Sellest on möödas juba üle kahe aastakümne, kui Eesti kinodesse jõudis Elmo Nüganeni lavastatud ja Albert Kivikase romaanil põhinev sõjadraama “Nimed marmortahvlil”. See ei olnud lihtsalt järjekordne linateos, vaid tõeline kultuurifenomen, mis tõi kinosaalidesse rekordarvu vaatajaid ning taastas paljude eestlaste usu kodumaisesse filmi. Filmi emotsionaalne laeng ja patriootlik sisu puudutasid tuhandeid, kuid selle edu üks suurimaid saladusi peitus kahtlemata suurepärases näitlejate valikus. Ekraanil olid toona verinoored, enamasti alles lavakunstikoolis õppivad tudengid, kellest tänaseks on saanud Eesti teatri ja kino vaieldamatud suurkujud. Vaadates tagasi sellele ajale, on põnev jälgida, milliseid radu pidi on kulgenud toonaste koolipoiste ja -tüdrukute karjäär ning millised näevad nad välja täna, olles oma professionaalse küpsuse tipus.
Filmi fenomen ja 20. lennu tähelend
Kui “Nimed marmortahvlil” 2002. aastal esilinastus, oli see märgiline hetk mitte ainult publikule, vaid ka Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 20. lennule. Lavastaja Elmo Nüganen usaldas vastutusrikkad rollid omaenda üliõpilastele, mis andis filmile harukordse siiruse ja noorusliku energia. Need noored mehed ja naised ei pidanud ekraanil teesklema ebakindlust ega idealismi – see oli neis endis loomupäraselt olemas.
Täna, aastaid hiljem, on toonane kursus tuntud kui üks tugevamaid ja ühtsemaid lende Eesti teatriajaloos. Nende nägude ja nimede taga on nüüd sadu rolle teatrilavadel, telesarjades ja uutes filmides. Kui filmis kandsid nad koolivorme ja relvi, olles sageli määrdunud ja verised, siis täna näeme neid punastel vaipadel, teleekraanidel ja teatriplakatitel kui elegantseid, karismaatilisi ja kogenud artiste. Nende väline ja sisemine muutumine on olnud märkimisväärne, liikudes nooruslikust uljusest väärika meisterlikkuseni.
Priit Võigemast – Henn Ahasest rahvuslikuks suurkujuks
Filmi peategelast, heitlikku ja otsivat Henn Ahast kehastanud Priit Võigemast on tänaseks tõusnud Eesti näitlejate absoluutsesse tippu. Kui filmis oli ta kõhn, veidi poisikeseohtu ja sageli melanhoolse pilguga nooruk, siis täna õhkub temast maskuliinset enesekindlust ja karismat. Võigemast on aastatega visuaalselt muutunud mehelikumaks; tema näojooned on teravamad ja olek autoriteetsem.
Tema karjäär on olnud peadpööritav. Lisaks arvukatele rollidele Tallinna Linnateatris ja hiljem vabakutselisena, on ta teinud kaasa mitmetes suurfilmides nagu “Tõde ja õigus” (Andres), “O2” ja “Kalev”. Ta on tuntud ka oma suurepärase lauluhääle ja koomikutalendi poolest, mida ta on demonstreerinud paroodiasaates “Su nägu kõlab tuttavalt”. Võigemasti puhul on huvitav märgata, et kuigi “Nimed marmortahvlil” oli tema karjääri stardipauk, ei ole ta jäänud selle rolli vangiks. Ta on suutnud Ahase varjust täielikult välja astuda, olles täna publiku jaoks pigem mitmekülgne karakter-näitleja kui igavene koolipoiss Vabadussõjas.
Hele Kõrve – igavene Marta ja teatri primadonna
Filmi naispeaosatäitja, Hele Kõrve (filmimise ajal Hele Kõre), kes kehastas õrna ja kindlameelset Martat, on säilitanud oma noorusliku sära, kuid lisanud sellele küpse naiselikkuse ja elegantsi. Paljude fännide arvates näeb Hele täna välja veelgi lummavam kui kakskümmend aastat tagasi. Tema stiil on alati väljapeetud ja maitsekas, olles eeskujuks paljule.
Hele Kõrve on jäänud truuks Tallinna Linnateatrile, kus ta on teinud mitmeid auhinnatud rolle. Lisaks näitlemisele on ta tuntud oma erakordselt kauni lauluhääle poolest, olles välja andnud sooloalbumeid ja osalenud muusikalavastustes. Filmis nähtud romantiline liin Henn Ahasega on jäänud Eesti filmiajaloo klassikasse, kuid päriselus moodustab ta paari hoopis teise “Marmortahvli” näitleja, Alo Kõrvega. See fakt lisab filmi vaatamisele tänapäeval uue, sooja mõõtme.
