Paljude muusikaõpilaste ja isegi kogenud harrastusmuusikute jaoks on see üks esimesi ja kõige segasemaid tõdemusi muusikateoorias: klaveril vajutades on must klahv la ja si vahel justkui üks ja seesama noot, olgu selle nimi la-diees või si-bemoll. Kuid viiulimängija, koorilaulja või orkestrant võib teile öelda, et need ei ole teps mitte identsed helid. See vastuolu visuaalse lihtsustuse (klaveriklahv) ja akustilise reaalsuse vahel on üks põnevamaid teemasid muusikaajaloos, füüsikas ja psühhoakustikas. Süvenedes sellesse, miks need noodid on erinevad, avaneb meile ukse taha peidetud maailm, mis räägib muusikalisest grammatikast, ajaloolistest häälestustest ja sellest, kuidas meie aju tegelikult harmooniat tajub.
Klaveri suur kompromiss: võrdtempereeritud häälestus
Et mõista, miks la-diees (A#) ja si-bemoll (Bb) tunduvad olevat samad, peame esmalt vaatama oma instrumente. Tänapäeva lääne muusikas domineerib klaver ja sellele omane häälestussüsteem, mida nimetatakse võrdtempereeritud häälestuseks. Selles süsteemis on oktav (vahemik ühe do-noodi ja järgmise do-noodi vahel) jagatud kaheteistkümneks matemaatiliselt võrdseks pooltooniks.
Selle süsteemi eesmärk oli praktiline: see võimaldas heliloojatel kirjutada muusikat kõigis helistikes ilma, et pill peaks vahepeal ümber häälestama. Varasematel ajastutel, kui kasutati puhtamaid häälestusi, kõlasid mõned helistikud taevalikult puhtalt, teised aga (nagu näiteks need, kus oli palju dieese või bemolle) kõlasid nii häälest ära, et neid nimetati “hundiintervallideks”.
Võrdtempereeritud häälestus on seega hiiglaslik kompromiss. Selleks, et kõik helistikud oleksid kasutatavad, tehti kõik intervallid (peale oktavi) natukene “mustaks” ehk ebatäpseks. Selles kunstlikus süsteemis pandi la-diees ja si-bemoll sunniviisiliselt samale sagedusele, et säästa klahvide arvu ja teha pillide ehitus ning mängimine lihtsamaks. Kuid looduslikus akustikas on nad täiesti erinevad suurused.
Muusikaline grammatika ja õigekiri
Isegi kui me mängime klaveril ja helikõrgus on tehniliselt sama, on la-dieesil ja si-bemollil täiesti erinev tähendus muusikalises kontekstis. Seda võib võrrelda keelega. Mõelge eesti keele sõnadele “hale” ja “ale”. Hääldus võib teatud dialektis või kiires kõnes olla sarnane, aga tähendus on kardinaalselt erinev. Veel parem näide tuleb inglise keelest homofoonidega “see” (nägema) ja “sea” (meri). Nad kõlavad identselt, kuid lauses “I swim in the see” on ilmne grammatiline ja sisuline viga.
Muusikas on samamoodi. Noodinimi määrab noodi funktsiooni helistikus.
- La-diees (A#) on tavaliselt juhtheli, mis pürib ülespoole, si-noodi (B) suunas. See on tüüpiline näiteks Si-mažooris (B-duur) või Fa-diees mažooris. Tema energia on suunatud tõusule.
- Si-bemoll (Bb) on aga sageli subdominant või dominantseptim, millel on kalduvus langeda allapoole, la-noodi (A) suunas. See on kodune noot Fa-mažooris (F-duur) või Si-bemoll mažooris.
Kui helilooja kirjutaks Fa-mažoori helistiku (kus on üks bemoll) nii, et asendaks si-bemolli la-dieesiga, oleks see muusikutele äärmiselt raskesti loetav. See oleks nagu raamatu lugemine, kus kõik “b”-tähed on asendatud “p”-tähtedega – võimalik, aga äärmiselt häiriv ja konteksti lõhkuv.
Füüsika ja sageduste erinevus
Kui me lahkume klaveri klahvide juurest ja siseneme akustika laborisse või vaatame viiulimängijat, muutub asi veelgi huvitavamaks. Puhtas häälestuses (Just Intonation) või Pythagorase häälestuses, mis põhinevad naturaalsetel ülemhelidel ja sageduste suhetel, on la-diees ja si-bemoll erineva sagedusega.
Huvitaval kombel sõltub see, kumb noot on kõrgem, kasutatavast süsteemist:
- Pythagorase häälestus: See süsteem põhineb puhastel kvintidel (sagedussuhe 3:2). Kui laduda üksteise otsa kvinte (C-G-D-A-E-B-F#-C#-G#-D#-A#), jõuame la-dieesini. Kui liigume kvindiringis teistpidi (C-F-Bb), jõuame si-bemollini. Matemaatiliselt ei kohtu need kaks punkti kunagi täpselt samas kohas. Selles süsteemis on la-diees tegelikult kõrgem kui si-bemoll. Erinevust nimetatakse Pythagorase kommaks.
- Kesktooni häälestus (Meantone): See oli populaarne renessanss- ja barokkmuusikas. Siin on suured tertsid puhtamad, kuid kvindid veidi kitsamad. Selles süsteemis on la-diees hoopis madalam kui si-bemoll.
