Trooja sõda on lääne kultuuriloo üks enim lahatud sündmusi, millest on kirjutatud tuhandeid raamatuid, vändatud suurejoonelisi filme ja loodud lõputul hulgal kunstiteoseid. Me kõik teame Achilleuse raevu, Hektori vaprust, ilusa Helena saatuslikku valikut ja loomulikult Odysseuse kavalust, mis viis kuulsa puuhobuse ehitamiseni. Need nimed on graveeritud meie kollektiivsesse mällu kui kangelaslikkuse ja tragöödia sümbolid. Kuid nende säravate kilpide ja jumaliku sekkumise varjus peitub üks nimi, mida ajalooõpikud ja populaarkultuur on ebaõiglaselt ignoreerinud või valesti mõistnud. See on lugu mehest, kelle intellekt ületas isegi Odysseuse oma, kuid kelle traagiline saatus on jäänud suurte eeposte ridade vahele.
See salapärane kangelane ei langenud mitte vaenlase mõõga ega jumalate viha läbi lahinguväljal, vaid langes omaenda liitlaste reeturlikkuse ohvriks. Tema lugu on hoiatav näide kadedusest, poliitilisest intriigist ja sellest, kuidas ajalugu kirjutavad võitjad – või antud juhul need, kes ellu jäid. Sukeldume sügavamale antiikmütoloogia varjatud kihtidesse, et tuua päevavalgele tõde mehest nimega Palamedes, keda peetakse üheks kõige ebaõiglasemalt koheldud tegelaseks Kreeka mütoloogias.
Geenius sõdalaste keskel
Kui enamik Trooja sõja kangelasi on tuntud oma füüsilise jõu, osava mõõgavõitluse või jumaliku päritolu poolest, siis Palamedes esindas midagi hoopis haruldasemat – puhast inimmõistust ja leiutajavaimu. Müütide kohaselt ei olnud ta lihtsalt sõdur, vaid tõeline polühistor, kelle panus tsivilisatsiooni arengusse on müütide järgi hoomamatu. Teda peetakse meheks, kes tõi kreeklastele kirjatähed, täiendas tähestikku ja õpetas inimestele numbrite kasutamist.
Kuid tema anded ei piirdunud vaid akadeemiliste saavutustega. Sõja kontekstis oli Palamedes asendamatu strateeg. Pärimuse kohaselt leiutas ta:
- Sõjaväelise rivistuse ja auastmed: Enne teda võitlesid väed sageli kaootiliste massidena, kuid Palamedes struktureeris armee, muutes selle efektiivseks tapamasinaks.
- Majakad ja märguandetuled: Ta mõistis kommunikatsiooni tähtsust ja lõi süsteemi, kuidas edastada teateid pikkade vahemaade taha tule abil.
- Täringumängud ja ajaviite: Et hoida sõdurite moraali pikkade piiramisaastate jooksul kõrgel ja vältida mässu igavuse tõttu, leiutas ta mitmesuguseid lauamänge, sealhulgas täringud.
- Söögikordade reguleerimine: Just tema olevat juurutanud kindlad kellaajad söömiseks, mis tagas varude säästliku kasutamise ja meeste distsipliini.
Selline intellektuaalne üleolek tegi temast loomuliku liidri, keda lihtsõdurid austasid. Kuid nagu ajaloos sageli juhtub, tekitab särav talent keskpärasuses või teistes ambitsioonikates liidrites ohtlikku kadedust. Palamedese suurim viga ei olnud strateegiline eksimus lahingus, vaid see, et ta astus varvastele mehele, kes ei andestanud kunagi – Odysseusele.
Saatuslik konflikt Odysseusega
Palamedese ja Odysseuse vaheline vaen sai alguse juba enne seda, kui Kreeka laevastik Aulisesse kogunes. Kui Kreeka kuningad kutsusid üksteist üles liituma sõjaretkega Trooja vastu, ei soovinud Ithaka kuningas Odysseus oma vastsündinud pojast ja naisest lahkuda. Et sõjast pääseda, teeskles Odysseus hullumeelsust. Ta rakendas adra ette härja ja eesli ning hakkas rannaliiva kündma, külvates sinna soola.
Teised sõjapealikud olid segaduses, kuid Palamedes nägi pettuse läbi. Ta haaras Odysseuse imiku, Telemachose, ja asetas ta otse adra ette vaosse. Odysseus, kes ei olnud sugugi hull, peatas koheselt adra, et oma poega säästa. Sellega paljastas Palamedes Odysseuse terve mõistuse ja sundis ta sõtta minema. See hetkeline võit tarkuses sai Palamedesele saatuslikuks. Odysseus, keda tuntakse tema kavaluse ja halastamatuse poolest, vandus vaikides kättemaksu.
Külm ja kalkuleeritud kättemaks
Trooja müüride all ei vaibunud Odysseuse viha. Vastupidi, see kasvas iga päevaga, mil Palamedes kogus sõdurite seas populaarsust oma tarkade nõuannete ja leiutistega. Odysseus mõistis, et ta ei saa Palamedest võita ausas väitluses ega füüsilises duellis, seega valis ta relva, mida valdas kõige paremini – pettuse.
