Kui me vaatame kiriklikke tseremooniaid, olgu selleks jõulumissa Vatikanis või pidulik jumalateenistus kodumaises toomkirikus, jääb peaaegu alati silma üks kindel ja eristuv element vaimulike riietuses. See on kõrge, tipust kaheks jagunev ja sageli rikkalikult kaunistatud peakate, mida kannavad piiskopid. Seda nimetatakse mitraks. Tavavaatajale võib see tunduda lihtsalt iidse kostüümi osana, kuid tegelikkuses on mitra kuju, materjal ja kasutusviisid laetud sügava teoloogilise tähenduse ja pika ajalooga. See ei ole pelgalt võimu sümbol, vaid jutustus kiriku rollist, ajaloost ning vaimuliku vastutusest oma koguduse ees. Et mõista, miks piiskopi peakate näeb välja just selline, nagu me seda täna tunneme, peame sukelduma sajanditetagusesse ajalukku ja sümbolite maailma.
Mis on mitra ja kust see pärineb?
Sõna mitra tuleneb kreekakeelsest sõnast mitra, mis tähendas algselt peapaela või turbanit. Vana-Kreekas ja Roomas ei olnud sellel alguses spetsiifilist religioosset tähendust, vaid see tähistas pigem teatud tüüpi peakatet, mida kandsid nii naised kui ka mehed. Huvitaval kombel seostus see Vana Testamendi aegadel ülempreestri riietusega. Moosese raamatutes kirjeldatakse ülempreestri riietust, kuhu kuulus ka “kidaaris” ehk püha turban, millel oli kuldne plaat kirjaga “Pühitsetud Jehoovale”. Kuigi kristlik mitra ei ole selle otsene edasiarendus, on vaimne side vana ja uue preesterluse vahel ilmne.
Kristlikus traditsioonis hakkas mitra, nagu me seda tänapäeval tunneme, kujunema alles esimese aastatuhande lõpus. Esimesed kindlad tõendid mitra kandmisest piiskoppide poolt pärinevad 11. sajandist. Algselt ei olnud see kõrge ja terav, vaid pigem madal ja pehme müts, millel oli keskel kerge süvend. Sajandite jooksul, eriti gooti stiili levikuga 12. ja 13. sajandil, hakkas mitra “kasvama”. See muutus kõrgemaks ja teravamaks, omandades oma ikoonilise kaheharulise kuju, mida tuntakse ladina keeles nimega cornua (sarved või tipud).
Iseloomuliku kuju sümboolika
Kõige silmatorkavam aspekt mitra juures on selle kaks tippu – üks ees ja teine taga. See kuju ei ole juhuslik disainivalik, vaid kannab endas mitmekihilist sõnumit. Keskajal ja hiljem on teoloogid pakkunud sellele kujule mitmeid selgitusi:
- Vana ja Uus Testament: Kaks tippu sümboliseerivad kahte Piibli osa. Piiskop, kes kannab mitrat, näitab sellega, et ta tunneb ja austab nii Vana kui ka Uut Testamenti ning tema õpetus toetub kogu Pühakirjale. See sümboliseerib seaduse ja armu ühtsust.
- Püha Vaimu leegid: Teine ja võib-olla veelgi levinum tõlgendus seostub Nelipühaga. Apostlite tegude raamat kirjeldab, kuidas Püha Vaim laskus apostlite peale “otsekui hargnevad tulekeeled”. Mitra tipud meenutavad neid tulekeeli, tähistades piiskopi rolli apostlite järeltulijana, kes on saanud Püha Vaimu anni, et kuulutada evangeeliumi tõde ja juhtida kirikut.
- Taevane suunitlus: Terav kuju, mis on suunatud ülespoole, viitab vaimuliku kohustusele suunata inimeste pilgud ja mõtted maistelt asjadelt taevastele. See on visuaalne meeldetuletus jumalikust autoriteedist.
Lindiotsad ehk infulae
Kui vaadata piiskopi mitrat tagantpoolt, märkame kahte pikka riideriba, mis langevad üle õlgade ja selja. Neid nimetatakse infulae’deks või lihtsalt lintideks. Algselt oli neil praktiline eesmärk – need olid peapaela otsad, millega peakate kinnitati. Aja jooksul muutusid need aga puhtalt dekoratiivseks ja sümboolseks elemendiks.
Sümboolselt on neid linte tõlgendatud kui “kirjatähte ja vaimu” (littera et spiritus). Need tuletavad meelde, et piiskop ei pea Pühakirja mitte ainult formaalselt tundma, vaid mõistma ka selle sügavamat, vaimset sisu. Samuti on pakutud, et need sümboliseerivad Vana ja Uut Testamenti, mis “voolavad” piiskopi peast tema karja poole, ehk teadmised ja õpetus, mida ta edasi annab.
Materjalid ja värvid
Mitrad ei ole valmistatud suvalisest kangast. Ajalooliselt on kasutatud parimaid materjale, mis olid kättesaadavad – siidi, lina ja kuldset niiti. Sageli on need kaunistatud vääriskivide ja keerukate tikanditega. Katoliku kirikus eristatakse traditsiooniliselt kolme tüüpi mitrasid, sõltuvalt sündmuse pidulikkusest:
- Mitra pretiosa (hinnaline mitra): See on rikkalikult kaunistatud, sageli kuld- või hõbeniitide ja vääriskividega. Seda kantakse kõige pidulikumatel pühadel ja suurtel tseremooniatel, kus hümni “Te Deum” laulmine on kohane.
