Kas olete kunagi osalenud mälumängus või lihtsalt sõpradega vestelnud ja järsku on kerkinud õhku küsimus: mis oli Pipi Pikksuka hobuse nimi? Enamik inimesi vastab sellele küsimusele kiiresti ja enesekindlalt, pakkudes nimeks “Väike Onu” või rootsipäraselt “Lilla Gubben”. Kuid kas teadsite, et tegelikult on see vastus tehniliselt ebatäpne, vähemalt kui me räägime Astrid Lindgreni originaalteostest? See on üks levinumaid kirjanduslikke eksiarvamusi, mis on aastakümnete jooksul filmiadaptatsioonide ja rahvasuu kaudu kinnistunud. Reaalsus on see, et maailma tugevaima tüdruku truu kaaslane on algallikates palju salapärasem tegelane, kui me harjunud oleme, ja tema nime lugu on sama kirju kui Pipi ise.
Müüt versus reaalsus: mida raamatud tegelikult ütlevad?
Kui võtate kätte Astrid Lindgreni originaalraamatu “Pipi Pikksukk”, mis ilmus esmakordselt 1945. aastal, võite üllatusega avastada, et hobusel ei olegi nime. Terve raamatu vältel viitab Pipi talle lihtsalt kui “Hobusele”. Ta on Pipi jaoks lihtsalt tema hobune – suur, valge ja täpiline, kes elab verandal, kuid kellele ei ole kunagi omistatud konkreetset eesnime, erinevalt Pipi teisest lemmikloomast.
See on huvitav kontrast, sest Pipi ahvil on väga konkreetne ja isegi suursugune nimi – Härra Nilsson. Ahvile antud tiitel ja nimi loovad talle kindla identiteedi, samas kui hobune jääb pigem ürgseks jõu ja stabiilsuse sümboliks, kes ei vaja inimlikku nime, et olla oluline. Kirjandusteadlased on pakkunud, et Lindgren jättis hobuse nimeta sihilikult, rõhutamaks Pipi ebatavalist ja reeglitevaba elustiili. Laps, kes elab üksi ja teeb, mida tahab, ei pea järgima sotsiaalseid norme, sealhulgas normi, et igal koduloomal peab olema nimi.
Kust pärineb nimi “Väike Onu”?
Kui raamatutes oli hobune nimetu, siis miks teab terve maailm teda kui “Väikest Onu” (rootsi keeles Lilla Gubben)? Vastus peitub meediumite vahetumises. Kirjanduses võib tegelane olla nimetu, kuid filmis ja televisioonis muutub see keeruliseks, eriti stseenides, kus peategelane peab loomaga suhtlema ja teda kutsuma.
Nimi sündis 1969. aasta kuulsas telesarjas ja filmides, kus Pipit kehastas Inger Nilsson. Võtete ajal vajasid stsenaristid ja režissöör Olle Hellbom viisi, kuidas Pipi saaks hobusega loomulikult rääkida. Pipi hakkas hobust hellitavalt kutsuma “Lilla Gubben”, mis otsetõlkes tähendab “Väikest Vanameest” või eesti keeles kodunenud “Väikest Onu”.
Kuidas nimi kinnistus?
- Emotsionaalne side: Nimi “Väike Onu” on paradoksaalne ja humoorikas, arvestades, et tegemist on suure ja tugeva hobusega. See sobis ideaalselt Pipi maailmavaatega.
- Filmi levi: 1969. aasta filmid olid globaalselt meeletult edukad. Pilt Inger Nilssonist, kes tõstab täpilist hobust, muutus ikooniliseks koos nimega.
- Tõlked: Kuna filmides kasutati nime, pidid tõlkijad selle kohandama. Eestis sai “Lilla Gubbenist” suupärane “Väike Onu”, mis on tänaseks muutunud sünonüümiks Pipi hobusele.
Kes oli see hobune päriselus?
Filmides nähtud hobune ei olnud lihtsalt suvaline rekvisiit, vaid omaette isiksus. 1969. aasta filmides mängis Pipi hobust loom nimega Bunting. Bunting oli valge hobune, kuid huvitaval kombel ei olnud tal alguses neid kuulsaid musti täppe, mida me ekraanilt mäletame.
Filmitegijad soovisid, et hobune näeks välja täpselt selline, nagu Lindgren oli raamatus kirjeldanud – täpiline (Knabstrupper tõugu meenutav). Kuna Bunting oli valge, tuli grimeerijatel iga võttepäeva eel hobune üle värvida. Kasutati spetsiaalset juuksevärvi või muud ohutut vahendit, et maalida hobusele iseloomulikud mustad laigud. See tähendas, et pärast võtteid pidi hobust põhjalikult pesema, mis tegi Buntingust ühe puhtaima ja hoolitsetuima hobuse kogu Rootsis.
Bunting oli oma loomult väga rahulik ja kannatlik, mis oli kriitilise tähtsusega, arvestades, et ta pidi töötama koos lastega ja taluma ebatavalisi olukordi, näiteks verandal seismist või stseene, kus Pipi teda “üles tõstis” (mis oli muidugi filmimaagia ja kraanade töö).
