Septembri lõpupäevad 1938. aastal tähistavad Euroopa ajaloos üht kõige vastuolulisemat ja traagilisemat hetke. Kui Suurbritannia peaminister Neville Chamberlain maandus Hestoni lennuväljal, lehvitades paberilehte ja kuulutades “rahu meie ajaks”, tundis suur osa sõjahirmus Euroopast kergendust. Kuid kulisside taga ja Tšehhoslovakkia piiridel rullus lahti hoopis teistsugune reaalsus. See, mida lääne demokraatiad pidasid diplomaatiliseks triumfiks ja sõja vältimiseks, oli tegelikkuses geopoliitiline katastroof, mis mitte ainult ei lükanud konflikti edasi, vaid muutis selle vältimatuks ja palju verisemaks. Müncheni kokkulepe ei olnud lihtsalt ebaõnnestunud leping; see oli hetk, mil Euroopa suurriigid ohverdasid oma liitlase ja andsid Adolf Hitlerile strateegilise eelise, mida ta kasutas halastamatult ära Teise maailmasõja vallandamiseks.
See sündmus on ajalukku läinud kui “järeleandmispoliitika” (appeasement) musternäidis, kuid selle mõju oli palju sügavam kui lihtsalt ühe territooriumi loovutamine. Andes Hitlerile Sudeedimaa, andsid Suurbritannia ja Prantsusmaa talle sisuliselt võtmed Kesk-Euroopasse, hävitades piirkonna ainsa toimiva demokraatia kaitsevõime ja saates Stalinile signaali, et lääneriikidega ei saa arvestada. Järgnev analüüs vaatleb süvitsi, kuidas see “suur reetmine” teoks sai, millised olid selle vahetud tagajärjed ja miks see sündmus kummitab rahvusvahelist poliitikat tänaseni.
Sudeedimaa kriis: Konflikti juured ja ettekäänded
Selleks, et mõista Müncheni kokkuleppe hukatuslikkust, tuleb esmalt vaadata Tšehhoslovakkia geograafilist ja etnilist olukorda 1930. aastatel. Pärast Esimest maailmasõda loodud Tšehhoslovakkia oli paljurahvuseline riik, mille piirialadel, mida tunti Sudeedimaana, elas üle kolme miljoni etnilise sakslase. Kuigi neil oli oma parlamendiesindus ja kultuuriline autonoomia, kasutas natsionaalsotsialistlik Saksamaa nende olukorda ära agressiivse välispoliitika tööriistana.
Adolf Hitleri plaan ei piirdunud kunagi vaid sakslaste “kaitsmisega”. Tema eesmärk oli Tšehhoslovakkia kui riigi hävitamine (mida ta nimetas “Fall Grün” operatsiooniks). Konrad Henleini juhitud Sudeedi Saksa Partei sai Berliinist otseseid korraldusi esitada Praha valitsusele nõudmisi, mida polnud võimalik täita. See lõi pideva kriisiosukorra, mida Saksa propagandamasin kasutas ära, et maalida pilt tšehhidest kui sakslaste rõhujatest.
Strateegiliselt oli Sudeedimaa Tšehhoslovakkia jaoks eluliselt tähtis. Just seal asusid riigi mägised looduslikud piirid ja sinna oli ehitatud massiivne kindlustuste vöönd, mis oli võrreldav prantslaste Maginot’ liiniga. Ilma nende kindlustusteta oli Tšehhoslovakkia sisemaa kaitsetu. Lisaks asus piirkonnas suur osa riigi rasketööstusest ja toorainetest. Hitler teadis suurepäraselt, et nõudes “enesemääramisõigust” sudeedisakslastele, nõuab ta tegelikult Tšehhoslovakkia sõjalist ja majanduslikku kapitulatsiooni.
Neli meest, kes otsustasid Euroopa saatuse
Müncheni konverents, mis toimus 29.–30. septembril 1938, oli oma olemuselt ebatavaline ja küüniline. Laua taga istusid nelja suurriigi liidrit, kuid puudus riik, kelle saatust otsustati – Tšehhoslovakkia. Samuti oli vestlusringist jäetud välja Nõukogude Liit, mis oli toona Tšehhoslovakkia liitlane. Otsustajate dünaamika oli järgmine:
- Neville Chamberlain (Suurbritannia): Peaminister, kes uskus siiralt, et ratsionaalsete läbirääkimistega on võimalik Hitlerit taltsutada. Teda kummitas Esimese maailmasõja verine vari ja ta oli valmis tegema peaaegu kõike, et vältida uut suurkonflikti. Tema naiivsus Hitleri kavatsuste suhtes osutus saatuslikuks.
