Viimastel aastatel on paljud eestlased märganud ehmatavat trendi: kodumaine puhkus on muutunud luksuseks, mida kõik ei saa endale enam lubada. Kui vaadata hotellide hindu Pärnus südasuvel või spaa-pakette Saaremaal, tekib paratamatult küsimus, kas see on hinna ja kvaliteedi suhet väärt. Inflatsioon ja üldine elukalliduse tõus on viinud olukorrani, kus nädalavahetus Eestis võib maksta sama palju kui nädalane puhkus Lõuna-Euroopas. Siiski on Euroopas veel riike, mis pole massiturismist täielikult rikutud ja kus hinnatase on eestlase rahakotile tõeliselt paitav. Üks selline peidetud pärl, mis pakub nii türkiissinist merevett, mägesid kui ka uskumatult soodsaid hindu, on Albaania.
Miks just Albaania on praegu nutikaim valik?
Albaania on pikka aega olnud Euroopa turismikaardil n-ö valge laik. Aastakümneid kestnud isolatsioon jättis riigi arengus teistest maha, kuid just see ongi täna tema suurim eelis. Erinevalt Itaaliast või Kreekast, kus hinnad on laes ja rannad ülerahvastatud, pakub Albaania autentset vahemerehõngu murdosa hinna eest. Tihti nimetatakse Albaania rannikut “Euroopa Maldiivideks”, ja seda põhjusega – Ksamil ja Saranda pakuvad vaateid, mida tavaliselt seostatakse eksootiliste kaugete saartega.
Kuid asi pole ainult looduses. Albaania on hetkel üks väheseid kohti Euroopas, kus eestlane tunneb end tõeliselt jõukana. Siin ei pea restoranis menüüd lugedes hindu kartma ega hotelli broneerides kompromisse tegema. See on riik, kus luksuslik puhkus on kättesaadav ka keskmise sissetulekuga reisijale, pakkudes samal ajal põnevat kultuurilist avastamisrõõmu.
Hinnatase: Eesti vs. Albaania
Et mõista, kui suur on tegelik hinnavahe, on mõistlik tuua konkreetseid näiteid. Eestis oleme harjunud, et korralik praad restoranis maksab 15–25 eurot ja klaas veini või õlut sinna juurde 6–9 eurot. Albaanias on reaalsus hoopis teine.
Toit ja jook restoranides
Albaania köök on segu Vahemere ja Balkani maitsetest, olles tugevalt mõjutatud Itaaliast, Kreekast ja Türgist. Hinnad on aga drastiliselt madalamad kui naaberriikides:
- Kohv: Espresso maksab kohalikus kohvikus sageli vaid 60–80 senti. Isegi turistirohketes kohtades on haruldane maksta üle 1.50 euro.
- Lõunasöök: Korraliku kõhutäie (nt kebab, salat või pasta) saab kätte 4–6 euroga.
- Õhtusöök mereandidega: Rikkalik õhtusöök kahele, mis sisaldab värsket kala, salatit ja veini, võib maksta kokku vaid 25–35 eurot. Eestis maksaks sarnane eine merevaatega restoranis vähemalt 80–100 eurot.
- Alkohol: Kohalik õlu maksab restoranis umbes 1.50–2.50 eurot, pudel veini poes alates 3-4 eurost.
Majutus
Majutuse hinnad on valdkond, kus võit on kõige ilmsem. Kui Pärnu rannahotelli öö hind juulis võib ulatuda 150–250 euroni, siis Albaania kuurortlinnades nagu Saranda või Vlorë saab väga korraliku merevaatega korteri või hotellitoa 40–60 euro eest öö kohta. Luksuslikumad hotellid basseinide ja hommikusöögiga jäävad sageli vahemikku 70–90 eurot, mis on Eestis pigem madalama klassi külalistemaja tase.
Parimad piirkonnad, mida külastada
Albaania on väike, kuid äärmiselt mitmekesine. Siin leidub midagi igale maitsele, alates rannapuhkusest kuni mägimatkadeni.
Albaania Riviera
Kõige populaarsem piirkond on kahtlemata rannik, mis ulatub Vlorëst kuni Kreeka piirini. Dhermi ja Himare on külad, mis on säilitanud oma rahuliku atmosfääri, pakkudes kristallselget vett ja kiviklibuseid randu. Ksamil on kuulus oma liivarandade ja saarekeste poolest, kuhu saab ujuda või paadiga sõita. Kuigi Ksamil on suvel väga populaarne, on see visuaalselt üks ilusamaid kohti terves Vahemere regioonis.
Ajaloolised linnad
Kes soovib rannapuhkusele vaheldust, peaks suunduma sisemaale. Kaks UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluvat linna on kohustuslikud:
- Berat: Tuntud kui “tuhande akna linn”. See on üks vanimaid ja kaunimaid linnu Albaanias, kus valged majad ronivad mööda mäekülge üles kindluse poole.
- Gjirokastër: “Kivilinn”, mis on kuulus oma hästi säilinud osmaniteaegse arhitektuuri ja massiivse kindluse poolest. See on ka endise diktaatori Enver Hoxha sünnilinn.
Põhja-Albaania mäed
Loodusesõpradele on Albaania Alpid (tuntud ka kui “Neetud mäed”) tõeline paradiis. Theth ja Valbona on kaks peamist sihtkohta, mis pakuvad hingematvaid vaateid, matkaradu ja autentset külaelu. Siin on hinnad veelgi madalamad kui rannikul ning kohalik külalislahkus on legendaarne.
