Fassaadi renoveerimine või uue kodu ehitamine seab omaniku ette hulgaliselt valikuid, millest üks olulisemaid on välisvoodri paigaldussuund. Puit on Eestis traditsiooniline ja armastatud materjal, pakkudes soojust, naturaalsust ning pikaealisust, kuid sageli jääb tähelepanuta asjaolu, et laudise suund ei ole vaid esteetiline otsus. See, kas valida horisontaalne või vertikaalne paigaldusviis, mõjutab otseselt hoone vastupidavust ilmastikule, ehituse eelarvet ning isegi fassaadi hilisemat hooldusmugavust. Eksperdid rõhutavad, et kuigi mõlemal lahendusel on oma eelised, sõltub lõplik valik konkreetse hoone arhitektuurist, asukohast ja omaniku valmisolekust panustada fassaadi tehnilisse teostusse.
Visuaalne mõju ja arhitektuurne sobivus
Esimene aspekt, mida enamik koduomanikke märkab, on optiline illusioon, mille laudise suund loob. Sarnaselt rõivastusele, kus triibud võivad kandjat visuaalselt pikendada või laiendada, toimib puitvooder ka hoonete puhul. Õige valikuga on võimalik rõhutada maja tugevaid külgi või varjata proportsionaalseid vajakajäämisi.
Horisontaalne laudis on Eestis ajalooliselt levinum, eriti maapiirkondades ja klassikaliste viilkatusega majade puhul. See paneb hoone tunduma madalamana ja maapinnale lähemal istuvana, tekitades stabiilsuse ja turvalisuse tunde. Kui teil on kitsas ja kõrge maja, aitab horisontaalne joon seda visuaalselt “maha suruda” ja laiendada, muutes üldmulje tasakaalukamaks.
Vertikaalne laudis seevastu on muutunud moodsate arhitektuurilahenduste ja “kast-tüüpi” funkmajade sünonüümiks. Püstised jooned suunavad pilgu ülespoole, muutes madala maja visuaalselt kõrgemaks ja sihvakamaks. See lahendus on eriti populaarne metsases keskkonnas, kus vertikaalsed lauad harmoneeruvad puutüvedega, aidates hoonel loodusesse sulanduda. Samuti on vertikaalne vooder eelistatud valik minimalistlike ja skandinaavialike fassaadide puhul, kus soovitakse saavutada puhast ja kaasaegset joont.
Vihmavesi ja niiskuskahjustuste risk
Kui esteetika kõrvale jätta, on puitfassaadi suurim vaenlane niiskus. Puidu eluiga sõltub otseselt sellest, kui kiiresti see pärast vihma kuivab ja kuidas vesi pinnalt ära juhitakse. Siin on horisontaalsel ja vertikaalsel lahendusel selged füüsikalised erinevused.
Vertikaalse laudise eelised vee äravoolul
Ehitusfüüsika seisukohalt on vertikaalne laudis vihmavee suhtes sageli andestavam. Vesi voolab piki puidusüüd kiiresti alla, kohtamata takistusi. See tähendab, et laudis kuivab pärast sadu kiiremini, mis vähendab hallituse ja mädaniku tekke riski. Siiski on siin üks kriitiline nõrk koht: laudade alumised otsad. Kuna vesi valgub alla, koguneb suurim niiskuskoormus just laua alumisse serva. Kui otsad ei ole korralikult töödeldud (näiteks õlitatud või värvitud) ja kui need on lõigatud täisnurga all ilma tilganinata, imeb puit kapillaarselt niiskust sisse, põhjustades otste mädanemist.
Horisontaalse laudise eripärad
Horisontaalse voodri puhul peab profiili valik olema väga hoolikas. Vesi peab saama ühelt laualt teisele tilkuda, ilma et see tungiks laudade vahele. Eelistada tuleks profiile, millel on piisav kalle vee ärajuhtimiseks. Horisontaalse laudise potentsiaalne miinus on see, et vesi võib jääda pidama punnidesse või pragudesse, kui paigaldus ei ole korrektne või kui puit on ajaga kaardunud. Samas on horisontaalse lahenduse suureks plussiks see, et fassaadi alumised lauad, mis saavad enim pritsmeid ja lund, on kergemini vahetatavad ilma kogu fassaadi lahti võtmata.
Tuulutus ja karkassi ehitus
Kõige suurem tehniline erinevus ja sellest tulenev hinnavahe peitub karkassi ehituses ehk roovituses. Puitfassaad vajab toimimiseks korralikku tuulutusvahet – õhukoridori laudise ja soojustuse/tuuletõkke vahel, kus õhk liigub alt üles, kuivatades kondensaati.
- Horisontaalse laudise karkass: See on ehituslikult lihtsam ja odavam. Horisontaalse laua kinnitamiseks on vaja vertikaalset roovitust (distantsliistu). Kuna distantsliistud paigaldatakse vertikaalselt, toimivad need ühtlasi ka tuulutuskanalitena, kus õhk saab vabalt liikuda vundamendist räästani.
- Vertikaalse laudise karkass: See lahendus on materjalimahukam. Et kinnitada laud püstiselt, peaks roovitus olema horisontaalne. Kuid horisontaalne roov sulgeks õhu liikumise alt üles. Seetõttu on vertikaalse voodri puhul vajalik ristkarkass: esmalt paigaldatakse vertikaalne distantsliist tuulutuse tagamiseks ja selle peale horisontaalne roov laudise kinnitamiseks. See kahekordne karkass tähendab suuremat materjalikulu, paksemat fassaadikihti (mis mõjutab akende ja uste põskede sügavust) ja rohkem töötunde.
