Viimaste aastate jooksul on globaalses majandusanalüüsis hakanud üha sagedamini kõlama hoiatused Hiina majandusime võimalikust lõpust. Kui veel kümnendi eest räägiti Hiinast kui vääramatust jõust, mis peab peagi maailma majandust oma reeglite järgi juhtima, siis tänane pilt on märksa kirjum ja täis ärevust tekitavaid noote. Üks kesksemaid termineid, mis on selles debatis esile kerkinud, on Hiina kinnisvaraturu ja üldise majanduskasvu mudeliga seotud “turaka müüt” – metafoor, mis viitab süsteemsele ülepaisutamisele, odavale laenurahale ja lootusele, et lõputu ehitamine suudab maskeerida struktuurseid puudujääke. Käesolev artikkel süveneb sellesse keerulisse teemasse, lahates müüte, analüüsides tegelikke riske ja püüdes vastata küsimusele, kas Hiina seisab silmitsi oma “suure pauguga” või on tegemist järjekordse kontrollitud korrektsiooniga.
Mis on Hiina majanduse “turaka müüt”?
Mõiste “turaka müüt” Hiina kontekstis ei viita mitte niivõrd konkreetsele finantsinstrumendile, kuivõrd uskumusele, et Hiina Kommunistlik Partei suudab lõputult hallata majanduslikke tasakaalustamatusi ilma suuremat kriisi esile kutsumata. Aastakümneid oli Hiina majandusstrateegia üles ehitatud ekspordile ja massiivsetele investeeringutele taristusse ning kinnisvarasse. See strateegia toimis suurepäraselt ajal, mil riik vajas kiiret urbaniseerumist ja elatustaseme tõusu.
Probleem tekkis hetkel, mil investeeringute efektiivsus hakkas langema. Kui ehitatakse “kummituslinnu” ja kiirteid, mida keegi ei kasuta, siis majanduslik lisandväärtus väheneb drastiliselt. Turaka müüt toetubki arusaamale, et Hiina riiklikud pangad ja valitsus on liiga suured, et lasta neil projektidel pankrotti minna. Investorid, nii kodumaised kui välismaised, on pikalt eeldanud, et valitsuse garantii katab kõik riskid. See on loonud moraaliriski, kus ettevõtted võtavad ebamõistlikke riske, uskudes, et riik astub igal juhul vahele.
Kinnisvarasektor kui majanduskasvu vundament
Kinnisvara on Hiina majanduse Achilleuse kand. Hinnanguliselt moodustab kinnisvara ja sellega seotud sektorid (nagu terasetootmine, tsement, mööbel ja kodutehnika) lausa 25–30 protsenti Hiina SKP-st. See on erakordselt suur osakaal, võrreldes arenenud majandustega, kus see näitaja jääb tavaliselt 10–15 protsendi vahele.
Peamised probleemid kinnisvarasektoris:
- Liigne võimendus: Hiina kinnisvaraarendajad, nagu Evergrande ja Country Garden, on tegutsenud hiiglasliku laenukoormusega, eeldades, et hindade pidev tõus võimaldab vanu võlgu uutega katta.
- Eelmüügi süsteem: Hiinas on tavapärane, et kortereid müüakse enne, kui need on valmis ehitatud. Kui arendajad satuvad makseraskustesse, jäävad kümned miljonid kodanikud ilma oma investeeringust ja lubatud kodust.
- Perekondade varade koondumine: Hiina keskklassi jaoks on kinnisvara olnud peamine viis oma säästude hoidmiseks, kuna aktsiaturg on volatiilne ja muud investeerimisvõimalused piiratud. See tähendab, et kinnisvarahindade langus tabab otseselt tavainimeste heaolu ja tarbimist.
Demograafiline pomm ja tööjõuturu muutused
Lisaks kinnisvarasektori kriisile seisab Hiina silmitsi sügava demograafilise kriisiga, mis ähvardab pikaajalist majanduskasvu veelgi enam kui kinnisvaraturu korrektsioon. Ühe lapse poliitika pikaajalised tagajärjed on nüüdseks reaalsuseks saanud: tööealine elanikkond väheneb ja ühiskond vananeb kiiresti.
See tähendab, et Hiina ei saa enam loota odavale tööjõule kui peamisele konkurentsieelisele. Tootmine kolib üha enam Kagu-Aasiasse ja Indiasse, kus tööjõud on noorem ja odavam. Hiina majandus peab tegema keerulise ülemineku investeeringute juhitud mudelilt innovatsiooni ja sisetarbimise juhitud mudelile. See üleminek on aga valulik ja võtab aega, eriti olukorras, kus ettevõtjad on riikliku kontrolli karmistumise tõttu ettevaatlikumad.
