Eesti metsad on tuntud oma rikkaliku ja mitmekesise seenestiku poolest, pakkudes igal sügisel tõelist rõõmu nii staažikatele korilastele kui ka alles alustavatele loodusesõpradele. Seenele minek ei ole Eestis mitte lihtsalt toidu hankimine, vaid sügavalt juurdunud kultuuriline traditsioon, mis pakub võimalust end argipäeva saginast välja lülitada ja nautida sügisese metsa vaikust. Tänavune seenesaak võib sõltuvalt piirkonnast ja ilmastikuoludest varieeruda, kuid teadmised sellest, mida korvi pista ja mida kindlasti vältida, on ohutuks ja edukaks metsaskäiguks hädavajalikud. Alljärgnevalt vaatame lähemalt, millised liigid on meie metsades kõige hinnatumad ning millele pöörata tähelepanu, et korjamine oleks turvaline ja meeleolukas.
Eesti hinnatuimad söögiseened
Kui räägime Eesti metsade kuningatest, siis esimesena tuleb paljudele meelde puravik. Need on hinnatud eelkõige oma tihke tekstuuri ja suurepärase maitse tõttu. Puravike perekonda kuulub palju liike, kuid kõige ihaldatumad on kahtlemata kivipuravik, haavapuravik ja kasepuravik. Kivipuravik on oma paksult lihaka ja maheda maitsega tõeline gurmee-elamus. Selle kübar on pruun ja jalg enamasti jäme ning valkjas-hallikas. Haavapuravikku on lihtne ära tunda punakas-oranži kübara järgi, mis pärast korjamist tumeneb, ning kasepuravikku iseloomustab sale välimus ja kasepuu lähedus.
Lisaks puravikele on Eesti metsades väga levinud kukeseened. Kukeseen on üks neist seentest, mille puhul on eksimise oht minimaalne. Tema erkkollane värvus ja omapärane lehterjas kuju on kergesti äratuntavad. Kukeseened on hinnatud ka selle poolest, et nad on väga harva ussitanud. Need seened on suurepärased praadimiseks ja neid võib edukalt ka sügavkülmutada või marineerida.
Sügisese metsa üks tõsisemaid tegijaid on riisikas. Kuigi paljud riisikad vajavad enne toiduks tarvitamist kupatamist, on nad oma vürtsika maitsega paljude hoidiste aluseks. Eriti populaarsed on soolaseened, mille valmistamiseks sobivad suurepäraselt erinevad riisikaliigid, nagu näiteks tavariisikas, porriisikas või väärtuslikud männiriisikad. Riisikate puhul on oluline meeles pidada, et nad eritavad lõikamisel piimmahla, mis on nende liikide peamine tunnusmärk.
Liigid, mida tasub vältida
Seenemaailmas kehtib üks kuldne reegel: kui sa ei ole 100 protsenti kindel, siis ära korja. Eestis esineb mitmeid mürgiseid seeni, mis võivad sarnaneda söödavate liikidega. Kõige ohtlikumate hulka kuuluvad valge ja roheline kärbseseen. Need on äärmiselt mürgised ning isegi väike kogus võib põhjustada pöördumatuid tervisekahjustusi. Valget kärbseseent võib algaja korjaja kergesti segi ajada näiteks šampinjonidega, kuid erinevus on oluline: kärbseseentel on jala alaosas kotjas tupp ja sageli ka rõngas jalal, mida šampinjonidel ei ole.
Lisaks kärbseseentele on ohtlikud ka punane kärbseseen, mis on küll tuntud oma ilusa välimuse poolest, kuid sisaldab hallutsinogeenseid ja mürgiseid aineid. Samuti tasub hoiduda tavalisest seest, mida mõnikord peetakse ekslikult söödavaks, kuid mis võib põhjustada tõsiseid seedetrakti probleeme. Iga seeneline peaks tundma ka niinimetatud „vale-kukeseent“ ehk lehter-kukeseent, mis küll ei ole surmavalt mürgine, kuid on maitsetu ja võib rikkuda kogu toidu oma ebameeldiva tekstuuriga.
Oluline on meeles pidada, et paljud mürgised seened ei muuda oma välimust pärast kuumutamist ega kaota mürgisust. Ärge kunagi katsetage tundmatuid seeni, lootes, et ehk nad on söödavad. Kasutage usaldusväärseid seenemäärajaid, rakendusi või konsulteerige kogenud seenekorjajatega.
Kuidas seenele minna ja mida kaasa võtta
Metsa minnes on ettevalmistus pool võitu. Kõigepealt on vaja korralikku varustust. Korv on kindlasti parem kui kilekott, sest seened vajavad õhku ja riknevad suletud kotis kiiresti. Lisaks korvile on vaja head seenenuga, millega saab juba metsas seene puhtaks teha. See säästab kodus palju aega, kuna suurem osa mullast ja prahist jääb metsa.
Riietus peab olema mugav ja ilmastikule vastav. Sügisene mets on sageli niiske, seega on kummikud või veekindlad matkasaapad hädavajalikud. Samuti tasub kanda pikki pükse ja pikkade varrukatega särki, et kaitsta end sääskede, puukide ja okste eest. Ärge unustage ka telefoni, millel on laetud aku ja vajadusel GPS või kaart, et metsas mitte ära eksida.
