Kui rääkida Eesti lastefilmide kuldvarast, siis Aino Perviku raamatu ainetel ja Peeter Simmi käe all valminud “Arabella, mereröövli tütar” troonib vaieldamatult edetabelite tipus. See 1982. aastal linastunud linateos ei ole pelgalt seiklusfilm; see on psühholoogiline draama, mis on rüütatud piraadifilmide romantikasse. Kuid see, mis jõudis kinolinale, oli vaid jäämäe tipp. Tegelik maagia, draama ja kohati lausa eluohtlikud olukorrad leidsid aset siis, kui kaamerad ei käinud või kui võttenurk oli suunatud mujale. Nõukogude Liidu filmitegemise tingimustes tuli luua usutav piraadimaailm sisuliselt eimillestki, kasutades leidlikkust, mis tänapäeva digitaalajastul tundub lausa uskumatuna. Võttegrupp pidi rinda pistma nii loodusjõudude, tehniliste viperuste kui ka inimlike katsumustega, et tuua vaatajateni lugu, mis kõnetab publikut veel aastakümneid hiljemgi.
Peaosalise leidmine: nõel heinakuhjas
Üks suurimaid väljakutseid enne esimese “võte!” hüüdmist oli loomulikult nimitegelase leidmine. Režissöör Peeter Simm teadis, et filmi edu seisab või langeb sellel, kui usutav on Arabella. Ta ei otsinud lihtsalt ilusat last, vaid kedagi, kelle silmis oleks nii lapselikku süütust kui ka röövlitytrele omast kargust ja sügavust. Tavapärane casting stuudio seinte vahel ei andnud tulemusi, mistõttu otsustati korraldada üleriigiline konkurss.
Ajalehes avaldatud kuulutuse peale reageerisid sajad, kui mitte tuhanded tüdrukud üle kogu Eesti. Voorud olid pikad ja kurnavad. Lõpuks jäi sõelale Inga-Kai Puskar, kes polnud varem näitlemisega professionaalsel tasemel kokku puutunud. Tema valimine oli riskantne, kuid Simm nägi temas midagi erilist – loomulikku olekut, mida ei saanud õpetada. Huvitav fakt on see, et Inga-Kai ei olnud tüüpiline “lavalaps”, kes oleks püüdnud iga hinna eest meeldida. Tema teatav reserveeritus ja tõsidus sobisid ideaalselt Arabella karakteriga, kes pidi kasvama jõhkras meeste maailmas.
Võtteperiood oli noorele tüdrukule äärmiselt kurnav. Ta pidi töötama pikkade vahetustega, sageli rasketes ilmastikuoludes, ning olema partneriks Eesti teatri ja kino raskekahurväele nagu Lembit Peterson ja Urmas Kibuspuu. Tagantjärele on meenutatud, et Inga-Kai sai oma rolliga hakkama just seetõttu, et teda koheldi võtteplatsil kui võrdset, mitte kui last, keda peaks ninnu-nännutama.
Müütiline “Skorpion”: Kuidas ehitati piraadilaev
Filmi üks peamisi “tegelasi” oli Taaniel Tina laev Skorpion. Nõukogude ajal ei olnud võimalik tellida eriefekte Hollywoodi stuudiotest ega ehitada kalleid dekoratsioone stuudiobasseinidesse. Laev pidi olema päris, see pidi ujuma ja kannatama merd. Laeva ehitamine ja ümberehitamine oli insener-tehniline meistriteos, mis nõudis tohutut leidlikkust.
Tegelikkuses kasutati alusena vana kalalaeva, mis ehitati visuaalselt ümber purjelaevaks. See tähendas suuri puidust lisakostruktsioone, maste ja purjesid, mis pidid välja nägema autentsed, kuid samas ei tohtinud rikkuda laeva püstuvust. Kunstnikud nägid kurja vaeva, et puit näeks välja parkunud ja vana. Kasutati tonnide viisi värvi ja spetsiaalseid tehnikaid, et luua illusioon aastakümneid merd kündnud röövlilaevast.
- Interjöörid: Enamik laeva siseruumide stseene filmiti tegelikult stuudios, kuna päris laeva trümmis oli filmimiseks liiga kitsas ja valgustamiseks puudusid võimalused.
- Merehaigus: Kuna laev oli ümberehituste tõttu veidi ebastabiilsem ja kõikus merel teisiti kui tavaline kalalaev, oli merehaigus võttegrupi seas tavaline nähtus.
