Raseduse katkemine on teema, mis tekitab paljudes lapseootel naistes sügavat hirmu ja ebakindlust. See on emotsionaalselt kurnav ja füüsiliselt valus kogemus, millest sageli avalikult ei räägita, kuid statistika näitab, et ligikaudu 10–20% teadaolevatest rasedustest lõpeb iseenesliku katkemisega, enamasti raseduse esimesel trimestril. Iga väiksemgi muutus enesetundes võib raseduse ajal tunduda ohumärgina, kuid on oluline osata eristada normaalseid kehalisi muutusi sümptomitest, mis viitavad tõsisele ohule. Teadlikkus sellest, mis kehas toimub, aitab säilitada rahu ja tegutseda vajadusel kiiresti, sest mitte iga veritsus ega valu ei tähenda tingimata raseduse lõppu.
Verejooks ja määrimine: millal on põhjust muretsemiseks?
Kõige sagedasem ja ilmselgem raseduse katkemise tunnus on vaginaalne verejooks. Siiski on oluline mõista, et verejooks raseduse alguses on suhteliselt levinud nähtus ja esineb ligikaudu veerandil normaalselt kulgevatest rasedustest. Verejooksu iseloom võib anda vihjeid olukorra tõsiduse kohta.
Kergem määrimine, mis on sageli pruunikas või heleroosa, võib olla tingitud embrüo pesastumisest emakaseina (implantatsiooniveritsus), hormonaalsetest muutustest või emakakaela suurenenud verevarustusest. Selline määrimine möödub sageli iseenesest ega ohusta rasedust. Seevastu helepunane veri, mis meenutab menstruatsiooni algust või on sellest vererohkem, on tõsisem ohumärk.
Pöörduge arsti poole, kui märkate järgmist:
- Veritsus muutub järjest tugevamaks ja värvub erkpunaseks.
- Verejooksuga kaasnevad koetükid või hüübed. See võib viidata sellele, et emakas püüab raseduskudet väljutada.
- Veritsus on piisavalt tugev, et peate vahetama hügieenisidemeid sagedamini kui kord tunnis.
Kõhuvalu ja krambid
Raseduse ajal kogevad paljud naised kergeid torkeid või venitustunnet alakõhus, mis on tingitud emaka kasvamisest ja sidemete venimisest. Raseduse katkemisega seotud valu on aga tavaliselt teistsuguse iseloomuga. Sageli kirjeldatakse seda kui tugevat menstruatsioonivalu, mis võib olla kas pidev või hootine.
Valu asukoht ja intensiivsus on olulised indikaatorid. Raseduse katkemise puhul paikneb valu enamasti vaagnapiirkonnas, alakõhus või alaseljas. Mõnikord võib valu kiirguda ka reitesse. Kui valu on rütmiline ja meenutab tuhusid (emaka kokkutõmbeid), on see märk sellest, et keha on alustanud raseduse katkestamise protsessi. Eriti tähelepanelik tuleb olla siis, kui valuga kaasneb verejooks.
Emakaväline rasedus – eluohtlik seisund
On äärmiselt oluline eristada tavalist raseduse katkemist emakavälisest rasedusest. Emakaväline rasedus tekib siis, kui viljastatud munarakk kinnitub väljaspool emakat, tavaliselt munajuhas. See on eluohtlik seisund, mis nõuab kohest kirurgilist sekkumist. Emakavälise raseduse sümptomiteks on sageli terav, ühepoolne alakõhuvalu, pearinglus ja valu õlas (mis viitab sisemisele verejooksule ja diafragma ärritusele). Selliste sümptomite ilmnemisel tuleb viivitamatult kutsuda kiirabi.
Raseduse sümptomite ootamatu kadumine
Mitte kõik raseduse katkemised ei alga verejooksu või valuga. Mõnikord on esimeseks hoiatusmärgiks hoopis see, et rasedusele iseloomulikud tunnused kaovad järsku. Näiteks kui olete kannatanud tugeva iivelduse all ja see lakkab üleöö, või kui rindade hellus ja turse kaovad ootamatult, võib see viidata hormoonitaseme (hCG) langusele organismis.
Loomulikult vähenevad raseduse sümptomid paljudel naistel loomulikult teise trimestri alguses (umbes 12.–14. nädalal), kuid kui see juhtub raseduse varajases staadiumis järsult, tasub konsulteerida ämmaemanda või naistearstiga. See võib viidata peetunud rasedusele.
Mis on peetunud rasedus?
Peetunud rasedus (meditsiiniliselt missed abortion) on olukord, kus loote areng on peatunud ja südametegevus lakanud, kuid keha ei ole veel alustanud raseduse väljutamist. Sellisel juhul ei pruugi naisel olla veritsust ega valusid. Diagnoos pannakse sageli juhuslikult korralise ultraheliuuringu käigus, kui selgub, et loode ei vasta suurusele või puudub südametöö.
Peetunud raseduse puhul võib ainsaks vihjeks olla pruunikas voolus või eelpool mainitud rasedustunnuste kadumine. See on emotsionaalselt eriti raske diagnoos, kuna naine võib endiselt tunda end rasedana, kuigi rasedus on tegelikkuses katkenud.
Millal pöörduda koheselt Erakorralise Meditsiini Osakonda (EMO)?
Kuigi paljud raseduse ajal tekkivad mured saab lahendada plaanilise visiidi käigus, on olukordi, mis nõuavad viivitamatut meditsiinilist sekkumist. Kiire reageerimine võib olla vajalik naise tervise säästmiseks ja tüsistuste vältimiseks.