Seega, väide “nad on sama noot” on füüsikaliselt väär. See, et nad kattuvad meie kaasaegsel klaveril, on vaid matemaatiline ümardamine mugavuse huvides.
Intonatsioon ja väljendusrikkus keelpillidel
Küsite professionaalselt tšellistilt või viiuldajalt, kas ta mängib need noodid samamoodi, ja vastus on kindel “ei”. Keelpillimängijad ja lauljad kasutavad nn ekspressiivset intonatsiooni.
Kuna la-diees on tavaliselt juhtheli, mis tahab laheneda si-nooti, mängib viiuldaja seda sageli veidi kõrgemalt (teravamalt), et tekitada suuremat pinget ja vajadust lahenemise järele. See “surub” nooti ülespoole sihtnoodi vastu. Vastupidiselt, si-bemoll, mis tahab langeda la-nooti, mängitakse tihti veidi madalamalt ehk “raskemalt”, et rõhutada gravitatsiooni allapoole.
See mikroskoopiline sageduste nihutamine on see, mis teeb orkestrimuusika või a cappella koorilaulu nii elavaks ja hingestatuks. Kui koor laulaks täpselt klaveri häälestuses, tunduksid akordid tuhmid ja elutud. Puhtad tertsid ja kvindid ning kontekstipõhine intoneerimine panevad harmoonia “särama” ja tekitavad ülemhelide resonantsi, mida klaveril on võimatu saavutada.
Enharmoonia paradoks
Terminit, kus kaks erineva nimega nooti tähistavad sama klahvi (nagu la-diees ja si-bemoll), nimetatakse enharmooniaks. Enharmoonia on muusikateoorias äärmiselt kasulik tööriist. See võimaldab heliloojatel teha ootamatuid modulatsioone (helistiku vahetusi).
Näiteks võib helilooja kasutada akordi, kus on la-diees, kuid järgmises taktis “mõtestada see ümber” si-bemolliks, et liikuda sujuvalt täiesti uude helistikku, mis on algsest väga kaugel. See on nagu sõnamäng, kus sõna topeltthendust kasutatakse vestluse teema järsuks muutmiseks. Kuid isegi sellisel hetkel muutub noodi funktsioon ja “värv” kuulaja alateadvuses.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas algaja muusik peaks muretsema selle erinevuse pärast?
Kui õpite klaverit, siis alguses mitte – teie jaoks on see sama klahv. Kui aga õpite viiulit, tšellot või puhkpilli, on oluline algusest peale mõista, et noodi nimi mõjutab selle täpset intonatsiooni. Ka koorilauljad peavad õppima kuulama harmoonilist konteksti, mitte lihtsalt “vajutama nuppu”.
Miks on klaverid häälestatud “valesti”?
See ei ole otseselt “vale”, vaid praktiline. Kui klaverid häälestataks puhtas häälestuses (Just Intonation) näiteks Do-mažoori jaoks, kõlaks see helistik imeliselt, aga Fa-diees mažoor kõlaks kohutavalt ja oleks kasutuskõlbmatu. Võrdtempereeritud häälestus jaotab “vea” võrdselt laiali, nii et kõik helistikud on võrdselt head (või võrdselt veidi “mustad”).
Kas kitarril on la-diees ja si-bemoll sama noot?
Tavalise krihvidega (fret) kitarri puhul on olukord sarnane klaverile – krihvid on paigutatud võrdtempereeritud süsteemi järgi. Siiski saavad kitarristid keelt venitades (bending) nooti kõrgemaks muuta, imiteerides ekspressiivset intonatsiooni, mida viiuldajad teevad loomulikult.
Kumb on “õigem” häälestus?
Ei ole olemas ühte ainsat tõde. Puhas häälestus on füüsikaliselt kõige resonantsirikkam, kuid piirab helistike kasutust. Võrdtempereeritud häälestus on kõige universaalsem. Ekspressiivne intonatsioon on kõige kunstilisem. Kontekst määrab sobivuse.
Teadlik kuulamine ja muusikalise horisondi laiendamine
Mõistmine, et la-diees ja si-bemoll ei ole sünonüümid, avab ukse sügavamale muusikalisele tunnetusele. See teadmine aitab meil hinnata varajase muusika ansambleid, kes kasutavad ajaloolisi häälestusi, ning mõista, miks barokkorelid kõlavad teisiti kui kaasaegsed süntesaatorid. Samuti annab see suurema austuse keelpillimängijate ja lauljate meisterlikkusele, kes peavad millisekundi murdosa jooksul otsustama noodi täpse kõrguse vastavalt harmooniale, mitte lihtsalt sõrmede asukohale.
Järgmine kord, kui kuulate sümfooniaorkestrit või professionaalset kammerkoori, proovige tähele panna neid peeneid nüansse. Kas juhtheli tundub eriliselt terav ja pürgiv? Kas akordi lahenemine tekitab füüsiliselt tuntava rahu? Need on hetked, kus teooria kohtub praktikaga ja kus selgub, et muusika on palju enamat kui vaid 12 nooti klaveril. See on elav, hingav ja pidevas muutumises olev füüsikaline ning emotsionaalne nähtus, kus kaks erinevat nime tähistavad kahte erinevat maailma, isegi kui nad jagavad ühte musta klahvi.