Kas Hiina on “liiga suur, et kukkuda”?
Paljud analüütikud vaidlevad, kas Hiina ees ootav stsenaarium on sarnane Jaapani “kaotatud aastakümnetega” – pikaajaline stagnatsioon, kus majandus ei kasva, kuid täielikku kollapsit ei toimu – või on oodata midagi radikaalsemat. Hiina riiklik süsteem erineb lääneriikidest selle poolest, et valitsusel on kontroll finantssüsteemi üle.
Riik saab sundida pangandussüsteemi võlgu restruktureerima ja vajadusel raha juurde trükkida. See annab neile ajutise puhvri, mida lääne demokraatiatel, kes sõltuvad erakapitali ja valimistsüklite armust, ei ole. Siiski on sellel meetodil hind: inflatsioon, kapitali väljavool ja tootlikkuse edasine langus. Hiina ei pruugi “kukkuda” traditsioonilises mõttes nagu USA 2008. aasta kriisi ajal, kuid ta võib muutuda majanduslikult “surnud punktis” olevaks hiiglaseks, kelle roll globaalsel areenil väheneb.
Korduma kippuvad küsimused
Kas Hiina kinnisvarakriis mõjutab otseselt Euroopa ja Eesti majandust?
Jah, otsene ja kaudne mõju on olemas. Hiina on maailma suuruselt teine majandus ja oluline nõudluse allikas toorainetele ja tööstuskaupadele. Kui Hiina majandus jahtub, väheneb globaalne nõudlus, mis mõjutab ka Euroopa eksportivaid ettevõtteid. Lisaks on globaalsed finantsturud omavahel tihedalt seotud.
Miks Hiina valitsus ei taha kinnisvarasektorit lihtsalt “päästa”?
Valitsus kardab moraaliriski. Kui nad päästavad kõik suured arendajad, siis õpetavad nad ettevõttele, et riskantne käitumine on alati garanteeritud. Lisaks soovib Peking suunata kapitali kinnisvarast ümber kõrgtehnoloogilistesse sektoritesse, nagu pooljuhid ja roheenergia, mida peetakse strateegiliselt olulisemaks.
Kas Hiina majanduskasv võib täielikult peatuda?
Täielik seiskumine on ebatõenäoline, kuid aastakümneid kestnud 6–8 protsendine kasv on minevik. Tõenäolisem on aeglustumine 2–3 protsendi juurde, mis Hiina-suguse riigi jaoks, kes vajab sissetulekute tõusu, võib tunduda stagnatsioonina.
Kuidas mõjutab see geopoliitikat?
Majanduslik nõrkus võib muuta Hiina juhtkonna veelgi agressiivsemaks välispoliitikas, et suunata tähelepanu sisemistelt probleemidelt eemale. Samas võib see sundida neid ka rohkem koostööle, et kindlustada vajalikke investeeringuid ja tehnoloogiat läänest.
Majandusliku tasakaalu otsingud
Kokkuvõttes võib öelda, et “turaka müüt” on Hiina puhul reaalsuse ja utoopia segu. Tegelikkus on see, et riik on jõudnud oma arengumudeli piirideni. See ei tähenda automaatselt katastroofi, kuid see tähendab kindlasti lõppu ajastule, mil Hiina kasvas ja arenes hoolimata süsteemsetest vigadest. Tänane Hiina on silmitsi vajadusega reformida oma sisemist majandusstruktuuri nii, et see ei toetuks enam betoonile ja võlale, vaid innovatsioonile ja tarbimisele.
Edasine areng sõltub sellest, kui palju on valitsus valmis võimust loobuma erasektori kasuks ja kui edukalt suudetakse toime tulla vananeva elanikkonna väljakutsega. Maailmamajanduse jaoks tähendab see uut reaalsust, kus Hiina rolli ja mõju tuleb ümber hinnata. See pole enam lihtsalt “järgmine suur majandusprobleem”, vaid küsimus sellest, millises suunas liigub terve globaalne finantssüsteem, kui tema üks suurimaid mootoreid hakkab ootamatult “tõrkuma”. Investoritele ja poliitikakujundajatele on see märk, et vanad dogmad ei pruugi enam kehtida ning analüüsimisel tuleb olla hoolikam kui kunagi varem.