Pöörduge koheselt haiglasse, kui:
- Teil on väga tugev verejooks (nagu lahtine kraan), mis ei näita vaibumise märke.
- Tunnete tugevat pearinglust, nõrkust või kaotate teadvuse – see võib viidata suurele verekaotusele või šokiseisundile.
- Teil on talumatu ühepoolne kõhuvalu.
- Teil on kõrge palavik (üle 38°C) ja külmavärinad koos alakõhuvalu või voolusega – see võib viidata septilisele abordile ehk emakapõletikule, mis on eluohtlik infektsioon.
- Veregrupiks on reesusnegatiivne – igasuguse veritsuse korral vajate spetsiaalset immunoglobuliini süsti, et vältida reesuskonflikti tulevastes rasedustes.
Raseduse katkemise põhjused ja riskitegurid
Paljud naised süüdistavad raseduse katkemises iseennast, mõeldes, kas nad tõstsid midagi rasket, tegid liiga palju trenni või olid liiga stressis. On oluline rõhutada, et enamik varajasi raseduse katkemisi on tingitud loote kromosoomianomaaliatest. See tähendab, et embrüo ei olnud elujõuline ja loodus tegi oma valiku. See on bioloogiline protsess, mida ema ei saa oma käitumisega tavaliselt ei põhjustada ega ära hoida.
Siiski on teatud riskitegureid, mis tõstavad katkemise tõenäosust:
- Ema vanus: Raseduse katkemise risk tõuseb märgatavalt pärast 35. eluaastat ja on veelgi kõrgem üle 40-aastastel naistel.
- Kroonilised haigused: Kontrollimatu diabeet, kilpnäärmehaigused või hüübimishäired.
- Elustiilifaktorid: Suitsetamine, alkoholi tarbimine ja narkootikumide kasutamine.
- Emaka anomaaliad: Emaka vaheseinad, müoomid või emakakaela puudulikkus.
Diagnoosimine ja edasised sammud
Kui kahtlustate raseduse katkemist, teostab arst olukorra hindamiseks tavaliselt kaks peamist uuringut:
Esiteks, vaginaalne ultraheli. See on kõige kindlam viis tuvastada, kas loode on emakas, kas südametöö on olemas ja kas rasedus vastab suuruse poolest kestusele. Väga varajases staadiumis ei pruugi ultraheli veel midagi näidata.
Teiseks, vereanalüüs (hCG mõõtmine). Arst võib määrata korduva vereanalüüsi 48-tunnise vahega. Normaalse raseduse korral peaks rasedushormooni hCG tase veres selle ajaga ligikaudu kahekordistuma. Kui tase langeb või tõuseb liiga aeglaselt, võib see viidata katkemisele või emakavälisele rasedusele.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas ma saan raseduse katkemist peatada, kui veritsus on alanud?
Kahjuks ei ole enamasti võimalik alanud raseduse katkemist peatada. Kui põhjuseks on kromosoomiviga, lõpetab keha raseduse paratamatu protsessina. Voodirežiim ja progesterooni asendusravi võivad aidata vaid teatud spetsiifilistel juhtudel (nt ähvardav raseduse katkemine hematoomi tõttu), kuid need ei päästa rasedust geneetiliste vigade korral.
Kas seksuaalvahekord võib põhjustada raseduse katkemist?
Ei. Tavapärane seksuaalelu ei põhjusta raseduse katkemist. Loode on emakas hästi kaitstud lootevee ja lihastega. Erandiks on juhud, kui arst on määranud vahekorrakeelu (näiteks platsenta eesasetuse või emakakaela lühenemise tõttu).
Kui kiiresti pärast katkemist võin uuesti proovida rasestuda?
Füüsiliselt on keha sageli valmis uueks raseduseks juba mõne nädala pärast, kui ovulatsioon taastub. Siiski soovitavad arstid sageli oodata ära vähemalt ühe normaalse menstruaaltsükli. Kõige olulisem on olla valmis emotsionaalselt.
Kas üks raseduse katkemine tähendab, et see juhtub uuesti?
Ei. Valdav enamus naisi, kes on kogenud ühte raseduse katkemist, kannavad järgmise raseduse edukalt lõpuni. Korduvad raseduse katkemised (kolm või enam järjestikust) on haruldasemad ja nõuavad spetsiifilisemaid uuringuid.
Vaimne taastumine ja leinaga toimetulek
Raseduse katkemine ei ole vaid meditsiiniline sündmus; see on sügavalt isiklik kaotus. Isegi kui rasedus oli alles algusjärgus, on lein, tühjustunne ja kurbus täiesti normaalsed reaktsioonid. Paljud naised tunnevad ka viha või süüdistavad ennast, kuigi selleks pole alust. On oluline lubada endal leinata ja mitte suruda tundeid alla.
Partnerid elavad kaotust samuti läbi, kuigi nad ei pruugi seda väljendada samal viisil. Avatud suhtlemine ja teineteise toetamine on sel perioodil kriitilise tähtsusega. Vajadusel ärge kartke otsida professionaalset abi psühholoogilt või liituda tugigruppidega, kus saate jagada oma kogemust teiste naistega, kes on sarnase tee läbi käinud. Aja maha võtmine ja enda eest hoolitsemine on parim, mida saate teha, et valmistuda tulevikuks – nii füüsiliselt kui ka vaimselt.