- Édouard Daladier (Prantsusmaa): Prantsusmaa peaminister oli olukorras kõige keerulisemas seisus. Prantsusmaal oli Tšehhoslovakkiaga kehtiv sõjaline liiduleping. Daladier mõistis paremini kui Chamberlain Hitleri ohtu, kuid ta teadis, et Prantsusmaa ei ole valmis sõdima ilma Suurbritannia toetuseta. Ta allus vastumeelselt Chamberlaini survele.
- Benito Mussolini (Itaalia): Esines “ausameelse vahendajana”, kuid tegelikkuses oli ta Hitleri liitlane, kes esitas konverentsil plaani, mis oli tegelikult koostatud Saksa välisministeeriumis. Tema roll oli anda Hitleri ultimaatumile diplomaatiline fassaad.
- Adolf Hitler (Saksamaa): Diktaator, kes mängis lääneriikide hirmudega. Ta kasutas osavalt bluffi, ähvardades kohese sõjaga, kui tema nõudmisi ei täideta, teades samas, et tema armee ei pruugi olla veel valmis täiemahuliseks konfliktiks lääneriikidega.
Tšehhoslovakkia välistamine: “O meist, ilma meieta”
Kõige häbiväärsemaks aspektiks Müncheni kohtumise juures oli Tšehhoslovakkia esindajate kohtlemine. President Edvard Beneše saadikud ei lubatud konverentsisaali. Nad ootasid kõrvalruumis nagu süüalused, oodates kohtuotsust. Kui kokkulepe oli allkirjastatud, teatati neile lihtsalt, et nad peavad tingimustega nõustuma või seisma silmitsi Saksamaaga üksi. See sündmus on Tšehhi ajaloos tuntud kui “Müncheni diktaat” või fraasiga “O meist, ilma meieta” (O nás bez nás).
Miks lääneriigid valisid järeleandmispoliitika?
Tagantjärele tarkusena tundub Müncheni kokkulepe hullumeelsusena, kuid 1938. aasta kontekstis mõjutasid otsustajaid mitmed tugevad tegurid. Esiteks oli Suurbritannia ja Prantsusmaa avalik arvamus sõja vastu. Mälestused Somme’i ja Verduni lahingutest olid liiga värsked; terve põlvkond mehi oli hukkunud ja emad ei soovinud saata oma poegi surema “kauge riigi eest, millest me midagi ei tea” (Chamberlaini kuulsad sõnad).
Teiseks hindasid lääneriigid üle Saksamaa sõjalist võimsust. Luftwaffe (Saksa õhuvägi) suurust ja võimekust liialdati märgatavalt, tekitades hirmu, et sõja puhkemisel pommitatakse London ja Pariis maatasa. Samal ajal alahinnati Tšehhoslovakkia enda armeed, mis oli tegelikult üks Euroopa paremini varustatuid ja motiveeritumaid.
Kolmandaks mängis rolli antikommunism. Paljud Briti ja Prantsuse konservatiivid pidasid Hitlerit küll ebameeldivaks, kuid vajalikuks “tammiks” kommunismi leviku vastu idast. Koostöö Nõukogude Liiduga Hitleri peatamiseks tundus paljudele poliitikutele vastuvõetamatu. See strateegiline lühinägelikkus viis olukorrani, kus lääs hülgas oma loomuliku liitlase Kesk-Euroopas.
Tagajärjed: Sõjaline ja majanduslik katastroof
Müncheni kokkuleppe vahetud tagajärjed olid Tšehhoslovakkiale laastavad, kuid need olid katastroofilised ka lääneriikidele endile, kuigi see ilmnes veidi hiljem. Sudeedimaa loovutamisega kaotas Tšehhoslovakkia:
- Kaitseliinid: Kogu piirikindlustuste süsteem langes sakslaste kätte puutumatuna. Saksa insenerid said neid uurida ja õppida, kuidas sarnaseid kindlustusi (nagu Maginot’ liin) tulevikus rünnata.
- Tööstuspotentsiaal: Tšehhoslovakkia kaotas umbes 70% oma elektritootmisest, terasetööstusest ja keemiatööstusest.
- Relvastus: Hilisemal täielikul okupeerimisel langesid Saksamaa kätte tohutud relvalaod. Tšehhi tankid (eriti mudel LT-38) olid paremad kui enamik Saksa tolleaegseid tanke. Hinnanguliselt varustati Tšehhi relvadega hiljem mitu Saksa soomusdiviisi, mis tungisid 1940. aastal Prantsusmaale. On irooniline, et Prantsusmaa purustati osaliselt relvadega, mis kuulusid nende endisele liitlasele, kelle nad olid reetnud.