- Mitra auriphrygiata (kuldne mitra): Valmistatud kuldsest riidest või valgest siidist, mis on tikitud kullaga, kuid ilma vääriskivideta (v.a pärlid). Seda kasutatakse advendi- ja paastuajal ning teatud liturgilistel hetkedel.
- Mitra simplex (lihtne mitra): See on valmistatud lihtsast valgest siidist või linasest riidest. Punased narmad lintide otstes on kardinalidel ja piiskoppidel, valged narmad teistel prelaatidel. Seda kantakse leinatalitustel, Suurel Reedel ja siis, kui piiskop osaleb missal, mida pühitseb paavst.
Kuidas ja millal mitrat kantakse?
Mitra kandmine on reguleeritud täpsete liturgiliste reeglitega. Piiskop ei kanna seda jumalateenistuse ajal pidevalt. Üldreegel on, et mitrat kantakse siis, kui piiskop tegutseb oma ametivolitustes – näiteks protsessioonis kirikusse sisenedes ja väljudes, rahvast õnnistades, jutlust pidades või sakramente jagades.
Samas on hetki, mil piiskop võtab mitra peast. Kõige olulisem neist on palvehetk. Kui piiskop pöördub palves otse Jumala poole (näiteks missa armulaua osas), on tema pea katmata. See sümboliseerib alandlikkust Looja ees – kuigi ta on inimeste ees karjane ja juht (kandes mitrat), on ta Jumala ees vaid teenija. See vahelduv kandmine ja peast võtmine rõhutab piiskopi kahetist rolli vahendajana Jumala ja rahva vahel.
Mitra erinevates konfessioonides
Kuigi me seostame mitrat eelkõige roomakatoliku kirikuga, on see kasutusel ka mujal. Anglikaani kirikus säilis mitra kasutamine pärast reformatsiooni teatud määral ja taaselustus 19. sajandil. Ka paljudes luterlikes kirikutes (eriti Skandinaavias ja Baltikumis, sealhulgas Eestis) kannavad piiskopid pidulikel puhkudel mitrat.
Huvitav erinevus ilmneb aga idakirikus ehk õigeusus. Õigeusu piiskopid kannavad samuti mitrat, kuid selle kuju on täiesti erinev läänekiriku omast. Õigeusu mitra ei ole kaheharuline, vaid pigem sibulakujuline kroon, mis on pealt kumer ja rikkalikult kaunistatud ikoonide ning vääriskividega. See sümboliseerib Kristuse kui Kuningate Kuninga okaskrooni auhiilgust. See erinevus rõhutab kultuurilist ja ajaloolist lahknemist Bütsantsi ja Rooma traditsioonide vahel, kuigi aluspõhimõte – piiskopi väärikuse rõhutamine – on sama.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kas kõik preestrid võivad mitrat kanda?
Ei, reeglina on mitra reserveeritud piiskoppidele, kardinalidele ja paavstile. Siiski on ajalooliselt ja teatud erandjuhtudel (näiteks teatud abtidel kloostrites) antud luba mitra kandmiseks ka preestritele, kellel on erilised privileegid või jurisdiktsioon, kuid see on pigem erand kui reegel.
Miks on paavsti mitra teistsugune kui piiskopi oma?
Tänapäeval ei olegi paavsti mitra visuaalselt väga erinev teiste piiskoppide omast, kuigi see võib olla uhkemalt kaunistatud. Küll aga asendas paavst Benedictus XVI oma vapil traditsioonilise paavstikrooni (tiaara) mitraga, rõhutades sellega paavsti rolli eelkõige Rooma piiskopina. Ajalooliselt kandsid paavstid tseremooniatel kolmekordset krooni ehk tiaarat, kuid alates Paulus VI ajast on sellest loobutud.
Mida tähendab, kui mitra värv on erinev?
Nagu mainitud, sõltub mitra värv ja materjal liturgilisest perioodist ja tseremoonia tüübist. Valge ja kuldne on pidulikud värvid. Lihtne valge mitra on mõeldud leinaks või patukahetsusajaks. Värvidel on alati seos kirikukalendri pühadega.
Kas mitra kuju on aegade jooksul muutunud?
Jah, märgatavalt. Esimesed mitrad olid madalad mütsid. Keskajal muutusid need järjest kõrgemaks. Barokiajastul muutusid mitrad väga kõrgeks ja massiivseks, olles sageli kaarjate külgedega. Tänapäeval on paljudes kirikutes naastud tagasi veidi madalama ja lihtsama, gooti stiilist inspireeritud kuju juurde.
Sümbolite säilimine modernses maailmas
Tänapäeva kiires ja muutuvas maailmas võib tekkida küsimus, kas sellistel ajaloolistel sümbolitel nagu mitra on endiselt kohta. Vastus peitub traditsiooni järjepidevuses. Mitra ei ole lihtsalt ajalooline relikt; see on elav sümbol, mis ühendab tänase päeva piiskopi tema eelkäijatega läbi tuhandete aastate. See visuaalne keel räägib autoriteedist, mis ei tugine isiklikule karismale, vaid ametile ja pühitsusele.
Kuigi kirik on muutunud ja moderniseerunud – liturgilised rõivad on muutunud lihtsamaks ja materjalid kergemaks –, on mitra põhikuju jäänud samaks. See püsivus on märk kiriku stabiilsusest. Kui kogudus näeb piiskoppi mitrat kandmas, on see meeldetuletus, et kirik ei ole vaid maine organisatsioon, vaid kannab edasi vaimset pärandit, mis ulatub apostlite aega. Seega on see terava tipuga peakate palju enamat kui riietusese – see on vaikiv jutlus usust, ajaloost ja vastutusest.