- Purjed: Kuigi filmis näeme uhkeid purjesid, liikus laev enamasti siiski mootori jõul, sest purjedega manööverdamine oleks olnud filmimise jaoks liiga aeganõudev ja keeruline.
Kariibi mere illusioon Kaspia rannikul
Kus filmiti “Arabella”? See on küsimus, mis vaevas paljusid vaatajaid, sest Eesti rannik ei näe välja just selline, nagu filmis kujutatud eksootilised kaljud ja liivakõrbed. Režissöör Peeter Simm ja operaator Arvo Iho pidid leidma lokatsioonid, mis mõjuksid usutavalt kui “lõunamered”, kuid jääksid Nõukogude Liidu piiridesse. Valik langes Kaspia merele ja Krimmile.
Võtted toimusid suures osas Aserbaidžaanis, Bakuu lähistel, kus maastik oli piisavalt kivine ja “võõras”. Kuid see eksootika tuli oma hinnaga. Kaspia mere ääres valitses suvel põrgulik kuumus. Näitlejad, kes kandsid paksu grimmi ja sageli mitmekihilisi kostüüme (mõelgem Taaniel Tina nahkvestidele ja mantlitele), olid pidevalt minestamise äärel. Temperatuur tõusis kohati üle 40 kraadi varjus.
Lisaks kuumusele oli probleemiks ka kohalik fauna ja logistika. Kaspia meri on tuntud oma äkiliste tormide poolest. On teada juhtumeid, kus võttepäev tuli katkestada, sest laine muutus ohtlikuks nii laevale kui ka paatides olnud kaamerameeskonnale. Samuti tuli võidelda kohalike mürgiste madude ja putukatega, mis kivide vahel varitsesid, muutes “romantilise” rannaliiva tegelikkuses üsna ohtlikuks töökeskkonnaks.
Ohtlikud trikid ilma turvavõrguta
1980ndate alguses ei olnud digitaalseid kaskadööre ega rohelisi ekraane (green screen). Kõik, mida vaataja ekraanil näeb – hüpped, kukkumised, kaklused ja plahvatused – tehti ära päriselt. See tähendas suurt riski näitlejatele ja kaskadööridele. Filmi peaosaline Lembit Peterson, kes oli tol ajal suurepärases füüsilises vormis, tegi paljud oma trikid ise. Tema karismaatiline ja füüsiline rollilahendus andis filmile vajaliku energia.
Pürotehnika ja tulekahjud
Eriti ohtlikud olid stseenid, mis hõlmasid tuld ja plahvatusi. Filmi lõpus toimuv laeva süütamine ja plahvatused olid hoolikalt planeeritud, kuid alati ettearvamatud. Pürotehnikud kasutasid tolle aja vahendeid, mis ei olnud alati kõige stabiilsemad. Ühes stseenis, kus tuli pidi lahvatama kindlas kohas, levis see tuule tõttu oodatust kiiremini, sundides näitlejaid ja operaatoreid kiiresti reageerima. Adrenaliin, mis paistab näitlejate silmist, ei ole alati teeseldud – see on sageli ehtne hirm ja alalhoiuinstinkt.
Märkimisväärne on ka stseen kuulipildujaga. See relv, mida filmis kasutati, oli kohandatud rekvisiit, kuid pidi mõjuma surmavalt. Heli ja visuaalne efekt saavutati paukpadrunite ja suitsuga, kuid lähedalt tulistades on ka paukpadrunid ohtlikud. Ohutustehnika reeglid olid toona lõdvemad kui tänapäeval, mistõttu sõltus palju meeskonna professionaalsusest ja üksteise usaldamisest.
Legendaarne näitlejate ansambel ja kaadritagune keemia
“Arabella” edu saladus peitub suuresti näitlejate vahelises keemias. Eriti sügav oli side Lembit Petersoni (Taaniel Tina) ja Urmas Kibuspuu (Aadu) vahel. Kibuspuu, kes oli üks Eesti armastatumaid näitlejaid, tõi filmi oma unikaalse koomilise ja samas traagilise tunnetuse. Aadu roll ei olnud algselt mõeldud nii suurena, kuid Kibuspuu mängis selle suureks. Tema improvisatsioonid ja nüansid rikastasid stsenaariumi märgatavalt.