Lisaks kadus piirkonnast poliitiline tahe vastupanuks. Poola ja Ungari kasutasid olukorda ära, annekteerides samuti osi Tšehhoslovakkiast. Nõukogude Liit, nähes lääneriikide nõrkust ja valmisolekut Hitleriga kokku leppida, järeldas, et kollektiivne julgeolek on surnud. See sillutas otseselt teed kurikuulsale Molotovi-Ribbentropi paktile 1939. aasta augustis.
Korduma kippuvad küsimused (KKK) Müncheni kokkuleppe kohta
Järgnevalt on toodud vastused levinumatele küsimustele, mis aitavad mõista selle ajaloolise sündmuse nüansse.
Miks Tšehhoslovakkia ise ei võidelnud?
Tšehhoslovakkial oli tugev armee ja suurepärased kindlustused, kuid nad olid poliitiliselt ja strateegiliselt isoleeritud. Ilma Prantsusmaa ja Suurbritannia toetuseta oleksid nad pidanud sõdima ümbritsetuna vaenlastest (Saksamaa, Poola, Ungari). President Beneš kartis, et üksinda vastupanu osutades süüdistatakse tšehhe sõja alustamises ja see viiks rahvuse täieliku hävitamiseni.
Kas Müncheni kokkulepe lükkas sõda edasi?
Jah, see lükkas sõda edasi umbes 11 kuud, kuid strateegiline hind oli liiga kõrge. 1938. aastal oleks Saksamaa olnud sõjaliselt nõrgem ja oleks pidanud ründama Tšehhi kindlustusi. 1939. aastaks oli Saksamaa tänu Tšehhi ressurssidele ja täiendavale ettevalmistusajale palju tugevam, samas kui lääneriigid olid kaotanud olulise liitlase idas.
Mida tähendas “Rahu meie ajaks”?
See oli Neville Chamberlaini lause, mille ta ütles Londonisse naastes. Ta uskus siiralt, et Hitleri allkiri paberil, kus lubati, et Saksamaal ja Suurbritannial pole enam teineteisele territoriaalseid nõudmisi, tagab püsiva rahu. See lause on muutunud poliitilise naiivsuse sümboliks.
Kas Nõukogude Liit oleks Tšehhoslovakkiat aidanud?
Nõukogude Liidul oli leping Tšehhoslovakkiaga, kuid see sõltus Prantsusmaa sekkumisest. Kuna Prantsusmaa ei täitnud oma kohustusi, ei olnud ka NSVL kohustatud sekkuma. Lisaks puudus Nõukogude vägedel otsene ligipääs Tšehhoslovakkiale, kuna Poola ja Rumeenia keeldusid Punaarmeed läbi lubamast. Ajaloolased vaidlevad siiani Stalini tegelike kavatsuste üle 1938. aastal.
Müncheni vari tänapäeva geopoliitikas
Müncheni kokkuleppe pärand ulatub kaugele väljapoole 1930. aastaid. See sündmus demonstreeris ilmekalt, mis juhtub, kui agressiivsele diktaatorile tehakse järeleandmisi lootuses, et tema isu saab täis. Ajalugu näitas, et nõrkuse näitamine ei too rahu, vaid julgustabagressorit astuma järgmisi, veelgi jultunumaid sammusid. Hitler ise tunnistas hiljem, et nähes oma vastaste selgrootust Münchenis, veendus ta, et lääneriigid ei sekku ka Poola ründamisel.
Tänapäeva poliitikas kasutatakse terminit “München” sageli hoiatusena. Iga kord, kui rahvusvaheline üldsus seisab silmitsi valikuga, kas astuda vastu autoritaarse režiimi agressioonile või otsida kompromissi, kerkib esile 1938. aasta septembri vari. See on valus õppetund sellest, et rahu ei saa osta põhimõtete ja väiksemate riikide vabaduse hinnaga. Tšehhoslovakkia reetmine tõestas, et kollektiivne julgeolek toimib vaid siis, kui suurriigid on valmis oma kohustusi täitma ka siis, kui see on ebamugav või ohtlik.
Lõppkokkuvõttes andis Müncheni kokkulepe Hitlerile vabad käed mitte ainult Sudeedimaal, vaid terves Euroopas. See hävitas usalduse rahvusvaheliste lepingute vastu ja lõi vaakumi, mille täitis brutaalne jõud. Märtsis 1939, vaid pool aastat pärast “rahu” sõlmimist, marssisid Saksa väed Prahasse, lõpetades Tšehhoslovakkia iseseisvuse ja tõestades maailmale, et paberile kirjutatud lubadused diktaatoritega ei maksa midagi.