Alo Kõrve, Argo Aadli ja Karol Kuntsel – poisikestest meesteks
Filmis Kääsukest kehastanud Alo Kõrve on samuti läbinud märgatava muutuse. Kui filmis oli ta pigem tagasihoidlik ja tõsine sõdurpoiss, siis teatrilaval on ta tõestanud end äärmiselt mitmekülgse näitleja ja lavastajana. Tema välimuses on lisandunud soliidsust ja tema lavastajakäekiri Tallinna Linnateatris on pälvinud palju kiitust. Abielu Hele Kõrvega ja ühine pereelu on muutnud nad üheks armastatumaks paariks Eesti kultuurimaastikul.
Argo Aadli, kes mängis Konsulit, on tuntud oma koomilise ja sooja karakteri poolest. Ta on aastatega säilitanud oma poisiliku sarmi, kuid tema rollide pagas on muutunud äärmiselt kaalukaks. Aadli on üks neist näitlejatest, keda publik armastab just tema eheduse ja vahetu oleku tõttu. Tema välimus on küll muutunud mehelikumaks, kuid see äratuntav kaval helk silmades, mis oli olemas juba “Nimed marmortahvlil” ajal, on säilinud tänaseni.
Martinsoni rollis olnud Karol Kuntsel on samuti leidnud oma kindla koha Eesti teatris, töötades pikalt Vanemuises. Tema muutus on olnud üks visuaalselt märgatavamaid – noorest, prillidega intellektuaali tüüpi tegelasest on saanud jõuline ja mitmekülgne draamanäitleja, kes suudab kanda nii traagilisi kui ka koomilisi rolle.
Ott Sepp – Mugurist komöödiakuningaks
Üks kõige drastilisemaid karjäärimuutusi võrreldes filmi tooniga on teinud Ott Sepp, kes kehastas filmis Mugurit. Kuigi Muguri roll oli traagiline ja tõsine, on Ott Sepp tänapäeva eestlase jaoks eelkõige sünonüüm huumorile. Koos Märt Avandiga (kes küll selles filmis ei osalenud) moodustatud duo “Tujurikkuja” on muutnud Eesti huumorimaastikku igaveseks.
Visuaalselt on Ott Sepp on endiselt väga äratuntav, kuid tema olekusse on lisandunud teatavat vabadust ja eneseirooniat. Ta on üks hõivatumaid näitlejaid ja saatejuhte teles, olles osaline projektides nagu “Kättemaksukontor” ja mitmed meelelahutussaated. On huvitav mõelda, et tema karjäär sai suure hoo sisse just nii tõsises ja patriootlikus filmis, arvestades tema hilisemat panust Eesti komöödiasse.
Korduma kippuvad küsimused
Seoses filmi ja selle näitlejatega tekib vaatajatel sageli küsimusi, mis puudutavad nii võtteperioodi kui ka näitlejate praegust elu. Siin on vastused levinumatele küsimustele.
- Kui vanad olid näitlejad filmi võtete ajal?
Enamik peaosatäitjaid olid võtete ajal 20. eluaastates, olles Lavakunstikooli tudengid. See tähendab, et nad olid oma tegelaskujudega üsna samas vanuseklassis, mis lisas filmile autentsust. - Kes on “Nimed marmortahvlil” lavastaja?
Filmi lavastas Elmo Nüganen, kes oli ühtlasi ka enamiku peaosatäitjate kursusejuhendaja lavakoolis. See lõi võtteplatsil erilise usaldusliku õhkkonna. - Kas näitlejad pidid läbima sõjalise väljaõppe?
Jah, enne võtteid läbisid noored näitlejad kaitseväe instruktorite käe all lühikese sõjalise algõppe, et osata käsitseda relvi ja liikuda maastikul nagu toonased koolipoisid-vabadusvõitlejad. - Kus filmi peamiselt filmiti?
Võtted toimusid mitmel pool Eestis, sealhulgas Tartus, Viljandis ja Tallinna ümbruses. Paljud lahingustseenid filmiti polügoonidel, kus loodi 1918. aasta atmosfäär. - Milline oli filmi vaadatavus kinodes?
“Nimed marmortahvlil” purustas linastudes kõik senised rekordid, kogudes kinodes üle 168 000 vaataja, mis oli toonase Eesti kohta erakordne saavutus ja tähistas kodumaise filmi uut tõusu.
Roll, mis jääb saatma kogu elu
Kuigi “Nimed marmortahvlil” näitlejad on tänaseks mänginud sadades teistes lavastustes ja filmides, jääb osalemine selles linateoses neid saatma kogu nende karjääri vältel. See ei ole neile koormaks, vaid pigem aumärgiks. Nad olid osa millestki, mis aitas defineerida kaasaegset eestlust ja mälu Vabadussõjast. Vaadates neid näitlejaid täna laval või ekraanil, näeme me küpseid meistreid, kuid kuskil nende silmade sügavuses on endiselt alles need vaprad koolipoisid ja tüdrukud, kes 2002. aastal panid terve Eesti rahva ühes rütmis hingama. Nende väline muutumine on loomulik aja kulg, kuid nende panus Eesti kultuurilukku läbi selle filmi on ajatu.
