Eestimaa loodus on erakordselt rikas veekogude poolest, hõlmates tuhandeid järvi, tihedat jõgedevõrgustikku ja pikka, mitmekesist rannajoont. See vesine keskkond on koduks kümnetele kalaliikidele, millest mõned on meie kultuuriloos ja toidulaual olnud tähtsal kohal juba sajandeid. Olenemata sellest, kas olete algaja harrastuskalastaja, loodusfotograaf või lihtsalt inimene, kes soovib turul letil olevat kaupa paremini mõista, on kohalike kalaliikide tundmine väärtuslik oskus. Kalade määramine ei põhine vaid nende suurusel, vaid sageli on määravateks detailideks uimede värvus, soomuste suurus, kehakuju ja isegi silmavärv. Järgnevalt vaatame süvitsi kõige levinumaid Eesti kalu, keda iga loodusesõber peaks suutma unepealt eristada.
Ahven – meie vetevalla triibuline rahvuskala
Ahven (Perca fluviatilis) on kahtlemata üks Eesti tuntuimaid ja levinumaid kalu, keda võib kohata nii väikestes metsajärvedes, suurtes jõgedes kui ka rannikumeres. Tema välimus on niivõrd iseloomulik, et seda on raske teiste liikidega segi ajada, kuid ka siin on nüansse, mida tasub tähele panna.
Ahvena kõige silmatorkavamaks tunnuseks on tema tumedad ristivöödid ehk triibud rohekas-kollasel küljel. Need triibud toimivad suurepärase maskeeringuna veetaimestikus, aidates ahvenal nii saaki varitseda kui ka suuremate kiskjate eest peituda. Teine oluline tunnus on tema uimed: kõhuuimed ja anaaluim on erksalt oranžid või lausa veripunased, samas kui seljauimed on hallikad ja varustatud teravate ogadega. Esimene seljauim ongi ahvena peamine kaitse relv – ohu korral ajab ta selle turri.
Suuruse poolest jagunevad ahvenad sageli kahte ökoloogilisse vormi:
- Roohuik – aeglase kasvuga, tumedama värvusega väike ahven, kes toitub peamiselt zooplantonist ja putukvastsetest rannikuäärses taimestikus.
- Sügaviku ahven – kiire kasvuga röövkala, kes jahib teisi kalu avavees ja sügavamates aukudes. Need isendid võivad kasvada kilosteks või isegi suuremateks ning neil tekib vanusega turjale iseloomulik küür.
Haug – veekogude sanitar ja tippkiskja
Kui ahven on meie vete tiiger, siis haug (Esox lucius) on vaieldamatult veekogude hunt. Haug on tippkiskja, kes reguleerib teiste kalade arvukust ja hoiab populatsioonid tervena, süües ära nõrgemad ja haigemad isendid. Tema kehaehitus on loodud ideaalselt sööstuks ja varitsuseks.
Haugi keha on nooljas ja pikk, selja- ning anaaluim paiknevad keha tagaosas, mis annab talle rünnaku hetkel tohutu kiirenduse. Tema pea on pikk ja meenutab pardinokka, olles täis teravaid, sissepoole suunatud hambaid. See hammaste asetus tagab, et saak – olgu selleks särg, konn või isegi väike veelind – ei pääse enam haardest.
Värvuselt varieerub haug sõltuvalt elupaigast. Selg on tavaliselt tumeroheline või lausa mustjas, küljed heledamad rohekas-kollaste laikudega ja kõht valkjas. Tumedates rabajärvedes võivad haugid olla peaaegu mustad ja kuldsete mustritega, samas kui selgeveelistes järvedes on nad hõbedasemad.
Särg ja roosärg – kuidas neil vahet teha?
Paljud algajad kalastajad ajavad särge (Rutilus rutilus) ja roosärge (Scardinius erythrophthalmus) segamini, kuna mõlemad on hõbedaste soomustega ja punakate uimedega kalad. Siiski on nende eristamiseks kindlad tunnused, mida vaadates eksimine on võimatu.
Särg
Särg on Eesti üks arvukamaid kalu. Tema keha on voolujooneline ja külgedelt veidi lamenenud. Kõige kindlam tunnus särje määramiseks on tema silm. Särje silma vikerkest on alati punakas või oranžikas, mille ülaosas võib olla punane laik. Tema suu on suunatud otsesuunas või veidi allapoole, kuna ta toitub põhjast.
Roosärg
Roosärg on särjest kõrgema kehaga ja eelistab soojemat, taimestikurikast vett. Tema kõige ilmekam erinevus on uimede värvus – need on veripunased, eriti just uimede tipud, mis on palju intensiivsemad kui särjel. Roosärje silm on aga kuldkollane või oranž, mitte kunagi veripunane nagu särjel. Lisaks on roosärje suu suunatud ülespoole, mis viitab sellele, et ta napsab putukaid ja toitu veepinnalt.
Latikas – meie sisevete laiukala
Latikas (Abramis brama) on meie suurte järvede ja aeglase vooluga jõgede valitseja. Teda on lihtne ära tunda tema erakordselt kõrge ja latsaka keha järgi, mis on külgedelt tugevalt kokku surutud. Noored latikad on hõbedased, kuid vanemad ja suuremad isendid muutuvad kaunilt kuldseks või pronksjaks, mistõttu kutsutakse neid kalameeste slängis tihti “labidateks”.
Latika suu on eriline – see venib välja torujaks “londiks”, millega kala saab mudast toitu otsida. Erinevalt nurgust, kellega teda vahel segamini aetakse, on latika uimed tumehallid või mustjad, mitte punakad. Latikas on tuntud ka oma ohtra lima poolest, mis katab tema keha ja kaitseb teda parasiitide ning vigastuste eest.