Müüt räägib, et Odysseus sepistas ühe ajaloo kuulsaima ja alatuma vandenõu. Ta kirjutas võltsitud kirja Trooja kuningalt Priamoselt, milles tänati Palamedest reetmise eest ja lubati talle tasuks suurt kogust kulda. Seejärel andis Odysseus altkäemaksu früügia vangile, et too peidaks kirja Palamedese telki. Et asitõendid oleksid vääramatud, mattis Odysseus ise salaja Palamedese telgi põranda alla suure koguse kulda.
Kui “asitõendid” avastati, oli Palamedese saatus otsustatud. Kiri loeti ette kogu väejuhatuse ees ja kuld kaevati tema telgist välja. Palamedes, kes oli süütu ja ei teadnud vandenõust midagi, ei suutnud selgitada, kuidas vaenlase kuld tema voodi alla sai. Agamemnon ja teised juhid, kes olid ehk salamisi samuti kadedad Palamedese populaarsuse üle, mõistsid ta kiiresti surma.
Unustatud surm ja ajalooline ebaõiglus
Palamedese hukkamine oli jõhker – ta loobiti kividega surnuks omaenda relvavendade poolt. See on üks Trooja sõja süngemaid hetki, mis näitab Kreeka kangelaste moraalset laostumist. Mees, kes oli andnud neile tähestiku ja strateegia, suri reeturina, olemata tegelikult reetnud kedagi peale omaenda naiivse usu õiglusesse.
Miks aga me teame sellest loost nii vähe? Miks ei ole Palamedes samaväärne nimi Achilleuse või Hektoriga? Vastus peitub allikates. Homerose “Ilias”, mis on meie peamine allikas Trooja sõja kohta, vaikib Palamedesest täielikult. Kirjandusteadlased ja ajaloolased on pakkunud sellele mitmeid selgitusi:
- Homerose sümpaatia: Homeros on selgelt Odysseuse poolel (millest annab tunnistust ka “Odüsseia”). Tuua sisse lugu, kus Odysseus käitub kui alatu mõrvar ja intriigipunuja, oleks kahjustanud peategelase kangelaslikku kuvandit.
- Dramaturgiline valik: “Ilias” keskendub Achilleuse vihale. Palamedese lugu on intellektuaalne ja poliitiline draama, mis ei pruukinud sobituda eepose sõjaka tooniga.
- Kadunud eeposed: Palamedese lugu oli tegelikult kesksel kohal teises, nüüdseks kadunud eeposes nimega “Kypria”. See teos kirjeldas sündmusi, mis eelnesid “Iliasele”, ja seal oli Palamedese roll ning surm detailselt kirjas. Hilisemad antiikautorid, nagu Euripides ja Vergilius, tundsid tema lugu hästi ja kasutasid seda oma teostes, kritiseerides sageli Odysseuse alatust.
Korduma kippuvad küsimused
Siin on vastused mõningatele peamistele küsimustele, mis võivad tekkida seoses selle vähetuntud kangelasega.
- Kas Palamedes oli päris ajalooline isik?
Nagu enamiku Trooja sõja kangelaste puhul, on keeruline eristada müüti tegelikkusest. Teda peetakse mütoloogiliseks tegelaseks, kuid tema leiutised (tähestik, täringud) viitavad kultuurilisele kangelasele, kellele omistati tsivilisatsiooni hüved. - Miks Palamedest filmides harva näidatakse?
Hollywoodi stsenaariumid eelistavad sageli lihtsustatud narratiive. Palamedese liin on keeruline psühholoogiline triller, mis nõuaks fookuse nihutamist peamistelt märulikangelastelt. Tema lugu muudaks ka vaatajate lemmiku Odysseuse negatiivseks tegelaseks. - Kuidas Palamedese surm sõda mõjutas?
Müütide kohaselt ei jäänud tema surm kättemaksuta. Tema isa Nauplius sõitis Troojasse õigust nõudma, kuid saadeti minema. Kättemaksuks süütas Nauplius hiljem Euboia rannikul valed märgutuled, meelitades Kreeka laevastiku tagasiteel karidele, põhjustades paljude laevade huku. - Mida sümboliseerib Palamedes tänapäeval?
Ta on intellektuaali sümbol jõhkras maailmas; tõe ja teadmiste esindaja, kes langeb poliitilise manipulatsiooni ohvriks. Ta on kaitsepühakuks neile, keda on alusetult süüdistatud.
Tõe jaluleseadmine kultuurimälus
Kuigi Homeros püüdis teda ajaloost kustutada, ei ole Palamedes täielikult kadunud. Antiikaja filosoofid ja hilisemad kirjanikud pidasid teda sageli kõrgemaks moraaliks kui Achilleust või Odysseust. Sokrates mainib oma “Kaitsekõnes” enne surma, et ootab allilmas kohtumist Palamedesega, kuna ka teda mõisteti ebaõiglaselt surma. See on ehk suurim tunnustus – olla võrdkuju süütult hukatud tarkusele.
Palamedese pärand elab edasi igas strateegiamängus, mida mängime, ja igas kirjatähes, mida loeme, kui usume müüti tema leiutistest. Tema lugu tuletab meile meelde, et ajalugu on sageli kihiline ja “ametlik” versioon ei pruugi alati olla täielik tõde. Trooja sõda ei olnud vaid lihaste ja raua kokkupõrge; see oli ka vaimne võitlus, kus säravaimad mõistused võisid langeda kõige pimedamate intriigide ohvriks. Mõistes Palamedest, mõistame me paremini inimloomuse varjukülgi – kadedust, reetlikkust ja seda, kui ohtlik võib olla tõde, kui see satub vastuollu võimuga.