Võtteplatsil valitses omamoodi vennaskond. Pikad komandeeringud kodust eemal liitsid meeskonna ühtseks pereks. Õhtuti istuti koos, lauldi ja räägiti lugusid. See ühtsustunne kandus üle ka ekraanile, muutes piraatide jõugu usutavaks sotsiaalseks grupiks, mitte lihtsalt statistide kogumiks. Siiski ei puudunud ka pinged – pikad tööpäevad, väsimus ja loomingulised erimeelsused režissööriga olid osa protsessist. Peeter Simm on tuntud oma nõudlikkuse poolest ja ta ei leppinud keskpärasusega, mis tähendas sageli kümneid duubleid üheainsa stseeni saamiseks.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kuna “Arabella, mereröövli tütar” on tekitanud aastate jooksul palju kuulujutte ja küsimusi, on siin vastused mõningatele levinumatele pärimistele.
Kas Inga-Kai Puskar jätkas näitlejakarjääri?
Ei, Inga-Kai Puskar (nüüdseks Inga-Kai Polonski) ei valinud näitlejateed. Pärast “Arabellat” tegi ta kaasa veel paaris väiksemas projektis, kuid otsustas seejärel pühenduda teistele aladele. Ta on hiljem intervjuudes öelnud, et filmitöö oli küll põnev, kuid ka väga väsitav ja ta ei tundnud kutsumust siduda oma elu lavalaudadega. Ta on töötanud hoopis teistel elualadel, sealhulgas tennisetreenerina.
Kas piraadilaev põletati filmi lõpus päriselt maha?
Jah ja ei. Stseenid, kus laev põleb, on ehtsad, kuid tervet laeva siiski maha ei põletatud, kuna see oli kallis rekvisiit ja alusmaterjaliks oli reaalne laev. Põlengustseenid lavastati osavalt, kasutades kontrollitud tuld teatud laevaosadel ja makette. Suuremad hävitustööd tehti makettidega, mida filmiti nii, et need tunduksid hiiglaslikud.
Miks on filmi muusika nii eriline?
Filmi muusika autor on Olav Ehala. Tema loodud heliriba on saanud kultuslikuks. Laulud nagu “Vaid see on armastus” (esitajaks Kiigelaulukuuik) ja piraatide laulud on muutunud iseseisvateks hittideks. Ehala suutis luua meloodiad, mis on ühtaegu seikluslikud, kurvameelsed ja lootusrikkad, tabades täpselt filmi hinge.
Kas filmis kasutati päris relvi?
Filmis kasutati deaktiveeritud või ümber ehitatud relvi, mis olid võimelised tegema pauku (paukpadrunitega), kuid ei tulistanud lahingumoona. Siiski olid paljud neist ajaloolised esemed, mis laenutati muuseumidest või kinostuudiote ladudest. Nende käsitsemisel tuli järgida rangeid reegleid, kuigi “Arabella” võtetel juhtus ka olukordi, kus relvad tõrkusid või tegid ootamatult kõvemat pauku.
Olav Ehala helimaailma loomise tagamaad
Ükski artikkel “Arabellast” ei oleks täielik ilma süvenemata filmi helilisse atmosfääri. Olav Ehala muusika ei ole siin lihtsalt taust, vaid emotsionaalne teejuht. Huvitav on fakt, et Ehala kirjutas muusika sageli stsenaariumi ja toormaterjali põhjal, püüdes tabada rütmi, mida montaaž hiljem dikteerima hakkas. Tema koostöö Leelo Tunglaga, kes kirjutas laulusõnad, oli sümbiootiline.
Võib öelda, et filmi emotsionaalne raskuskese – Arabella ja Taanieli suhe ning filmi kurb-ilus lõpp – toimib nii võimsalt just tänu muusikale. Stseen, kus kõlab “Vaid see on armastus”, on muutunud Eesti filmiajaloo üheks ikoonilisemaks hetkeks. Salvestusprotsess ise oli keeruline, sest tollane helitehnika ei võimaldanud tänapäevast mitmerealist miksimist ja järeltöötlust samal tasemel. Paljud instrumendid tuli salvestada otse ja koos, mis nõudis muusikutelt ülimat täpsust. Ehala kasutas ebatavalisi instrumente ja harmooniaid, et luua “nihkes” tunnet, mis sobis hästi mereröövlite ebakindla ja ohtliku eluga. See muusika on elanud oma elu edasi laulupidudel ja kontsertidel, tõestades, et “Arabella” ei olnud lihtsalt film, vaid kultuuriline fenomen, mille mõju ulatub kaugele väljapoole kinosaali pimedust.
