Paljud tallinlased ja pealinna külalised jalutavad sageli pahaaimamatult mööda massiivsetest betoonrajatistest ja rohtu kasvanud kaevikutest, mis ääristavad linna rohealasid ja metsatukki. Need sammaldunud ja kohati lagunevad kivimürakad ei ole lihtsalt juhuslikud varemed, vaid mälestusmärgid ühest ajaloo kõige ambitsioonikamast ja kulukamast kaitseprojektist Läänemere piirkonnas. Tallinna ümbritsevates metsades ja maapõues peidab end Peeter Suure merekindlus – gigantne rajatis, mille ehitamine kurnas Vene keisririigi majandust ja mille sünge ajalugu räägib sõjahirmust, sunnitööst ning purunenud impeeriumi ambitsioonidest. See on lugu betoonist, mis pidi kaitsma Peterburi, kuid mida vaenlane ei rünnanudki ja mille hävitasid lõpuks ehitajad ise.
Impeeriumi viimane pingutus ja strateegiline vajadus
20. sajandi alguses, vahetult enne Esimest maailmasõda, oli poliitiline olukord Euroopas äärmiselt pingeline. Vene keisririik, olles toibumas lüüasaamisest Vene-Jaapani sõjas, mõistis valusalt oma laevastiku ja rannikukaitse nõrkust. Pealinn Peterburi oli merelt sisuliselt kaitseta. Keiser Nikolai II käsul alustati 1912. aastal grandioosse kaitseplaani elluviimist, mille eesmärk oli muuta Soome laht vaenlase laevastikule läbimatuks “lukuks”.
Selle plaani nurgakiviks sai Peeter Suure merekindlus. See ei olnud üksik fort, vaid keerukas kaitsesüsteem, mis ulatus Soome rannikult läbi saarte kuni Eesti põhjarannikuni. Tallinna roll selles süsteemis oli olla mereväe peabaas. Et kaitsta baasi ja sadamaid mitte ainult merelt, vaid ka maismaalt tuleva rünnaku eest, kavandati linna ümber võimas kindlustusvöönd, mida tuntakse merekindluse maarinde nime all. See pidi välistama võimaluse, et vaenlane piirab linna sisse või pommitab sadamat maismaalt.
Ehitustööde ulatus oli tolle aja kohta hoomamatu. Tuhanded töölised, sealhulgas suur hulk sunnitöölisi ja sõjavange, toodi kokku, et raiuda paekivisse tunneleid, valada tuhandeid tonne betooni ja rajada infrastruktuuri. Raha ei loetud – eesmärk oli püha, kuid inimlikud kannatused ja ressursikulu, mis sellega kaasnesid, jätsid maastikule sünge pitseri.
Maa-alune labürint Tallinna külje all
Kõige põnevam ja samas kõhedust tekitavam osa kindlusest asub tänapäeval Laagri, Pääsküla, Nõmme ja Harku piirkonnas. Siia rajati merekindluse maarinne, mis koosnes kaevikuteliinidest, varjenditest ja massiivsetest patareidest. Kuid kõige märkimisväärsemad on süsteemi ühendavad tunnelid.
Pääsküla ja Laagri tunnelisüsteemid
Pääsküla ja Laagri piirkonnas asuvad ühed paremini säilinud, ent samas ohtlikud tunnelisüsteemid. Need käigud raiuti sügavale paekivisse ja olid mõeldud laskemoona ladustamiseks, meeste varjamiseks ning ühendusteede loomiseks positsioonide vahel. Tunnelite kogupikkus ulatus kilomeetritesse.
Tänapäeval on need käigud niisked, pimedad ja kohati vee all. Ajalooliselt oli siin aga vilgas tegevus. Tunnelites olid ventilatsioonisüsteemid, elektrivalgustus ja isegi kitsarööpmeline raudtee laskemoona vedamiseks. Kujutage ette sadu mehi elamas ja töötamas neis rõsketes käikudes, teadmatuses tuleviku ees, ehitades kindlustust sõjaks, mis lõpuks pühkis minema kogu riigikorra, mida nad teenisid.
Paljud sissepääsud on tänaseks sisse varisenud või sihilikult suletud, kuid avatud osad meelitavad ligi seiklejaid ja ajaluluhuvilisi. Siiski peitub siin oht: varisemisoht on reaalne, ja pimedus on absoluutne. Need tunnelid on tummab tunnistajad hiigeltööle, mis jäi lõpetamata.
Logistika ja kitsarööpmeline raudtee
Sellise mastaapse ehitise rajamine nõudis erakordset logistikat. Et vedada kohale ehitusmaterjale, kahureid ja hiljem laskemoona, rajati Tallinna ja selle ümbruse metsadesse tihe kitsarööpmelise raudtee võrgustik, mida tunti Nõmme-Väike kindluseraudteena. See võrgustik ühendas sadamaid, ladusid ja rindejoone positsioone.
