Eesti on läbi aegade olnud tuntud kui mereriik, mille identiteedi lahutamatuks osaks on rannikumeri ja seal asuvad laiud ning saared. Paljude eestlaste jaoks on kooliajast meelde jäänud konkreetne number, mida geograafiatundides õpetati – 1521 saart. See arv oli aastakümneid justkui kivisse raiutud fakt, mida teadis peast iga mälumängur ja kooliõpilane. Ometi tabas avalikkust mõned aastad tagasi suur üllatus, kui riiklikud ametkonnad teatasid, et tegelik saarte arv on oluliselt suurem. See muutus ei tulenenud mitte äkilisest geoloogilisest katastroofist või uute maalahmakate tekkimisest üleöö, vaid kaasaegse tehnoloogia ja täpsemate mõõtmismeetodite kasutuselevõtust, mis on meie arusaama Eesti kaardist põhjalikult ümber kujundanud.
Miks ja kuidas muutus ametlik statistika?
Pöördepunkt saarte loenduses saabus 2015. aastal, mil Maa-amet avalikustas uued andmed. Kasutades kaasaegset aerolaser-skaneerimist (LiDAR) ja ajakohaseid ortofotosid, kaardistati Eesti rannajoon ja veekogud enneolematu täpsusega. Varasem number, 1521, pärines nõukogudeaegsetest kaartidest ja loendusmeetoditest, mis ei suutnud arvesse võtta kõiki väiksemaid maismaaosi ega olnud piisavalt täpsed rannajoone muutuste jälgimisel.
Uue loenduse tulemusena saadi Eesti saarte koguarvuks 2222 (hiljem täpsustatud andmetel on meresaari 2317). See tähendas ligi 800 saare “lisandumist” statistikaasse. Oluline on mõista, et need saared olid füüsiliselt olemas ka varem, kuid neid ei oldud kas varem kaardistatud, nad ei vastanud varasematele saare kriteeriumitele või olid nad liiga väikesed, et vanemate meetoditega neid eristada.
Loendamise metoodika aluseks võeti Eesti topograafia andmekogu (ETAK). Saarena defineeriti maismaatükk, mis on igast küljest veega ümbritsetud ja mille pindala on vähemalt 100 ruutmeetrit. See kriteerium aitas välistada ajutised kivihunnikud ja väga väikesed, lainetusega kaduvad liivakuhjatised, kuid kaasas siiski suure hulga väikesaari ja laide, mis on olulised nii linnustikule kui ka rannikuökosüsteemile.
Maakerge ja looduslikud protsessid
Lisaks tehnoloogilisele arengule mängib saarte arvu ja kuju muutumises rolli ka looduslik protsess, mida nimetatakse maakerkeks (neotektooniline kerkimine). Pärast viimast jääaega vabanenud maapind tõuseb Läänemere regioonis pidevalt, eriti märgatav on see Loode-Eestis ja saartel. Hinnanguliselt tõuseb maapind selles piirkonnas 2–3 millimeetrit aastas.
Maakerke tagajärjel toimuvad rannikumeres pidevad muutused:
- Varem vee all olnud madalikud kerkivad pinnale ja muutuvad uuteks saarteks või laidudeks.
- Olemasolevad väikesaared kasvavad pindalalt suuremaks.
- Rannikulähedased saared liituvad aja jooksul mandriga või teiste saartega, muutudes poolsaarteks (nagu on juhtunud näiteks Noarootsi piirkonnas).
See tähendab, et Eesti saarte arv ei ole kunagi lõplik ega staatiline number. See on dünaamiline suurus, mis ajas pidevalt muutub. Mõne sajandi pärast võivad tänased saared olla juba osa mandrist, samal ajal kui merest on kerkinud uued laiud.
Eesti suurimad saared ja nende eripärad
Kuigi statistika räägib tuhandetest saartest, moodustavad suurema osa Eesti saarte kogupindalast vaid mõned üksikud suurimad saared. Valdav enamik 2222 saarest on väikesed laiud, rahud ja kared, mille pindala on alla ühe hektari. Suured saared on aga Eesti kultuuri ja majanduse olulised kantsid.
Siin on Eesti viis suurimat saart pindala järgi:
- Saaremaa (2673 km²) – Eesti suurim saar, tuntud oma kadakaste karjamaade, dolomiidi, Kaali kraatri ja Kuressaare piiskopilinnuse poolest. Saaremaa moodustab lõviosa Eesti saarte kogupindalast.
- Hiiumaa (989 km²) – Suuruselt teine saar, mis on kuulus oma tuletornide (Kõpu, Ristna, Tahkuna) ja erilise huumorimeele poolest.
- Muhu (198 km²) – Ühendatud Saaremaaga Väikese väina tammi kaudu. Muhu on tuntud oma unikaalse mustri ja Pädaste mõisa poolest.
- Vormsi (93 km²) – Ajalooline rannarootslaste asuala, kus leidub omapäraseid rõngasriste ja säilinud on rootsipärased kohanimed.
- Kassari (19 km²) – Sageli vaadeldakse seda Hiiumaa osana, kuid geograafiliselt on tegemist eraldiseisva saarega, mida ühendavad tammid.