Hooldus ja laudade vahetamine
Iga puitfassaad vajab aja jooksul hooldust, olgu selleks pesu, ülevärvimine või kahjustatud laudade asendamine. Siin ilmnevad kahe meetodi praktilised erinevused kõige teravamalt.
Horisontaalse laudise puhul on enim ohustatud tsooniks sokliäärne ala, kuhu pritsib vihmavett ja mis on talvel lume sees. Õnneks on horisontaalse paigalduse puhul alumiste laudade vahetamine suhteliselt lihtne – tuleb eemaldada vaid paar alumist rida. Ülejäänud sein jääb puutumata.
Vertikaalse laudise puhul on alumiste otste kahjustumise korral parandustööd keerukamad. Kuna lauad jooksevad terves pikkuses ülevalt alla, ei saa vahetada ainult alumist poolt meetrit (ilma et tekiks visuaalselt häiriv jätkukoht). Sageli tuleb välja vahetada terved lauad räästani välja või kasutada alumises servas dekoratiivset veelauda või sokliplekki, mis katab kahjustunud otsad, kuid muudab fassaadi ilmet.
Sobivad profiilid vastavalt suunale
Mitte iga voodrilaud ei sobi igatpidi paigaldamiseks. Profiili geomeetria määrab, kuidas vesi pinnalt eemaldub.
Vertikaalseks paigalduseks sobivad hästi täispunn- ja poolpunn-lauad, kuid väga populaarsed on ka UYV-profiilid. Oluline on jälgida, et laudade liitekohtades ei tekiks veekotte. Kaasaegses arhitektuuris kasutatakse tihti ka nelikant- või rombprofiiliga lippe, mis paigaldatakse vahedega, jättes fassaadi “hingavaks” ja visuaalselt kergeks, kuid see nõuab allolevalt kangalt või tuuletõkkelt UV-kindlust ja väga head ilmastikutaluvust.
Horisontaalseks paigalduseks on klassikalised valikud UTV või UYS profiilid. Nende puhul on keele ja soone disain selline, et ülevalt tulev vesi valgub üle liitekoha, mitte ei tungi selle vahele. Väga oluline reegel horisontaalse punnlaudise paigaldamisel on see, et punni keel peab alati olema suunatud ülespoole. See takistab veel kogunemast soone põhja, mis on peamine mädaniku tekkepõhjus valesti paigaldatud fassaadidel.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kumb lahendus on rahaliselt soodsam?
Üldjuhul on horisontaalne laudis soodsam. See tuleneb lihtsamast karkassist (ühekordne roovitus), mis tähendab vähem puitmaterjali ja kiiremat paigaldustööd. Vertikaalne laudis nõuab toimiva tuulutuse tagamiseks ristkarkassi, mis tõstab töö ja materjali hinda ligikaudu 15–25% võrreldes horisontaalsega.
Kas ma võin kasutada sama lauda nii vertikaalselt kui horisontaalselt?
Sõltub profiilist. Mõned profiilid on universaalsed, kuid paljud on disainitud spetsiifiliselt vee ärajuhtimiseks kindlas suunas. Näiteks “pooleldi ümara” palgimitatsiooniga lauad on mõeldud peamiselt horisontaalseks kasutamiseks. Enne ostu sooritamist tuleks alati konsulteerida tootja tehnilise lehega või müüjaga, et veenduda profiili sobivuses soovitud paigaldussuunaga.
Kumb kestab kauem?
Õige paigalduse ja hoolduse korral on mõlema eliga väga pikk (30–50+ aastat). Teoreetiliselt kuivab vertikaalne laudis kiiremini ja on seetõttu veidi vastupidavam, kuid selle nõrk koht on alumised otsad. Horisontaalne laudis on vastuvõtlikum vee kogunemisele laudade vahele, kuid selle alumisi osi on lihtsam remontida. Määravaks saab pigem puidu kvaliteet, pinnatöötlus ja tuulutusvahe olemasolu kui suund ise.
Kuidas kaitsta vertikaalse laudise alumisi otsi?
Parim viis on lõigata laudade alumised otsad 15–30 kraadise nurga all (nn tilganina) sissepoole kaldu. See sunnib veetilgad servast lahti kukkuma ega lase neil puitu imenduda. Lisaks tuleks otsad kindlasti immutada ja värvida eriti hoolikalt, soovitavalt enne paigaldust, et kaitsekiht kataks kogu otsapinna.
Materjali valik ja viimistluse roll
Olenemata sellest, kas otsustate vertikaalse või horisontaalse paigalduse kasuks, mängib fassaadi kestvuses kriitilist rolli puidu liik ja kvaliteet. Eestis on levinuim valik kuusk, mitte mänd. Kuusepuidu rakustruktuur sulgub kuivades, mis tähendab, et see imab vähem niiskust kui mänd ja on seetõttu välitingimustes stabiilsem, vähendades pragunemist ja kuju muutusi. Mändi kasutatakse pigem immutatuna terrassidel, kuid fassaadil eelistatakse kuuske just tema naturaalse niiskuskindluse tõttu.
Samuti ei saa alahinnata pinnatöötlust. Tööstuslikult värvitud lauad on sageli vastupidavamad kui objektil pintseldatud, kuna kontrollitud tingimustes saavutatakse optimaalne värvikihi paksus ja nake. Kui eesmärk on saavutada hooldusvaba fassaad pikaks ajaks, tasub kaaluda ka termopuitu või lehist, mis ei vaja tingimata värvimist ja muutuvad ajaga hallikaks, sobides suurepäraselt just modernse vertikaalse paigutusega. Lõplik otsus peaks alati sündima koostöös arhitekti või kogenud ehitajaga, kes oskab hinnata konkreetse hoone asukohta päikese ja tuulte suhtes.
