Paljud muusikaõppurid ja isegi edasijõudnud asjaarmastajad on vähemalt korra elus vaadanud noodilehte ja kratsinud kukalt: miks on vaja kirjutada nooti mi-diees (E#), kui klaveril on see täpselt sama klahv mis fa (F)? Esmapilgul tundub see täiesti tarbetu keerukusena, justkui oleks muusikateooria loojad tahtnud algajate elu meelega raskemaks teha. Ometi on sellel kummalisel nähtusel noodikirjas väga kindel, loogiline ja matemaatiline põhjendus. Ilma mi-dieesita variseks teatud helistike loogika kokku ning keerukamate teoste lugemine muutuks kogenud muusiku jaoks põrgulikult raskeks. Et mõista, miks me ei saa lihtsalt igal pool fa-nooti kasutada, peame sukelduma sügavamale muusikateooria, akustika ja noodikirja grammatika maailma.
Mis on enharmoonia ja miks klaver “valetab”?
Kõigepealt tuleb selgeks teha üks fundamentaalne mõiste, mida nimetatakse enharmooniaks. Enharmoonia tähendab olukorda, kus kaks nooti kirjutatakse erinevalt, kuid need kõlavad (vähemalt tänapäeva klaveril) identselt. Mi-diees ja fa on klassikaline enharmooniline paar, samamoodi nagu si-diees ja do või fa-diees ja sol-bemoll.
Klaver on instrument, mis kasutab võrdtempereeritud häälestust. See tähendab, et oktav on jagatud kaheteistkümneks võrdseks pooltooniks. Selles süsteemis on mi-diees ja fa tõepoolest üks ja seesama sagedus. Kui te vajutate klaveril klahvi, ei tea klaver, kas te mõtlesite mi-dieesi või fa-d – heli on sama.
Kuid noodikiri ei ole lihtsalt juhis, millist klahvi vajutada. Noodikiri on keel, mis kirjeldab harmoonilisi suhteid, pinget ja lahendust. Kirjutada mi-dieesi asemel fa oleks sama, mis kirjutada eesti keeles sõna “hall” asemel “all”, väites, et hääldus on ju sarnane. Kontekst ja tähendus läheksid kaotsi. Muusikas on kontekstiks helistik ja harmoonia.
Tähestiku reegel: igal helistikul on oma struktuur
Üks peamisi põhjuseid, miks mi-diees eksisteerib, peitub lääne tonaalse muusika alustalas – diatoonilises skaalas. Enamik meile tuntud helistikke (nagu Do-mažoor või Fa-diees-mažoor) koosnevad seitsmest noodist. Nende seitsme noodi järjestamisel kehtib “tähestiku reegel”: igas helistikus peab olema esindatud iga noodinimetus (täht) täpselt ühe korra.
Võtame näiteks Fa-diees mažoori (Fis-duur). Selle helistiku loomiseks peame järgima mažoori valemit (toon, toon, pooltoon, toon, toon, toon, pooltoon). Vaatame, mis juhtub, kui hakkame skaalat ehitama:
- 1. aste: Fa-diees (F#)
- 2. aste: Sol-diees (G#)
- 3. aste: La-diees (A#)
- 4. aste: Si (B)
- 5. aste: Do-diees (C#)
- 6. aste: Re-diees (D#)
Nüüd jõuame seitsmenda astmeni ehk juhthelini. See peab olema pool tooni kõrgem kui Re-diees ja pool tooni madalam kui oktavis asuv Fa-diees. Klaveril on see valge klahv “Fa”. Kuid me ei saa seda nooti nimetada “Fa-ks” (või Fa-bekarriks), sest meil on “Fa” (Fa-dieesina) selles skaalas juba esimese astmena olemas. Kui me kirjutaksime seitsmendaks astmeks Fa-bekarri, oleks meil skaalas kaks Fa-d ja mitte ühtegi Mi-d.
See rikuks noodikirja visuaalset loogikat. Noodijoonestikul peab iga järgnev noot asuma järgmisel real või vahes. Kui meil oleks kaks Fa-d, asuksid nad samal joonel (või vahes), mis teeks noodipildi äärmiselt segaseks. Seetõttu peame kasutama nooti, mis põhineb tähel “E” ehk Mi, kuid tõstma seda pooltooni võrra. Tulemuseks ongi mi-diees.
Kolmkõlad ja tertside ehitamine
Teine kriitiline põhjus mi-dieesi kasutamiseks tuleneb akordide ehitusest. Lääne muusikas ehitatakse kolmkõlad tertside (kolme astme) kaupa. See tagab, et noodipildis näevad akordid välja nagu “lumememmed” – noodid on ilusti üksteise peal, kas joontel või vahedes.