Transport ja logistika: Kuidas kohale jõuda ja ringi liikuda?
Kuna otselende Tallinnast Tiranasse toimub harva või on need hooajalised tšarterid, on kõige soodsam ja mugavam viis lennata Riia kaudu. Air Baltic pakub hooajalisi otselende Tiranasse, mis kestavad umbes 3 tundi. Teine populaarne variant on lennata Korfule (Kreeka) ja võtta sealt praam Sarandasse (Albaania). Praamisõit kestab kiirlaevaga vaid 30 minutit ja pakub suurepärast võimalust ühendada kaks riiki ühe reisi jooksul.
Kohapeal liikumiseks on parim variant rendiauto. Autorent on Albaanias soodne, hinnad algavad väljaspool tipphooaega 20–25 eurost päevas. Siiski tasub arvestada, et Albaania liikluskultuur on kaootiline ja teed võivad olla ettearvamatud. Kes autot juhtida ei soovi, saab kasutada busse (“furgon”), mis on äärmiselt odavad, kuid mille graafikud on pigem soovituslikud kui reeglipärased.
Kas Albaania on turvaline?
Eestlastel on sageli eelarvamused Balkani riikide suhtes, mis pärinevad 90ndate segastest aegadest. Tänapäeva Albaania on aga turistidele väga turvaline. Kuritegevus turistide vastu on haruldane, ja kohalikud on äärmiselt abivalmid. Albaanlastel on aukoodeks nimega besa, mis tähendab, et külalise turvalisuse ja heaolu eest vastutatakse oma eluga. See vana traditsioon kandub edasi ka tänapäevasesse teeninduskultuuri – turisti nähakse kui Jumala kingitust, keda tuleb kohelda austusega.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Kas Albaaniasse reisimiseks on vaja viisat?
Ei, Eesti kodanikud saavad Albaaniasse reisida viisavabalt. Piisab kehtivast passist või ID-kaardist. Soovitatav on siiski reisida passiga, kuna see võib lihtsustada asjaajamist (nt autorent, hotellid).
Mis raha Albaanias kehtib ja kas saab maksta kaardiga?
Albaania rahaühik on lek (ALL). Kuigi euro on laialdaselt aktsepteeritud (eriti majutuse ja suuremate ostude eest), on alati kasulikum maksta kohalikus valuutas, et vältida ebasoodsat kurssi. Kaardimaksed toimivad suurtes poodides ja paremates restoranides, kuid väiksemates kohvikutes, turgudel ja maapiirkondades on sularaha hädavajalik. Sularahaautomaate leidub linnades piisavalt.
Millal on parim aeg Albaaniat külastada?
Parim aeg on mai-juuni või september-oktoober. Siis on ilm soe (25–30 kraadi), merevesi ujutav, kuid suurimad turistimassid puuduvad. Juuli ja august võivad olla väga kuumad (üle 35 kraadi) ja rannad on ülerahvastatud.
Kuidas on lood inglise keele oskusega?
Noorem põlvkond räägib inglise keelt üsna hästi, eriti turismipiirkondades. Vanemad inimesed oskavad sageli itaalia keelt, kuna Itaalia televisioon oli nõukogude ajal ainus aken läände. Isegi kui ühist keelt ei leita, on kohalikud väga kannatlikud ja kasutavad suhtlemiseks kehakeelt ja naeratusi.
Kas kraanivett võib juua?
Üldine soovitus on turistidel kraanivett mitte juua. Kuigi see ei pruugi olla otseselt ohtlik, võib vee mineraalne koostis põhjustada tundlikuma kõhuga inimestele ebamugavusi. Pudelivesi on odav ja igal pool saadaval.
Gastronoomilised elamused, mida ei tohi unustada
Ükski reis ei ole täiuslik ilma kohalike maitsete avastamiseta, ja Albaania on selles osas tõeline üllataja. Kuna hinnad on soodsad, on see suurepärane võimalus proovida kõike, mida menüü pakub. Kindlasti ei tohiks lahkuda riigist proovimata rooga nimega Tavë Kosi. See on rahvusroog, mis koosneb küpsetatud lambalihast ja riisist, mis on üle valatud jogurti ja muna seguga. Tulemus on mahlane, kergelt hapukas ja äärmiselt toitev vormiroog, mis maitseb kõige paremini just mägistes piirkondades.
Teine kohustuslik proovimine on Byrek – lehttaignapirukas, mida täidetakse spinati, juustu, liha või sibulaga. See on kõige populaarsem hommikusöök ja tänavatoit, mis maksab sageli alla ühe euro. Mereannide armastajatele on rannikuala kohustuslik sihtkoht – eriti kuulsad on Saranda rannakarbid (midhje), mida kasvatatakse sealsamas Butrinti laguunis. Need on värsked, suured ja valmistatud tavaliselt valge veini kastmes.
Lõpetuseks magusasõpradele – Trileçe. See on “kolme piima kook”, mis on uskumatult mahlane, magus ja kaetud karamelliga. Koos kange kohaliku kohviga on see ideaalne punkt igale söögikorrale, jättes suhu magusa mälestuse riigist, mis on külalislahke, kaunis ja mis peamine – rahakotisõbralik.
