Maailmakirjanduses on vähe teoseid, mis suudavad aastakümneid hiljem kõnetada lugejaid sama jõuliselt kui nende ilmumise ajal. Ferenc Molnári surematu meistriteos, mis viib meid 20. sajandi alguse Budapesti tänavatele ja tühjadele kruntidele, on üks neist haruldustest. Kuigi pealtnäha on tegemist põneva seiklusjutuga kahe poistekamba vahelisest sõjast mänguplatsi pärast, peitub selle lihtsa süžee all sügav psühholoogiline ja moraalne kompass. See raamat on paljudele meist olnud esimene tõeline kokkupuude eluliste väärtustega nagu lojaalsus, sõprus, reetmine ja eelkõige ausus. Just ausus – nii iseenda kui ka teiste vastu – on see nähtamatu niit, mis seob teose erinevad karakterid ja sündmused tervikuks, pakkudes valusaid, kuid vajalikke õppetunde ka tänapäeva digitaalses maailmas.
Miks on ausus “Pál-tänava poiste” keskne teema?
Sageli arvatakse ekslikult, et Molnári romaani peamine teema on sõda või poisikeste omavaheline jõukatsumine. Tegelikkuses on füüsiline konflikt vaid taustsüsteem, millel joonistuvad välja noorte meeste iseloomud. Ausus ei tähenda selles raamatus vaid tõe rääkimist; see tähendab põhimõttekindlust ja julgust jääda oma väärtustele kindlaks ka siis, kui olukord on lootusetu. János Boka, Pál-tänava poiste juht, kehastab stoilist ausust – ta on juht, kes ei varja oma muret, kuid ei lase hirmul meeskonda lammutada. Tema vastandiks on reetur Geréb, kelle teguviis näitab ilmekalt, kuidas kadedus ja auahnus võivad aususe murda.
Raamatu geniaalsus seisneb selles, et autor ei näita ausust kui midagi, mis toob alati kohese preemia. Vastupidi, kõige ausam ja lojaalsem tegelane maksab oma tõekspidamiste eest kõrgeimat hinda. See valus realism õpetab lugejale, et väärikus on sisemine kategooria, mis ei sõltu alati välistest võitudest või kaotustest.
Ernő Nemecsek: Väikese inimese suur moraalne võit
Kogu teose emotsionaalne raskuskese lasub kahtlemata väikesel reamehel Ernő Nemecsekil. Ta on grupi ainus reamees, keda kõik teised, kes on ohvitserid, kamandavad. Ometi on just tema see, kes kannab endas raamatu kõige puhtamat aususe vormi. Nemecseki ausus on naiivne, kuid vankumatu. Kui ta hiilib botaanikaaeda vaenlaste – Punasärklaste – laagrisse ja kuuleb pealt reetmist, ei ole tema esmane reaktsioon hirm, vaid nördimus ebaõigluse pärast.
Üks raamatu tipphetki on stseen, kus väike ja haige Nemecsek astub välja oma peidupaigast puu otsas, et kaitsta oma sõpru ja paljastada reeturlik Geréb. Ta ütleb otse ja keerutamata vaenlase juhile Feri Átsile, et eelistab pigem karistust kui argpükslikku peitumist. See hetk defineerib aususe kui julguse teo:
- Eneseohverdus: Nemecsek teab, et on füüsiliselt nõrgem, kuid tema moraalne selgroog on tugevam kui kellelgi teisel.
- Lojaalsus: Isegi siis, kui oma kaaslased on teda (Kitiühingus) ebaõiglaselt kohelnud, jääb ta lojaalseks “Grundile” ehk oma kodumaa sümbolile.
- Tõe rääkimine võimule: Ta ei karda öelda tõde näkku neile, kes on temast tugevamad ja võimukamad.
Reetmise anatoomia: Dezső Gerébi lugu
Et mõista aususe väärtust, peame vaatama ka selle puudumist. Dezső Geréb on keeruline kuju. Ta ei ole loomult “kuri” samal viisil nagu muinasjuttude pahalased, vaid ta on inimlikult nõrk. Tema reetmise juured on kadeduses – ta soovib olla juht Boka asemel. Gerébi teekond näitab, kuidas väikesed valed ja salatsemised viivad lõpuks suure reetmiseni.
Kuid Molnár annab ka siin õppetunni: ausus on seotud andestamisega. Kui Geréb mõistab oma viga ja tuleb alandlikult tagasi, paludes luba kas või lihtsõdurina võidelda, seisab Boka dilemma ees. Boka otsus Gerébile andestada (kuid mitte unustada) näitab liidri küpsust. See õpetab lugejale, et eksimine on inimlik, kuid aus ülestunnistus ja soov vigu parandada on tee lunastuseni.
Kitiühing ja bürokraatia naeruvääristamine
Lisaks suurele sõjale kirjeldab raamat humoorikalt ja satiiriliselt “Kitiühingut”. See on väiksemate poiste organisatsioon, mille tegevus seisneb akendest kiti (pahtli) kogumises ja selle mälumises, et see ei kuivaks. Siin toob autor sisse terava kriitika tühja bürokraatia ja formaalsuste vastu, mis varjutavad tegeliku sisu.
