Kaasaegne Eesti lastekirjandus on rikas ja mitmekesine, kuid vähesed autorid on suutnud saavutada sellise fenomeni staatuse nagu Soome päritolu, kuid Tartus elav kirjanik Mika Keränen. Tema teosed on ületanud tavapärase lasteraamatu piirid, muutudes osaks kohalikust kultuuriloost ning innustades tuhandeid lapsi lugema. Keräneni fenomen ei seisne vaid põnevates süžeedes, vaid oskuses tabada lapseks olemise ehedust, segades seda peene huumori ja äratuntava Eesti olustikuga. Tema raamatud ei ole lihtsalt kriminaalromaanid lastele; need on austusavaldus kogukonnale, sõprusele ja Tartu ainulaadsele Supilinna linnaosale. Selles artiklis sukeldume süvitsi Mika Keräneni loomingusse, uurime tema menukate teoste tagamaid ning analüüsime põhjuseid, miks nii kirjanduskriitikud kui ka väikesed lugejad on need lood nii soojalt vastu võtnud.
Supilinna salaselts Ramps ja selle sünd
Mika Keräneni kõige tuntum panus Eesti kirjandusse on kahtlemata lastekrimkade sari, mis keerleb Supilinna salaseltsi Ramps ümber. Sari sai alguse 2008. aastal raamatuga “Varastatud oranž jalgratas”. Huvitav on märkida, et algselt sündisid need lood unejuttudena autori enda lastele, kuid kasvasid peagi millekski palju suuremaks. Keränen, olles ise Supilinna elanik, suutis meisterlikult tabada selle puitasumile omast atmosfääri – natuke unist, natuke salapärast ja ääretult kodust.
Salaselts Ramps koosneb viiest värvikast lapsest, kelle karakterid on loodud sellise detailsuse ja psühholoogilise usutavusega, et iga lugeja leiab nende seast kellegi, kellega samastuda:
- Mari: Tihti kamba ninamees ja ratsionaalne mõtleja, kelle nutikus aitab sageli keerulisi olukordi lahendada.
- Sadu: Tundlik ja empaatiline tüdruk, kes märkab detaile, mis teistele võivad kahe silma vahele jääda.
- Olav: Tehnikahuviline ja nutikas poiss, kelle teadmised arvutitest ja vidinatest on uurimistöös asendamatud.
- Anton: Sportlik ja julge, kohati ehk liigagi tormakas, kuid alati valmis sõprade eest välja astuma.
- Reilika: Looduslaps, kelle side loomade ja keskkonnaga toob lugudesse teistsuguse, pehmema vaatenurga.
- Mati: Loomulikult ei saa mainimata jätta salaseltsi neljajalgset liiget, prantsuse buldogi Matit, kes on täieõiguslik meeskonnaliige.
See karakterite ansambel toimib suurepäraselt, sest autor ei ole loonud neid superkangelasteks. Nad on tavalised Eesti lapsed oma igapäevaste murede, koolitööde ja omavaheliste nääklemistega, mis teebki seiklused nii usutavaks.
Kirjanduslik rännak läbi Supilinna tänavate
Üks Keräneni loomingu suurimaid tugevusi on tegevuspaiga – Tartu Supilinna – muutmine omaette tegelaseks. Lugejad, kes on Tartus käinud, tunnevad ära konkreetsed tänavanurgad, Emajõe kaldapealsed ja legendaarsed poed. Need, kes pole Supilinnas viibinud, saavad raamatutest nii elava kirjelduse, et tekib tunne, nagu oleksid nad ise munakiviteedel kõndinud.
Sarja edenedes on autor hoidnud latti kõrgel, pakkudes igas raamatus uue ja intrigeeriva mõistatuse:
- “Peidetud hõbedane aardelaegas”: Siin viib seiklus lapsed ajalooliste saladuste jälile, ühendades põnevuse hariva sisuga Tartu ajaloost.
- “Vana roosa maja”: Lugu, mis rõhutab kogukonna tähtsust ja vanade hoonete säilitamise väärtust, olles samal ajal tempokas krimilugu.