Hobuse tõug ja välimus
Kuigi Bunting oli lihtsalt valge hobune, keda värviti, on Pipi unistuste hobune raamatutes ja illustratsioonidel selgelt äratuntav kui Knabstrupperi tõugu hobune. See on vana Taani hobusetõug, mis on tuntud oma leopardimustrilise karvkatte poolest.
Knabstrupperid on ajalooliselt olnud tsirkuse- ja ratsahobused just oma silmatorkava välimuse ja hea õppimisvõime tõttu. See valik sobib ideaalselt Pipi karakteriga – see on hobune, kes on sama värvikas, tähelepanuväärne ja pisut “tsirkuselaadne” nagu Pipi ise. Tavalise pruuni või musta hobuse omamine oleks Pipi jaoks olnud liiga igav.
Miks hobune elas verandal?
Üks meeldejäävamaid aspekte Pipi hobuse juures ei ole mitte ainult tema nimi (või selle puudumine), vaid tema elukoht. Miks hoidis Pipi hobust Segasumma suvila verandal, mitte tallis? Raamatus selgitab Pipi seda oma vankumatu loogikaga.
Tema sõnul elab hobune verandal, sest “köögis oleks ta vaid jalus ja elutoas ei tunneks ta end mugavalt”. Tallis olemine ei tulnud kõne allagi, sest Pipi tahtis, et tema sõber oleks talle lähedal. See detail rõhutab Pipi üksindust ja vajadust läheduse järele – hoolimata oma tugevusest ja iseseisvusest, soovib ta, et elusolendid (Härra Nilsson ja hobune) oleksid alati käeulatuses. Veranda on sümboolne piirala kodu ja välismaailma vahel, kus hobune valvab Pipi und ja on alati valmis uuteks seiklusteks.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt leiate vastused kõige levinumatele küsimustele seoses Pipi Pikksuka hobusega, et selgitada lõplikult segadust raamatu ja filmi vahel.
Mis on Pipi hobuse nimi Astrid Lindgreni raamatus?
Raamatus ei ole hobusel nime. Teda nimetatakse lihtsalt “Hobuseks”. Nimi “Väike Onu” (Lilla Gubben) mõeldi välja hiljem filmide jaoks.
Mis tõugu on Pipi hobune?
Raamatu kirjelduste ja illustratsioonide põhjal on tegemist Knabstrupperi tõuga, mis on tuntud oma valge karvkatte ja mustade või pruunide täppide poolest. Filmis kasutatud hobune oli aga tavaline valge hobune, kellele maaliti täpid peale.
Kes mängis hobust kuulsas 1969. aasta sarjas?
Hobuse nimi oli Bunting. Ta oli laenatud Rootsi ratsakoolist ja temast sai tänu filmidele tõeline staar. Pärast filmivõtteid elas ta oma elu rahulikult lõpuni, olles Rootsi kuulsaim hobune.
Kuidas suutis Pipi hobust üles tõsta?
Filmis kasutati selleks mehaanilist konstruktsiooni (nagu korsett hobuse ümber), mis oli ühendatud kraanaga, ning kaameranurki, mis jätsid mulje, nagu tõstaks Inger Nilsson hobust ise. Raamatus on see loomulikult võimalik tänu Pipi üleloomulikule jõule.
Miks on see faktieksimus nii levinud?
Kuna visuaalne meedia (film ja televisioon) jõuab sageli laiema ja noorema auditooriumini kiiremini kui algupärane tekst, kinnistus filmiversioon inimeste mälus “tõena”. Enamik inimesi mäletab Pipit just telesarja kaudu, mistõttu on filminimi muutunud de facto standardiks.
Astrid Lindgreni pärand ja detailide tähtsus
Teadmine, et Pipi hobusel polnud algselt nime, võib tunduda tühise faktina, kuid see avab ukse sügavamale arusaamale Astrid Lindgreni loomingust. Lindgreni maailm oli ehitatud lapse perspektiivist, kus asjad on sageli lihtsamad ja otsesemad. Lapse jaoks on hobune Hobune ja isa on Isa. Nimed on sotsiaalsed kokkulepped, millest Pipi sageli ei hooli.
Samas näitab nime “Väike Onu” sünd ja omaksvõtt, kuidas kultuurilooming elab oma elu edasi väljaspool autori algset visiooni. Filmitegijad lisasid selle kihi, et muuta lugu ekraanil soojemaks ja arusaadavamaks, ning see lisandus on rikastanud Pipi universumit. Tänapäeval on täiesti aktsepteeritav kasutada mõlemat varianti – teades, et “Väike Onu” on austusavaldus suurepärasele filmiadaptatsioonile, samas kui “Hobune” on kummardus kirjanduslikule algupärale.
Järgmine kord, kui keegi küsib teilt Pipi hobuse nime, saate särada oma teadmistega. Te võite öelda: “Filmides on ta Väike Onu, aga raamatus on ta lihtsalt Hobune, sest Pipile piisas sellestki.” See on väike detail, mis näitab, kui nüansirikas ja põnev on lastekirjanduse ja selle adaptatsioonide maailm. Oluline pole mitte ainult nimi, vaid see turvatunne ja vabadus, mida see suur täpiline loom Pipi – ja meie kõigi – jaoks sümboliseerib.