Seente korjamisel järgige head tava: lõigake seeni ettevaatlikult või keerake need koos jalaga välja, kuid ärge tuhnige samblas ja ärge lõhkuge metsaalust. Korjake ainult neid seeni, mida teate, ja jätke kahtlased isendid metsa kasvama. Mets ei ole ainult ressurss, vaid ka habras ökosüsteem, mida peame hoidma.
Seente säilitamine ja valmistamine
Kui olete saagi koju toonud, on oluline see võimalikult kiiresti läbi vaadata. Seened on kiiresti riknevad toiduained. Kõige lihtsam on neid värskelt praadida koos sibula ja võiga – see on klassikaline Eesti sügisroog. Kui aga saak on väga suur, tuleb see pikemaks ajaks säilitada.
- Kuivatamine: Sobib suurepäraselt puravikele ja lehter-kukeseentele. Kuivatatud seened säilitavad oma aroomi ja maitse väga pikka aega.
- Soolamine: Traditsiooniline viis riisikate säilitamiseks. Soolaseened on talvel suurepärased nii salatites kui ka prae kõrvale.
- Marineerimine: Äädikas ja maitseained aitavad luua pikantseid hoidiseid, mis sobivad hästi külmalauale.
- Sügavkülmutamine: Kukeseened ja puravikud sobivad suurepäraselt sügavkülma. Soovitatav on kukeseened enne läbi praadida, et vältida nende muutumist mõrkjaks.
Pidage meeles, et seened on raskesti seeditav toit, seega tuleks neid tarbida mõõdukalt, eriti õhtusel ajal. Samuti on oluline, et kõik seened oleksid korralikult läbi kuumutatud, eriti juhul, kui tegemist on liikidega, mis nõuavad kupatamist.
Levinud küsimused seente kohta
Kuna seenekorjamine on populaarne, tekib harrastajatel sageli samu küsimusi. Siin on vastused kõige sagedamini esinevatele muredele:
Kuidas teha vahet söödaval ja mürgisel seenel?
Kõige kindlam viis on õppida tundma iga liigi tunnuseid: kübara kuju, värvus, jalg, eoslehed või torukesed, lõhn ja kasvukoht. Ärge kunagi tuginege ainult ühele tunnusele. Kui te pole kindel, küsige nõu kogenud korjajalt või kasutage usaldusväärseid trükitud seenemäärajaid.
Kas ussitanud seeni tohib korjata?
Ussitanud seente korjamist ei soovitata. Ussid ehk putukate vastsed muudavad seene tekstuuri pehmeks ja võivad tekitada ebameeldivat maitset. Lisaks võivad lagunevad seened sisaldada tervisele kahjulikke baktereid. Kui seen on ainult pisut kahjustatud, võib ussitanud osa eemaldada, kuid tugevalt kahjustatud seened tuleks jätta metsa.
Kas seeni võib korjata kilekotti?
Kilekotti ei soovitata kasutada, kuna see takistab õhu liikumist ja seened hakkavad kilekotis kiiresti soojenema ning lagunema. See võib kaasa tuua seente riknemise veel enne koju jõudmist. Korv või spetsiaalne võrkkott on alati parim valik, kuna need võimaldavad seentel „hingata“.
Kas kupatamine on alati vajalik?
Ei, kupatamine ei ole vajalik kõikide seente puhul. Paljusid seeni, nagu kukeseeni ja kivipuravikke, võib kohe praadida. Küll aga on kupatamine hädavajalik paljude riisikate ja mõnede teiste liikide puhul, et eemaldada kibedaid ja mürgiseid ühendeid. Järgige alati konkreetse liigi valmistamisjuhiseid.
Mida teha, kui kahtlustan seenemürgitust?
Kui teil või mõnel pereliikmel tekivad pärast seente söömist sümptomid nagu iiveldus, oksendamine, kõhuvalu või kõhulahtisus, pöörduge viivitamatult arsti poole või helistage häirekeskusesse. Ärge oodake sümptomite süvenemist. Võimalusel võtke allesjäänud seened või toiduproov kaasa, et arstid saaksid tuvastada, millise seenega oli tegemist.
Mida metsas veel tähele panna
Eesti metsades ringi liikudes on oluline jälgida ka üldisi looduses käitumise reegleid. Mets on paljude loomade ja lindude kodu, seega püüdke olla vaikne ja mitte häirida metsaelanikke. Hoidke loodus puhtana – kõik, mida te metsa kaasa võtate (pakendid, toidujäägid), tuleks ka sealt ära tuua. Ärge jätke endast maha ühtegi prügi.
Lisaks seentele pakub mets ka muid ande. Sügisel võib samast kohast leida ka pohli ja jõhvikaid, mis sobivad suurepäraselt seente kõrvale või magustoiduks. Mõnikord võib metsas kohata ka metsloomi, mistõttu on hea hoida silmad lahti ja nautida looduse ilu distantsilt. Mets on stressivaba keskkond, mis laeb akusid ja pakub hingelist rahu, seega võtke seenelkäiku kui puhkust, mitte kui kohustust.
Viimane nõuanne kõigile seenelistele: olge kannatlikud. Mets ei pruugi igal päeval oma aardeid kohe välja anda. Mõnikord tuleb käia läbi mitu kilomeetrit, et leida see õige koht. Kuid just see avastamisrõõm ja õnnestumise tunne on need, mis sunnivad meid igal aastal uuesti ja uuesti metsa minema. Hoidke oma lemmikkohad meeles, kuid austage ka teisi seenelisi ning pidage kinni looduse kaitsmise põhimõtetest, et meie metsad püsiksid rikkalikena ka järgmistele põlvkondadele.