Räim – Läänemere hõbe
Rääkides Eesti kaladest, ei saa mööda vaadata räimest (Clupea harengus membras), mis on samuti meie rahvuskala. Räim on Läänemere heeringa kääbusvorm ja moodustab suure osa meie rannapüügist. Ta on väike, hõbedane ja seljalt tumesinise varjundiga.
Peamine küsimus, mis räimega seoses tekib, on tema eristamine kilust. Siin tuleb appi lihtne nipp: katsuge kala kõhualust sõrmega. Räime kõhualune on sile, samas kui kilul on seal teravad kiilusoomused, mis meenutavad saetera. Räimel puuduvad ka küljejoone soomused, mis on paljudel teistel kaladel olemas.
Lest – rannikute lapik meistermaskeeruja
Lest (Platichthys flesus) on meie rannikumere ainulaadseim kala oma ebasümmeetrilise kehaehituse tõttu. Täiskasvanud lestal asuvad mõlemad silmad ühel kehapoolel (tavaliselt paremal, kuid esineb ka vasakpoolseid isendeid). Lesta “selg” on tegelikult tema üks külg, mis on pigmenteerunud vastavalt merepõhjale, pakkudes täiuslikku maskeeringut. Alumine pool ehk “kõht” on valge ja pärlmutrine.
Lesta võib segamini ajada kammeljaga, kuid eristamine on katsudes lihtne. Lesta selg on kare ja kaetud väikeste luukühmudega (eriti piki küljejoont), samas kui kammeljas on tuntavalt luiste kilpidega kaetud, olles veelgi karedam ja sageli ümarama kehakujuga.
Lõhe ja meriforell – punase kala määramine
Lõhe (Salmo salar) ja meriforell (Salmo trutta) on meie vete kõige hinnatumad rändkalad. Kuna nende püügile kehtivad ranged piirangud ja alamõõdud, on liikide eristamine kriitilise tähtsusega. Kuigi nad näevad välja sarnased, on neil mitu olulist erinevust:
- Saba: Lõhe sabauim on kergelt harkis ja saba vars on peenike, nii et sellest on võimalik ühe käega kinni hoida (nagu “sangast”). Meriforelli saba on sirge servaga ja saba vars on jäme ning libe, mistõttu on teda sabast raske haarata.
- Täpid: Lõhel on tumedad täpid peamiselt ülalpool küljejoont ja need on sageli X-kujulised. Meriforellil on täppe rohkelt nii ülal- kui ka allpool küljejoont ja need on ümaramad.
- Suu: Lõhe suu ulatub silma tagaservani, meriforelli suu ulatub aga silma tagaservast kaugemale taha.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kas Eestis on mürgiseid kalu?
Jah, meie vetes elab väike kala nimega meripühvel, kelle seljauime ogad on mürgised, kuid see liik on haruldane ja elab sügavamal merepõhjas. Sagedamini võib valusalt torgata ahven või kiisk, kelle torked võivad limast tingituna põletikuliseks minna, kuid nad ei ole mürgised.
Kuidas eristada koha haugist?
Koha (Sander lucioperca) on samuti röövkala, kuid ta kuulub ahvenaliste sugukonda. Erinevalt haugist on kohal seljal kaks uime, millest esimene on ogaline. Koha silmad on klaasjad ja helkivad, mis aitab tal hämaras näha. Haugil on üks seljauim, mis asub kaugel taga.
Milline on parim aeg kalade vaatlemiseks või püügiks?
Kõige aktiivsem aeg on tavaliselt varahommik ja hilisõhtu. Kevadeti (aprill-mai) kogunevad paljud kalad (särg, haug, säinas) madalasse vette kudema, mis teeb nende vaatlemise lihtsamaks. Sügisel liiguvad röövkalad rannikule ja madalikesse saaki jahtima.
Kas ma vajan kalastamiseks luba?
Jah, harrastuspüügiks on Eestis reeglina vaja tasuda harrastuspüügiõiguse tasu. Lihtkäsiõngega (üks ritv, rullita, ujukiga) püüdmine on avalikel ja avalikult kasutatavatel veekogudel kõigile tasuta. Teatud liikidele (lõhe, forell) ja veekogudele on vaja osta spetsiaalne kalastuskaart.
Jätkusuutlik käitumine veekogudel ja alamõõdud
Kalade tundmine on esimene samm vastutustundliku looduskasutuse suunas. Iga kalastaja ja loodusesõber peab teadma, et kalavarud ei ole lõputud. Eestis kehtivad paljudele kalaliikidele alamõõdud, mis tähendab, et sellest väiksemad kalad tuleb vette tagasi lasta, et nad saaksid vähemalt korra elus kudeda ja järglasi anda. Näiteks haugi alamõõt meres on 45 cm (siseveekogudes samuti 45 cm), koha alamõõt on enamasti 46 cm ja jõevähil 11 cm.
Lisaks suurusele on oluline jälgida keeluajalisi piiranguid, mis on kehtestatud kudemisrahu tagamiseks. Kalade vabastamisel tuleb tegutseda kiirelt ja õrnalt – katsuda kala vaid märgade kätega, et mitte kahjustada tema kaitsvat limakihti, ning võimalusel vabastada kala konksust juba vees. Teadlik suhtumine ja liikide tundmine aitab tagada, et Eesti veekogud püsivad elurikkad ka tulevastele põlvedele, pakkudes nii silmailu kui ka püügirõõmu.
