On vähe raamatuid, mis suudavad püsida raamatupoodide müügitabelite tipus mitte lihtsalt kuid või aastaid, vaid suisa aastakümneid. Eesti kirjandusmaastikul on aga üks teos, mis on selle reegli erandiks ning millest on kujunenud tõeline kultuurifenomen. Andrus Kivirähki romaan “Mees, kes teadis ussisõnu” on midagi enamat kui lihtsalt ilukirjanduslik tekst; see on identiteedi küsimus, ajalooline allegooria ja fantaasiarikas rännak, mis kõnetab igat uut põlvkonda uutmoodi. Isegi aastaid pärast esmaväljaannet on teos jätkuvalt üks enim ostetud ja laenutatud raamatuid Eestis, tõestades, et hea lugu ei aegu ning Leemeti ja Põhja Konna pärand on endiselt elujõuline.
Fenomenaalne edu, mis ei rauge
Kui rääkida eesti nüüdiskirjanduse suurtest edulugudest, siis troonib Kivirähki meistriteos vaieldamatult esikohal. Mis on aga selle pideva müügiedu saladus? Kirjastajad ja raamatumüüjad on täheldanud huvitavat tendentsi: raamatut ei osta mitte ainult need, kes on suured kirjandushuvilised, vaid see on muutunud kohustuslikuks elemendiks iga haritud eestlase koduses raamaturiiulis. See on justkui märk kuulumisest, teatud kultuurikoodi jagamisest.
Statistika näitab, et huvi raamatu vastu tõuseb hüppeliselt just pühade ajal ja kooliaasta alguses, kuid stabiilne müük toimub aastaringselt. Lisaks paberraamatule on äärmiselt populaarseks osutunud ka teose audioraamatu versioonid ja e-raamatud, mis teevad loo kättesaadavaks ka neile, kes eelistavad moodsamaid formaate. See multimeedia lähenemine on aidanud hoida teost pildis ka noorema generatsiooni seas, kes on üles kasvanud nutiseadmete ajastul.
Lugu viimasest ussisõnade teadjast
Romaani sisu on ühtaegu lihtne ja ääretult mitmekihiline. Tegevus toimub müütilisel ajal, mil eestlased elasid veel metsas, rääkisid ussisõnu ja juhtisid nende abil loodusjõude. Peategelane Leemet on üks viimaseid, kes seda iidset keelt valdab ja kes näeb pealt vana maailma hääbumist. Metsarahvas kolib küladesse, võtab vastu ristiusu, hakkab sööma leiba ja unustab oma juured. See on traagiline, kuid Kivirähkile omaselt musta huumoriga vürtsitatud lugu allakäigust ja kohanematusest.
Lugejaid paelub eelkõige see, kuidas autor suudab põimida fantaasiaelemente (nagu hiiglaslikud täid, rääkivad ussid ja legendaarne Põhja Konn) karmi realismiga. See ei ole lihtsalt muinasjutt; see on valusalt täpne kirjeldus sellest, mis juhtub kultuuri ja keelega, kui selle kandjad otsustavad mugavuse nimel oma identiteedist loobuda. Paljud lugejad tõmbavad siin paralleele tänapäevase globaliseeruva maailmaga, kus väikesed rahvad ja keeled on pidevas kadumisohus.
Karakterite galerii ja sümbolid
Üks põhjuseid, miks raamat on nii sügavalt juurdunud rahva mällu, on selle meeldejäävad karakterid. Iga tegelane sümboliseerib teatud tüüpi ellusuhtumist:
- Leemet: Konservatiiv ja romantik, kes hoiab kramplikult kinni vanast, isegi kui see on määratud hukkumisele. Tema tragöödia on üksindus.
- Onu Vootele: Vana kooli sõjamees, kes usub endiselt, et vana maailmakorda on võimalik jõuga taastada.
- Meeme: Mõnuleja ja alkohoolik, kes on küll metsa jäänud, kuid kaotanud igasuguse väärikuse.
- Külaelanikud: Uue aja inimesed, kes on vaimustuses kõigest võõrast (saksa keelest, leivast, Jeesusest) ja põlgavad oma päritolu.
Need arhetüübid on äratuntavad ka tänapäeva ühiskonnas, muutes raamatu sotsiaalkriitiliselt teravaks igal lugemiskorral.
Rahvusvaheline läbimurre ja välismaalaste pilk
Eesti kirjanduse viimine maailmakaardile on keeruline ülesanne, kuid “Mees, kes teadis ussisõnu” on sellega suurepäraselt hakkama saanud. Erilist tähelepanu väärib raamatu edu Prantsusmaal, kus tõlge “L’homme qui savait la langue des serpents” pälvis maineka Grand Prix de l’Imaginaire auhinna. See sündmus oli pöördelise tähtsusega, sest see näitas, et Kivirähki loodud maailm ei ole mõistetav ainult eestlastele, vaid omab universaalset väärtust.
Välismaised kriitikud on sageli toonud välja teose ökoloogilise sõnumi ja koloniaalismi kriitika. Kui eestlane loeb seda kui lugu iseendast ja oma ajaloost, siis lääne lugeja näeb selles sageli hoiatust loodusest võõrandumise eest. See topelttähendus on aidanud raamatul purustada müügirekordeid ka väljaspool Eestit, olles tõlgitud kümnetesse keeltesse, sealhulgas inglise, vene, läti ja hispaania keelde.