Kitiühingus süüdistatakse Nemecseki ebaaususes ja “reetmises” täiesti tühiste asjade pärast, samal ajal kui poiss riskib eluga tõelise reetmise paljastamiseks. See kontrast on kainestav:
- Väikesed inimesed tegelevad sageli pseudoprobleemidega, et tunda end tähtsatena.
- Tõeline ausus jääb tihti bürokraatlike reeglite rägastikus märkamata.
- Ühingu protokolliraamat, kuhu kirjutatakse Nemecseki nimi väikeste tähtedega, on ülim ebaõigluse sümbol, mis teeb haiget rohkem kui füüsiline löök.
Feri Áts ja rüütellikkus vaenlase leeris
Ausus ei ole ainult “omade” privileeg. Raamatut teeb eriliseks see, et ka vaenlaste juht, Punasärklaste pealik Feri Áts, on kujutatud ausa ja väärika vastasena. Ta põlgab reitureid, isegi kui need talle kasulikud oleksid. Kui Geréb pakub talle Grundi vallutamiseks ebaausaid võtteid (altkäemaks valvurile), lükkab Áts selle põlgusega tagasi.
See on oluline õppetund “fair play” ehk ausa mängu kohta. Sõda (või konkurents elus) peab käima reeglite järgi. Võit, mis on saavutatud pettusega, ei ole midagi väärt. Feri Átsi austusavaldus väikesele Nemecsekile tõestab, et ausus ja vaprus ületavad rindejooni ja ühendavad isegi vaenlasi.
Mida tänapäeva noor ja täiskasvanu sellest õppida võivad?
Tänapäeva maailmas, kus digitaalne anonüümsus võimaldab kiusamist ja vastutustundetust, on “Pál-tänava poiste” sõnum kriitilisem kui kunagi varem. “Einstand” – olukord, kus tugevam võtab nõrgemalt jõuga ära tema vara (raamatus klaaskuulid) – on koolikiusamise klassikaline näide. Raamat õpetab, et sellisele ülekohtule tuleb vastu astuda, isegi kui jõud on ebavõrdsed.
Samuti tuletab teos meelde vastutuse võtmist. Nii Boka, Nemecsek kui ka lõpuks Geréb peavad vastutama oma tegude ja valikute eest. Tänapäeva ühiskonnas, kus vabanduste leidmine on lihtne, mõjub poiste aukoodeks värskendava meeldetuletusena, et mehe (või inimese) sõna peab maksma.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas “Pál-tänava poisid” põhineb tõestisündinud lool?
Kuigi tegelased on väljamõeldud, põhineb raamat suuresti Ferenc Molnári enda lapsepõlve mälestustel Budapestis. Kirjeldatud kohad, nagu Pál tänav ja botaanikaaed, on reaalselt eksisteerivad paigad. Paljud prototüübid olid autori koolivennad.
Miks pidi Nemecsek raamatu lõpus surema?
Nemecseki surm on kirjanduslikult vajalik tragöödia, mis annab loole selle surematu kaalu. See näitab sõja (ka mängusõja) mõttetust ja hinda. Tema surm ühendab leinas nii sõbrad kui ka vaenlased ning muudab tühise maatüki pärast peetud võitluse tühiseks, sest vahetult pärast võitu selgub, et krundile ehitatakse maja.
Mis on “Einstand”?
“Einstand” on raamatus kasutatav termin, mis tähistab sõjaolukorra kuulutamist või pigem jõuga asjade äravõtmist tugevama poolt. See sümboliseerib seadusetust ja toorest jõudu, mille vastu Pál-tänava poisid võitlevad.
Keda peetakse raamatu kõige targemaks tegelaseks?
Enamik lugejaid ja kriitikuid peab kõige küpsemaks ja targemaks juhiks János Bokat. Ta suudab säilitada rahu, planeerida strateegiat ja mõista inimloomust, olles samal ajal vaid teismeline poiss.
Miks on see raamat kohustuslik kirjandus paljudes riikides?
Raamat käsitleb universaalseid teemasid nagu demokraatia (juhi valimine), reetmine, patriotism, kangelaslikkus ja surm viisil, mis on noortele arusaadav. See on suurepärane vahend empaatiavõime arendamiseks.
Kirjanduslik pärand, mis kestab üle aegade
Ferenc Molnári teos ei ole pelgalt noorsooromaan; see on allegooria elust enesest. “Grund” ei ole lihtsalt ehitusplats, vaid sümboliseerib vabadust ja kodumaad – midagi, mis kuulub meile ja mida tuleb kaitsta. Raamatu lõpp, kus selgub, et kogu ennastsalgav võitlus oli asjatu, sest krundile kerkib üürimaja, on üks kirjandusajaloo valusamaid, ent kainestavamaid hetki. See õpetab meile, et elus ei pruugi me alati saada seda, mille nimel võitlesime, kuid viis, kuidas me võitlesime – kas me jäime ausaks, kas me hoidsime kokku – on see, mis tegelikult loeb.
Nemecsek, Boka ja isegi Feri Áts elavad edasi lugejate südames, tuletades meile meelde, et suurus ei sõltu kasvust ega füüsilisest jõust, vaid südame suurusest ja hinge puhtusest. Just seetõttu loetakse “Pál-tänava poisse” uuesti ja uuesti, leidub seal iga kord midagi uut, mis aitab meil paremaks inimeseks kasvada.
