Jaan Krossi tetraloogia “Kolme katku vahel” on vaieldamatult üks Eesti kirjandusloo tüvitekste, mis on aastakümnete jooksul kujundanud tuhandete lugejate arusaama 16. sajandi Liivimaast ja Tallinna ajaloost. Paljude eestlaste jaoks on romaanis kujutatud sündmused ja isikud muutunud niivõrd elavaks, et piir ilukirjandusliku väljamõeldise ja ajaloolise tegelikkuse vahel on peaaegu kadunud. Kui me mõtleme Balthasar Russowile, kangastub meile sageli just Krossi loodud visa ja kompromisse otsiv tegelaskuju, mitte tingimata ajalooline kroonik ise. Kuid ajaloolase pilgu läbi vaadatuna on see suurteos põnev segu faktitäpsusest, geniaalsest lünkade täitmisest ja autori enda kaasaja probleemide projitseerimisest minevikku. Et mõista, kus lõpeb ajalugu ja algab romaan, tuleb sukelduda arhiiviallikatesse ja analüüsida meetodit, mida kirjanik kasutas.
Balthasar Russowi tegelik päritolu: faktid ja oletused
Romaani üks kesksemaid ja emotsionaalsemaid narratiive on peategelase, Balthasar Russowi päritolu küsimus. Kross kujutab teda vaese eesti talupoja pojana, kes suudab tänu oma andekusele ja visadusele tõusta Tallinna Pühavaimu kiriku õpetajaks ning kirjutada Liivimaa kroonika. See “tuhkatriinu-lugu” on rahvuslikust seisukohast äärmiselt köitev, kuid ajalooliselt on see üks kõige vaieldavamaid aspekte.
Ajalooline tõde on see, et me ei tea täpselt, kes olid Russowi vanemad. Arhiivides puuduvad kindlad tõendid tema sünnikoha ja vanemate rahvuse kohta. Küll aga on teada järgmised faktid:
- Nimi ja staatus: Nimi Russow võib viidata päritolule (nt Russalu mõis või vene juured), kuid see oli toona levinud nimi ka sakslaste seas. Tema sotsiaalne tõus oli 16. sajandi kontekstis harukordne, kuid mitte võimatu.
- Haridus: On dokumentaalselt tõestatud, et Russow õppis Stettini (Szczecini) ülikoolis, mis eeldas head saksa keele oskust ja majanduslikku tuge.
- Keeleoskus: Ajalooline Russow valdas eesti keelt suurepäraselt, kuna Pühavaimu kogudus oli “undeutsch” (mittesaksa) ehk peamiselt eestlaste kogudus. See on tugevaim argument tema võimaliku eesti päritolu kasuks, kuid ei ole lõplik tõestus, sest paljud linnasakslased oskasid toona samuti maarahva keelt.
Jaan Kross valis teadlikult hüpoteesi Russowi eesti päritolust, tuginedes ajaloolase Paul Johanseni uurimustele. Johansen väitis, et Russow oli Tallinna voorimehe poeg. Kross võttis selle oletuse ja ehitas sellele kogu romaani psühholoogilise konflikti – mees, kes on kahe maailma vahel, olles hariduselt sakslane, kuid südamelt ja päritolult eestlane. Ajaloolase pilguga vaadates on see geniaalne kirjanduslik võte, mis täidab ajaloolise “valge laigu”, kuid mida ei saa võtta absoluutse biograafilise tõena.
Kroonika kui ajalooallikas ja romaanimaterjal
Romaani tegevustik keerleb suuresti Russowi elutöö – “Liivimaa kroonika” – kirjutamise ja avaldamise ümber. Siinkohal on Kross olnud äärmiselt täpne ja allikatruu. Romaanis tsiteeritud lõigud ja kirjeldatud poliitilised sündmused vastavad suuresti sellele, mis on kirjas päris kroonikas. Kross oli teinud põhjalikku eeltööd, uurides 16. sajandi poliitilist maastikku, Liivimaa sõja käiku ja Tallinna rae protokolle.
Siiski lisab Kross sündmustele uue kihi – motivaatori. Ajalooline kroonika on kirjeldav ja kohati moraliseeriv tekst. Kross aga konstrueerib stseenid, mis selgitavad, miks Russow ühe või teise sündmuse just nii kirja pani. Kirjanik toob sisse tsensuuri teema, näidates, kuidas Russow pidi laveerima Tallinna rae, Rootsi võimude ja kohaliku aadelkonna huvide vahel. See aspekt on ajalooliselt väga usutav. 16. sajandi kroonikud ei olnud vabad ajakirjanikud; nad olid sõltuvad oma patroonidest. Krossi kirjeldus sellest, kuidas “tõde” tuli peita ridade vahele, on suurepärane näide ajaloolise tunnetuse tabamisest, isegi kui konkreetsed dialoogid raehärradega on väljamõeldis.
Tallinna olustik ja topograafiline täpsus
Üks valdkond, kus Jaan Krossi võib pidada peaaegu et ajaloolaseks, on Tallinna vanalinna topograafia ja olustiku kujutamine. Lugeja, kes jalutab raamat käes tänases Tallinna vanalinnas, võib ära tunda paljud tegevuspaigad.
Kross kasutas oma töös linnamudeleid, vanu kaarte ja kinnistusregistreid. Kirjeldused Pühavaimu kirikust, Suurgildi hoonest või linnamüüri tornidest on äärmiselt detailsed. Samuti on tõetruud kirjeldused katkuajast ja sõjakoledustest. 16. sajandi Tallinn ei olnud romantiline paik, vaid haisev, kitsas ja ohtlik linn, mida laastasid korduvad epideemiad ja nälg. Seda atmosfääri on romaanis edasi antud naturalistliku täpsusega.