Vaatame Do-diees mažoor (C#) akordi. See koosneb kolmest noodist:
- Põhitoon: Do-diees (C#)
- Terts (suur terts): See peab olema “mingi Mi”. Kuna vahe on suur terts, on see Mi-diees (E#).
- Kvint: Sol-diees (G#).
Kui me kirjutaksime Mi-dieesi asemel Fa, näeks akord noodipaberil välja vale. Visuaalselt oleks vahemaa Do ja Fa vahel kvart (neljas intervall), mitte terts. See ajaks muusiku, kes loeb nooti haarates visuaalseid kujundeid (mitte veerides iga nooti eraldi), täiesti segadusse. Õige kirjaviis (C#, E#, G#) võimaldab pianistil koheselt tuvastada kolmkõla kuju, isegi kui helistik on keeruline.
Akustiline tõde: kas mi-diees on tegelikult kõrgem kui fa?
Siiani oleme rääkinud klaverist, kus mi-diees ja fa on samad. Kuid maailm ei koosne ainult klaveritest. Pillidel, kus häälestus on paindlik (nagu viiul, tšello või laulja hääl), ei pruugi mi-diees ja fa sugugi täpselt sama kõrgusega olla.
Kogenud viiuldaja või professionaalne koorilaulja teab, et helistiku kontekst määrab intonatsiooni. Kui mi-diees on helistikus juhtheli (noot, mis tahab laheneda toonikasse, näiteks Fa-dieesi), siis kiputakse seda intoneerima veidi kõrgemalt, et tekitada suuremat pinget ja tungi lahenduse poole. Selles kontekstis võib mi-diees olla akustiliselt sageduselt veidi kõrgem kui puhas fa-noot, mis võiks esineda mõnes teises kontekstis.
Seda nimetatakse ekspressiivseks intonatsiooniks. Noodikiri peegeldab siin muusika füüsikat ja psühhoakustikat – mi-diees on funktsionaalselt erinev noot kui fa, ja teatud olukordades on see erinevus ka kõrvale kuulda.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas mi-diees on alati sama mis fa?
Klaveril, kitarril ja teistel fikseeritud häälestusega pillidel (võrdtempereeritud häälestus) – jah, need on identsed. Kuid muusikateoorias ja orkestripillidel (nt viiul) on neil erinev funktsioon ja potentsiaalselt mikroskoopiliselt erinev helikõrgus sõltuvalt kontekstist.
Miks mitte kirjutada lugu lihtsalt lihtsamas helistikus?
Heliloojad valivad helistikke mitmel põhjusel: instrumendi spetsiifika, laulja hääleulatus või soovitud kõlavärv. Kuigi Fa-diees mažoor (6 dieesi) kõlab klaveril samamoodi kui Sol-bemoll mažoor (6 bemolli), võivad need keelpilliorkestri jaoks olla mugavuselt ja kõlalt väga erinevad. Mõnikord viib muusika modulatsioon (helistiku vahetus) teose lihtsalt sellisesse kohta, kus mi-diees on paratamatu.
Kas on olemas ka si-diees?
Jah, täpselt samal põhimõttel. Si-diees (B#) kõlab klaveril nagu Do (C), kuid seda on vaja kasutada näiteks Do-diees mažooris juhthelina. Ilma si-dieesita tekiks skaalas auk ja dubleeritud do-noot.
Kas topelt-dieesid on ka olemas?
Jah. Noot, millel on märgiks “x” (topelt-diees), tõstab nooti kahe pooltooni võrra. Näiteks Fa-topelt-diees kõlab klaveril nagu Sol. Need on vajalikud veelgi keerulisemates helistikes ja harmooniates, et säilitada akordide ja skaalade teoreetiline korrektsus.
Noodikirja selgus ja muusiku professionaalsus
Lõppkokkuvõttes taandub küsimus “miks mi-diees?” kommunikatsiooni selgusele. Noodikiri on graafiline süsteem, mis on loodud edastama muusikalist informatsiooni võimalikult efektiivselt. Kui muusik näeb noodipaberil mi-dieesi, saab ta koheselt aru selle noodi funktsioonist antud hetkel – ta teab, et see on tõenäoliselt juhtheli või osa kõrgendatud akordist.
Kui helilooja hakkaks reegleid eirama ja kirjutaks suvaliselt fa-noote sinna, kuhu kuulub mi-diees, muutuks partituur kiiresti raskesti loetavaks rägastikuks. See nõuaks interpreedilt pidevat “tõlkimist”, et mõista, mis harmooniaga tegu on. Korrektne ortograafia muusikas, nagu ka keeles, tagab mõtte kiire ja täpse päralejõudmise. Seega, järgmine kord, kui kohtate klaveripalas mi-dieesi, ärge vaadake seda kui tüütut takistust, vaid kui nutikat vihjet, mis aitab teil mõista teose sisemist struktuuri ja harmoonilist ilu.