Miks see raamat kõnetab tänapäeva lugejat?
Me elame ajastul, kus tehnoloogia areng on kiirem kui kunagi varem ja traditsioonid hääbuvad. Kivirähki romaan pakub selles kontekstis huvitavat peegelpilti. Leemeti võitlus oma identiteedi säilitamise nimel on võrreldav tänapäeva inimese püüdlusega jääda iseendaks infoülekülluse ja massikultuuri surves. Lugejad leiavad raamatust lohutust ja äratundmisrõõmu – tunnet, et nad ei ole oma muredega üksi.
Lisaks on raamatu keelekasutus ja huumor äärmiselt nauditavad. Kivirähk ei moraliseeri; ta laseb lugejal naerda, isegi kui see naer on kohati kibe. See emotsionaalne skaala – naerust pisarateni – on midagi, mida suudavad pakkuda vähesed teosed. Raamatu fännid toovad sageli välja, et tegemist on teosega, mida võib lugeda ikka ja jälle, leides iga kord uusi nüansse.
Lauamängust teatrini: kultuuriline jalajälg
Romaani menu ei piirdu vaid kaante vahega. “Mees, kes teadis ussisõnu” on laienenud teistesse meediumitesse, mis on omakorda suurendanud huvi algupärandi vastu. Eestis on loodud raamatu ainetel äärmiselt populaarne lauamäng, kus mängijad saavad ise kehastuda metsarahvaks ja võidelda ellujäämise nimel. Lauamängu edu on toonud raamatu juurde täiesti uue sihtgrupi – lauamänguhuvilised, kes muidu ehk ilukirjandust nii sageli ei loe.
Samuti on teos jõudnud teatrilavadele, pakkudes visuaalselt võimsaid tõlgendusi. Iga uus adaptsioon tekitab meedias uue lainetuse ja suunab inimesed taas raamatupoodidesse. See sünergia erinevate kultuurivormide vahel on üks peamisi põhjuseid, miks müüginumbrid püsivad jätkuvalt kõrgel.
Korduma kippuvad küsimused
Seoses raamatu pikaajalise eduga on lugejatel ja uutel huvilistel tekkinud mitmeid küsimusi. Siin on vastused levinumatele päringutele.
-
Kas “Mees, kes teadis ussisõnu” on sobilik lugemine kooliõpilastele?
Jah, raamat on paljudes gümnaasiumides soovitusliku või kohustusliku kirjanduse nimekirjas. Kuigi teos sisaldab vägivalda ja on oma toonilt kohati sünge, käsitleb see noortele olulisi teemasid nagu identiteet, suureks kasvamine ja valikute tegemine. Siiski on soovitatav, et nooremad lugejad (põhikooli algus) arutaksid loetut koos täiskasvanuga.
-
Kas tegemist on puhta fantaasiakirjandusega?
Mitte päris. Kuigi raamatus on palju fantaasiaelemente (rääkivad loomad, müütilised olendid), liigitatakse see sageli maagilise realismi või etnofuturismi alla. Fantaasia on siin vahend reaalsuse ja ajalooliste protsesside kirjeldamiseks, mitte eesmärk omaette.
-
Miks on raamatul nii palju erinevaid kaanekujundusi?
Kuna raamatut on korduvalt juurde trükitud ja tõlgitud paljudesse keeltesse, on igal väljaandel oma nägu. Eestis on ilmunud mitu erinevat kujundust, alates klassikalisest kuni juubeliväljaanneteni, mis on sageli illustreeritud tuntud kunstnike poolt. See muudab raamatu atraktiivseks ka kollektsionääridele.
-
Kuidas erineb see raamat “Rehepapist”?
Kui “Rehepapp” keskendub eestlase kavalusele, ahnusele ja praktilisele meelele 19. sajandi talupojamiljöös, siis “Ussisõnad” on eepilisem, traagilisem ja toimub kaugemas minevikus. “Ussisõnad” on tooni poolest süngem ja filosoofilisem, tegeledes rohkem kultuuri hääbumise valuga kui igapäevase ellujäämisega.
Pärand, mis kujundab eesti kirjanduse tulevikku
Vaadates Andrus Kivirähki romaani püsivat edu, on selge, et tegemist ei ole mööduva trendiga. “Mees, kes teadis ussisõnu” on kindlustanud oma koha eesti kirjanduse tüvitekstide seas, seistes kõrvuti Tammsaare ja Lutsu teostega. See raamat on muutnud viisi, kuidas me mõtleme oma ajaloost ja mütoloogiast, andes neile uue, modernse ja kohati valusa tähenduse.
Müügirekordite purustamine aastaid pärast ilmumist on tunnistus sellest, et lugejad otsivad sügavust ja tähenduslikkust. Ussisõnad võivad raamatu lehekülgedel küll hääbuda ja Põhja Konn võib magada igavest und, kuid teos ise on äratanud uue huvi meie omamaise pärimuse ja keelejõu vastu. Kuni leidub lugejaid, kes elavad kaasa Leemeti üksindusele ja tunnetavad metsade maagiat, püsib eesti kirjandus elujõuline ja maailmatasemel konkurentsivõimeline.