Kuigi rööpad on ammu üles võetud, on raudteetammid maastikul selgelt loetavad. Paljud tänased matkarajad ja metsateed Nõmmel, Vääna-Jõesuus ja Suurupis kulgevad just mööda neid vanu raudteetamme. Matkaja, kes kõnnib mööda sirget metsateed Harku metsas, ei pruugi aimatagi, et sada aastat tagasi tossutasid seal auruvedurid, vedades surmavate kahurite osi impeeriumi viimasele kaitseliinile.
Häving ja “surnud” investeering
Peeter Suure merekindluse ajaloo kõige süngemaks peatükiks võib pidada selle lõppu. Hoolimata astronoomilistest summadest ja inimeludest, mida ehitusse panustati, ei täitnud kindlus kunagi oma otsest eesmärki Vene impeeriumi kaitsmisel Saksa laevastiku vastu planeeritud viisil.
1918. aastal, kui Saksa väed lähenesid ja Vene väed olid sunnitud taganema, anti käsk kindlustused hävitada. See oli hetk, mil kogu vaev lendas sõna otseses mõttes õhku. Massiivsed rannapatareid, laskemoonalaod ja juhtimiskeskused mineeriti ja õhiti taganevate Vene vägede (ja hiljem punakaartlaste) poolt. Plahvatused olid nii võimsad, et need purustasid aknaklaase kilomeetrite kaugusel.
See “põletatud maa” taktika jättis järele varemed, mida me näeme täna. Hiiglaslikud betoonplokid on paisatud laiali nagu mänguklotsid, armatuurraud turritab välja nagu roostes luustik. See vaatepilt on ühtaegu võimas ja kurb – mälestusmärk asjatule tööle ja sõja hävitavale jõule. Eestlastele jäi päranduseks purustatud maastik ja ohtlikud varemed, mida hiljem, Nõukogude okupatsiooni ajal, kasutati sageli uuesti sõjalistel eesmärkidel või ladudena.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Alljärgnevalt leiate vastused peamistele küsimustele seoses Peeter Suure merekindlusega ja selle külastamisega.
- Kus asuvad peamised merekindluse rajatised, mida on lihtne külastada?
Kõige ligipääsetavamad osad asuvad Tallinna piiril Laagris ja Pääskülas (tunnelid ja kaevikud), samuti Suurupis ja Viimsi poolsaarel. Ka Naissaarel ja Aegnal on säilinud võimsad rannapatareid. - Kas tunnelitesse sisenemine on ohutu?
Ei, see ei ole täiesti ohutu. Tunnelid on vanad, kohati varisemisohtlikud ja paljudes kohtades vee all. Soovitatav on külastada neid ainult koos kogenud giidiga, kes tunneb kohalikke olusid ja ohte. Iseseisvalt sisenedes võtate suure riski. - Millal merekindlus ehitati?
Ehitustööd toimusid peamiselt aastatel 1912–1918, vahetult enne ja Esimese maailmasõja ajal. Projekt jäi lõpetamata seoses sõja lõpu ja Vene impeeriumi kokkuvarisemisega. - Miks kindlus õhku lasti?
Kindlusrajatised õhiti 1918. aasta veebruaris taganevate Vene vägede poolt, et vältida nende langemist Saksa keisririigi vägede kätte terved ja kasutuskõlblikuna. - Kas ma saan kindluse varemetes näha ka sõjatehnikat?
Üldjuhul mitte. Metall on aja jooksul vanarauaks viidud. Siiski võib leida betoonrajatisi, kahurialuseid ja raudteetamme. Mõnedes muuseumides (nt Eesti Meremuuseum) on eksponeeritud kindlusega seotud esemeid.
Looduse võidukäik ja nahkhiirte talvituspaigad
Tänaseks on Peeter Suure merekindluse varemed omandanud täiesti uue funktsiooni, mida ehitajad kunagi ette ei kujutanud. Inimeste poolt hüljatud ja purustatud betoonkoletised on looduse poolt aeglaselt, kuid kindlalt üle võetud. Sammal katab teravaid betooniservi ja puujuured on tunginud läbi paksude müüride, lõhkudes aeglaselt seda, mida dünamiit ei suutnud täielikult hävitada.
Eriti oluliseks on need rajatised muutunud zooloogilisest vaatepunktist. Niisked, jahedad ja pimedad tunnelid Laagris, Vääna-Postil ja mujal on muutunud ideaalseteks talvituspaikadeks nahkhiirtele. Kuna looduslikke koopaid Eestis napib, on need inimtekkelised rajatised eluliselt tähtsad mitmete kaitsealuste nahkhiireliikide ellujäämiseks.
Seetõttu kehtivad paljudes kohtades külastuspiirangud, eriti talveperioodil (oktoobrist aprillini), mil nahkhiired magavad talveund. Nende äratamine võib kulutada loomade rasvavarusid nii palju, et nad hukkuvad enne kevade saabumist. Nii on kunagisest surma ja sõja rajatisest saanud paradoksaalsel kombel elu hoidja ja kaitseala. See on meeldetuletus, et ajalugu ei kao jäljetult, vaid teiseneb – sünge militaarpärand elab edasi osana Eesti mitmekesisest ja üllatusterohkest loodusmaastikust.
