselt üleujutatud tasandik. Paljud loomaliigid liiguvad nende kahe ökosüsteemi vahel, sõltuvalt veetasemest ja toidu kättesaadavusest.
Miks on see piirkond vähem tuntud kui Amazonas?
Ajalooliselt on “džungel” ja vihmametsad tundunud eksootilisemad ja müstilisemad. Savanne peeti kaua aega väheväärtuslikuks võsastikuks, mida oli lihtne põllumaaks muuta. Alles viimastel aastakümnetel on teadlased ja avalikkus hakanud mõistma nende alade kriitilist tähtsust bioloogilise mitmekesisuse ja veeringe säilitamisel.
Miks on selle ökosüsteemi säilitamine kriitilise tähtsusega
Lõuna-Ameerika savannide säilitamine ei ole oluline mitte ainult armsate loomade või haruldaste taimede pärast. See ökosüsteem toimib kontinendi hiiglasliku veehoidlana. Cerrado kõrgustikelt saavad alguse paljud Lõuna-Ameerika suurimad jõed, mis varustavad veega miljoneid inimesi ja toidavad naaberökosüsteeme, sealhulgas Amazonast ja Pantanali. Sügavad juurestikud aitavad vihmavett pinnasesse juhtida, täites põhjaveekihte.
Lisaks seob savanni taimestik tohutul hulgal süsinikku. Kui see taimkate hävitatakse ja asendatakse põldudega, vabaneb süsinik atmosfääri, kiirendades kliimamuutusi. Seega on Lakkundi kodu kaitsmine tegelikult võitlus globaalse kliimastabiilsuse eest. Iga säilinud hektar seda unikaalset maastikku on investeering tulevikku, tagades, et ka järeltulevad põlved saavad imetleda hiidvöölase ehituskunsti ja kuulda hüatsint-ara valje hüüdeid kaugele üle kuldse rohumaa.