Elu saartel: asustatud vs asustamata
Hoolimata suurest üldarvust, on püsiasustus vaid väikesel osal saartest. Ametlikult loetakse püsiasustusega saarteks neid, kus elab aastaringselt vähemalt üks inimene. See number kõigub aastati, kuid jääb tavaliselt 20 ja 25 vahele. Tuntumad püsiasustusega väikesaared on Kihnu, Ruhnu, Prangli, Abruka, Vilsandi ja Naissaar.
Elu väikesaarel nõuab erilist vastupidavust ja planeerimisoskust. Sõltuvus praamiühendusest, ilmastikuoludest ja piiratud ressursside kättesaadavus teeb saareelust omaette elustiili. Näiteks Kihnu ja Manija saarte kultuuriruum on kantud UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse, tunnustades sealset unikaalset kogukondlikku eluviisi, käsitööd ja kombeid.
Suurem osa Eesti saartest on aga asustamata. Need on koduks vaid merelindudele, hüljestele ja haruldastele taimeliikidele. Paljud neist laidudest kuuluvad looduskaitsealade koosseisu (näiteks Matsalu rahvuspark või Vilsandi rahvuspark), kus inimtegevus on rangelt piiratud, et tagada lindude häirimatu pesitsus.
Siseveekogude saared
Sageli unustatakse saarte loendamisel, et kõik saared ei asu meres. Eesti on rikas ka järvede ja jõgede poolest, kus leidub märkimisväärne hulk saari. Suurimad siseveekogude saared asuvad Peipsi järves ja Narva jões.
Kõige silmapaistvam siseveekogu saar on Piirissaar Peipsi järves. See on ainulaadne koht, kus elab vene vanausuliste kogukond, kes on säilitanud oma traditsioonilise eluviisi, sibulakasvatuse ja religioossed tavad. Piirissaar on suurepärane näide sellest, kuidas saareline isolatsioon aitab säilitada kultuurilist eripära.
Võrtsjärves asub Tondisaar, mis on tuntud nii legendide kui ka kaitsealuste linnuliikide pesitsuspaigana. Isegi väiksemates jõgedes ja järvedes on loendatud sadu saari, mis lähevad arvesse ametlikus statistikas, kui nad vastavad pindala nõuetele.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Saarte teema tekitab palju küsimusi nii turistides kui ka kohalikes. Siin on vastused levinumatele küsimustele.
Mitu saart on Eestis täpselt?
Maa-ameti 2015. aasta andmete põhjal on Eestis 2222 meresaart. Hilisemad täpsustused ja metoodika variatsioonid on seda numbrit kohati korrigeerinud (näiteks mainitakse arvu 2317, kui arvestada ka väga väikeseid maismaaosi ja siseveekogude saari), kuid “2222” on kujunenud sümboolseks ja enimtsiteeritud uueks ametlikuks numbriks.
Mis on väikseim saar, mis läheb arvesse?
Ametlikus statistikas loetakse saareks maismaaosa, mille pindala on vähemalt 100 m². Sellest väiksemad kivihunnikud või liivakünkad tavaliselt saarte nimekirja ei pääse, kuigi rahvakeeles võidakse neid laidudeks nimetada.
Kas ma võin osta endale Eestis saare?
Teoreetiliselt on saare ostmine võimalik, kuid see on äärmiselt keeruline. Enamik väikesaari kuulub riigile ja on looduskaitse all, mis välistab nende müügi ja ehitustegevuse. Eraisikutele kuulub vähe saari ja nende müügipakkumised on haruldased. Isegi kui saar on eraomandis, kehtivad seal väga ranged looduskaitselised ja ehituslikud piirangud.
Mis on vahe laiul, rahul ja karel?
Need on ajaloolised ja rahvapärased nimetused erinevat tüüpi väikesaartele. Laid on tavaliselt väljakujunenud taimkattega väikesaar. Rahu on sageli kivine, kohati taimestikuga kaetud madal saar, mida kasutavad linnud ja hülged. Kare on madal, sageli taimestikuta kivine või kruusane saar, mis võib kõrge veeseisu ajal üle ujutatud saada.
Väikesaarte külastamine ja loodusturism
Eesti saared pakuvad suurepäraseid võimalusi loodusturismiks, süstasõiduks ja purjetamiseks. Paljud väikesaared on ligipääsetavad vaid oma paadiga või tellitud meretranspordiga. Külastamisel tuleb aga alati meeles pidada, et oleme seal külalised looduse kodus.
Eriti tähelepanelik tuleb olla lindude pesitsusperioodil (aprillist juuli keskpaigani), mil paljudel laidudel on liikumiskeeld. See on kriitilise tähtsusega, et mitte peletada linde pesadelt, mis võib viia munade jahtumiseni või poegade hukkumiseni. Informatsiooni liikumispiirangute kohta leiab Keskkonnaameti kodulehelt ja kaitsealade kaartidelt.
Siiski on palju saari, mis on avatud ja ootavad avastamist. Näiteks Aegna ja Naissaar Tallinna lähedal pakuvad ajaloolisi militaarrajatisi ja kaunist loodust ning on suveperioodil regulaarse laevaühendusega kergesti ligipääsetavad. Lääne-Eesti saarestikus saab aga kogeda tõelist eraldatust ja rahu, mida mandril on üha raskem leida. Eesti saarte rohkus on rikkus, mis pakub avastamisrõõmu aastateks – alustades suurtest ja tuntud saartest kuni salapäraste, vaid kajakiga ligipääsetavate laidudeni.