Isiklik elu ja naistegelased
Kui poliitiline ja linnaruumiline taust on faktitruu, siis Russowi isiklik elu on suures osas kirjaniku fantaasia vili. Ajalooliselt on teada Russowi abielud (ta oli abielus kolm korda) ja naiste nimed (Elsbet, Magdalena, Anna), kuid nende iseloomud, omavahelised suhted ja kodused draamad on Krossi looming.
Näiteks romaanis olulisel kohal olevad suhtedraamad ja armukolmnurgad teenivad romaani dramaturgilisi eesmärke. Ajaloolised allikad kirikuõpetajate eraelu kohta on napid, piirdudes sageli vaid sünni-, abielu- ja surmakannetega. Seega on Epu ja teiste naistegelaste siseelu puhtalt ilukirjanduslik lisandus, mis annab ajaloolisele skeletile inimliku liha ja vere.
Autori projektsioon: 16. sajand vs 20. sajand
Kõige olulisem aspekt, mida ajaloolane peab “Kolme katku vahel” analüüsides silmas pidama, on teose kirjutamise aeg. Romaan ilmus aastatel 1970–1980, sügaval Nõukogude ajal. Paljud kirjandusteadlased ja ajaloolased on ühel meelel, et Balthasar Russow on suuresti Jaan Krossi alter ego.
Romaanis kirjeldatud situatsioonid omavad selgeid paralleele nõukogude intelligentsi olukorraga:
- Tsensuur ja enesetsensuur: Russowi võitlus selle nimel, mida kroonikas avaldada ja mida maha vaikida, peegeldab Krossi enda olukorda nõukogude kirjanikuna.
- Kompromissivajadus: Kuidas teenida võimu (või vähemalt mitte sattuda sellega konflikti) ja samal ajal säilitada isiklik väärikus ja tõde? See oli põletav küsimus nii 16. sajandi pastorile kui ka 20. sajandi kirjanikule.
- Rahvuslik identiteet: Russowi varjatud eestlus ja solidaarsus maarahvaga sümboliseerib eestlaste rahvusliku identiteedi säilitamist võõrvõimude all.
Seega võib öelda, et kuigi dekoratsioonid on ajaloolised, on psühholoogiline ja sotsiaalne pinge sageli pärit autori kaasajast. See ei vähenda teose väärtust, vaid lisab sellele sügavust, kuid ajaloolise tõe seisukohalt on tegemist anakronismiga – me omistame renessansiaegsele inimesele 20. sajandi intellektuaali mõttemaailma.
Korduma kippuvad küsimused seoses ajaloolise tõega
Järgnevalt vastame mõningatele kõige sagedamini tekkivatele küsimustele, mis lugejatel seoses romaani ja tegeliku ajalooga tekivad.
Kas Balthasar Russow oli päriselt eestlane?
Seda ei ole võimalik lõplikult tõestada ega ümber lükata. Ajaloolased kalduvad pigem arvama, et ta pärines saksa või segaperekonnast, kuid teenis eestlaste kogudust. Krossi versioon on võimalik, kuid see on vaid üks mitmest hüpoteesist.
Kas romaanis kirjeldatud köiebaleriini stseen on tõsi?
Oleviste kiriku torni ja köiebaleriinidega seotud lood on osa Tallinna legendidest ja kroonikates leidub viiteid sarnastele etendustele. Kross on need fragmendid sidunud konkreetse narratiiviga, luues meeldejääva, kuid osaliselt fiktiivse stseeni.
Kui täpne on romaanis kujutatud Liivimaa sõda?
Sõjalised ja poliitilised sündmused on edasi antud suure ajaloolise täpsusega. Kross järgib sündmuste kronoloogiat ja poliitilisi jõujooni (Venemaa, Rootsi, Poola, Taani huvid) väga hoolikalt, tuginedes Russowi enda kroonikale.
Kas tegelane Märten (Märt) oli ajalooline isik?
Märt on pigem koondkuju, kes esindab eesti talupoegade nutikust ja vastupanuvõimet. Kuigi selliseid isikuid kindlasti leidus, on tema konkreetne roll Russowi sõbrana ja tema seiklused pigem kirjanduslik võte, et tuua sisse lihtrahva perspektiivi.
Kultuurimälu ja ilukirjanduse vastutus
Lõpetuseks on oluline mõista, et Jaan Krossi “Kolme katku vahel” ei ole ajalooraamat, vaid ajalooline romaan. Selle eesmärk ei olegi pakkuda akadeemilist tõde, vaid luua usutav ja tunnetuslik maailm, mis aitab meil mõista minevikku inimliku kogemuse kaudu. Ajaloolane võib küll osutada ebatäpsustele Russowi päritolus või peresuhetes, kuid ta ei saa eitada Krossi suurt rolli ajaloo populariseerimisel.
Paradoksaalsel kombel on Krossi “tõde” muutunud kultuurimälus tugevamaks kui arhiivide “tõde”. Meie ettekujutus Liivimaa sõja aegsest Tallinnast on lahutamatult seotud Krossi loodud piltidega. See näitab ilukirjanduse tohutut jõudu – kirjanik suudab täita lüngad, kus ajaloolane peab vaikima. Krossi Russow on sümbol: haritud, oma juuri otsiv ja keerulistes oludes ellu jääv eestlane. See sümbol oli vajalik romaanis kirjutamise ajal ja on kõnetav ka tänapäeval, sõltumata sellest, millist keelt tegelik Balthasar oma emale hällis olles naeratas.