- “Salapärane lillenäppaja”: See raamat näitab autori oskust muuta ka pealtnäha väiksemad kuriteod suureks ja kaasahaaravaks seikluseks.
- “Kuldne Lurich”: Siin laieneb tegevusväli veelgi, tuues sisse kultuuriloolisi elemente ja laiendades laste silmaringi.
Iga raamat on illustreeritud Marja-Liisa Platsi poolt, kelle omapärane ja veidi nurgeline käekiri on muutunud lahutamatuks osaks Keräneni maailmast. Illustratsioonid ei ole lihtsalt tekstilisad, vaid aitavad luua seda spetsiifilist “Supilinna vaibi”, mida lugejad armastavad.
Miks kriitikud Mika Keräneni hindavad?
Lastekirjanduse kriitikud ja pedagoogid on Mika Keräneni loomingu vastu võtnud äärmiselt positiivselt. Selleks on mitu kaalukat põhjust, mis eristavad tema teoseid paljudest teistest turul olevatest raamatutest.
Autentne keelekasutus ja dialoogid
Kuigi Keräneni emakeel on soome keel, kirjutab ta eesti keeles kadestamisväärse kerguse ja tunnetusega. Kriitikud toovad sageli esile tema dialoogide loomulikkust. Lapsed raamatutes räägivad nii, nagu päris lapsed koolihoovis või tänaval – kasutades slängi, poolikuid lauseid ja eakohaseid väljendeid. See teeb lugemise sujuvaks ja välistab paljudes lasteraamatutes esineva didaktilise või “tädi-targutava” tooni.
Poisid lugema!
Üks suuremaid väljakutseid tänapäeva hariduses on poiste lugemisharjumuse kujundamine. Keräneni raamatud on selles osas teinud ära suure töö. Tänu tempokale sündmustikule, huumorile ja poistele huvipakkuvatele teemadele (jalgpall, jalgrattad, detektiivitöö) on tema teosed sageli need, mis meelitavad raamatute juurde ka need lapsed, kes muidu eelistaksid nutiseadmeid.
Sotsiaalne närv ja väärtuskasvatus
Keränen ei karda puudutada ka sotsiaalseid teemasid. Tema raamatutes on käsitletud kiusamist, majanduslikku ebavõrdsust, kultuuridevahelisi erinevusi ja keskkonnahoidu. Kõik see on serveeritud ilma moraalitsemiseta, läbi laste endi kogemuste ja arutelude. Näiteks jalgpalliteemalistes raamatutes (mis ei kuulu küll otseselt Supilinna sarja, kuid on sama autori sulest) käsitletakse integratsiooni ja meeskonnatöö olulisust.
Teosed väljaspool Supilinna
Kuigi Supilinna sari on Keräneni visiitkaart, on tema loominguline haare laiem. Tema jalgpalliteemaline raamat “Armando” on suurepärane näide sellest, kuidas autor suudab kirjutada spordist nii, et see köidab ka spordikaugeid lugejaid. “Armando” räägib Tallinna Kalevi jalgpallipoisist ja käsitleb peenetundeliselt rahvuste ja eelarvamuste teemat lastekollektiivis.
Samuti väärib märkimist tema panus täiskasvanute kirjandusse ja publitsistikasse, näiteks raamat “Minu Supilinn”, mis kuulub populaarsesse “Minu…” sarja. See teos annab täiskasvanud lugejale (ja vanematele lastele) võimaluse piiluda kirjaniku enda ellu, tema kohanemisse Eestiga ja sellesse, kuidas reaalsed sündmused on inspireerinud lasteraamatute fantaasiamaailma.
Filmikunst ja teatrilava
Mika Keräneni loomingu populaarsust on veelgi kasvatanud raamatute jõudmine teistesse meediumitesse. 2015. aastal linastunud mängufilm “Supilinna Salaselts” osutus tõeliseks kassahitiks. Kuigi filmi stsenaarium erines mõnevõrra raamatutest, tabas see suurepäraselt Keräneni loodud maailma olemust – seiklusjanu, sõprust ja suvise Tartu ilu.
Film tõi raamatute juurde uue laine lugejaid ning kinnistas tegelaskujude visuaalset identiteeti. Samuti on Keräneni tekste korduvalt lavastatud Eesti teatrites, mis näitab nende tekstide draamapotentsiaali ja dialoogide tugevust. Teatrilavastused on andnud võimaluse kogeda Rampsu seiklusi vahetumalt ja on olnud populaarsed koolikülastuste sihtkohad.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Lapsevanematel ja õpetajatel tekib sageli praktilisi küsimusi seoses Mika Keräneni raamatute lugemisega. Siin on vastused levinumatele küsimustele.
Millises vanuses lastele on Keräneni raamatud mõeldud?
Keräneni Supilinna-sari on ideaalne lugemine algkoolilastele, ligikaudu vanuses 7–12 aastat. Kuna tekst on trükitud üsna suures kirjas ja peatükid on mõõduka pikkusega, sobivad need suurepäraselt lastele, kes on just lugemise selgeks saanud ja vajavad harjutamiseks põnevat sisu. Samas naudivad neid lugusid ettelugemisel ka nooremad (5–6-aastased) ning nostalgia mõttes ka täiskasvanud.
Kas raamatuid peab lugema kindlas järjekorras?
Kuigi tegelaskujude ja nende omavaheliste suhete arengut on kõige parem jälgida kronoloogilises järjekorras (alustades raamatust “Varastatud oranž jalgratas”), on iga raamat kirjutatud iseseisva kriminaaloona. See tähendab, et kui laps haarab raamatukogust sarja kolmanda või viienda osa, saab ta sündmustest ja tegelastest suurepäraselt aru ka eelnevaid osi lugemata.
Mis teeb need raamatud heaks valikuks koolikirjanduseks?
Õpetajad soovitavad Keräneni teoseid sageli kohustusliku või soovitusliku kirjandusena, sest need on kaasaegsed ja elulähedased. Erinevalt paljudest klassikalistest teostest, mis võivad tunduda tänapäeva lapsele arhailised, räägivad need raamatud maailmast, mida laps enda ümber näeb. See aitab tekitada lugemishuvi ja näitab, et kirjandus on elus ja arenev nähtus.
Kas raamatutes on vägivalda või hirmutavaid kohti?
Keräneni krimkad on n-ö “pehmed kriminullid”. Kuigi seal uuritakse kuritegusid (vargused, kadumised), ei ole seal veriseid stseene ega liigset vägivalda. Pinge on üleval, kuid see on eakohane ja turvaline, lahenedes alati positiivselt ja rõhutades õigluse võidukäiku.
Eesti lastekirjanduse uus klassika
Vaadates tagasi viimasele kümnendile, on selge, et Mika Keränen ei ole lihtsalt üks mööduv nähtus Eesti kirjandusmaastikul. Tema teosed on pälvinud prestiižseid auhindu, sealhulgas Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia, kuid veelgi olulisem on “Nukitsa” konkursside edu. Nukitsa konkurss on eriline selle poolest, et parima kirjaniku ja kunstniku valivad hääletuse teel lapsed ise. See on aus ja vahetu tagasiside, mis kinnitab, et Keränen on leidnud tee otse sihtgrupi südamesse.
Keräneni mõju ulatub kaugemale kui vaid müüdud raamatute arv. Ta on aidanud väärtustada kohalikku elukeskkonda, näidates, et seiklused ei pea toimuma kaugel maal ega võlumaailmas – need võivad aset leida siinsamas, kodutänavas, otse meie nina all. Supilinn on tänu temale saanud müütiliseks paigaks, kuhu tullakse ekskursioonidele otsima raamatutest tuttavaid kohti.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et Mika Keräneni looming esindab parimat osa kaasaegsest lastekirjandusest: see on intelligentne, humoorikas, sotsiaalselt tundlik ja ääretult kaasahaarav. Tema raamatud on sillaks põlvkondade vahel, pakkudes rõõmu nii lapsele, kes alles avastab lugemise võlu, kui ka vanemale, kes loeb unejuttu. Rampsu salaseltsi seiklused jäävad tõenäoliselt Eesti lastekirjanduse kullafondi veel pikkadeks aastateks, inspireerides tulevasi kirjanikke ja lugejaid märkama imet tavalises argipäevas.
