Iga kord, kui meediasse jõuab uudis järjekordsest rängast kuriteost – olgu selleks raske joobes juhtimine, jõhker peksmine või korduv vargus –, järgneb sellele ühiskondlik pahameeletorm. Kommentaariumid ja sotsiaalmeedia täituvad küsimustega, mis peegeldavad sügavat pettumust: “Miks ta jälle tingimisi sai?”, “Kas inimelu ei maksa Eestis midagi?” või “Miks kohtud kaitsevad kurjategijaid, mitte ohvreid?”. See emotsionaalne reaktsioon on täiesti arusaadav, sest inimlik õiglustunne nõuab kurja eest karmi tasu. Ometi, kui vaadata kohtuotsuste juriidilist ja kriminoloogilist tausta, avaneb pilt, mis on märksa keerulisem kui lihtne soov kättemaksu järele. Eesti karistuspoliitika, sarnaselt teiste Põhjamaade ja Euroopa riikidega, ei põhine mitte ainult karistamisel, vaid ühiskonna turvalisuse tagamisel viisil, mis võib esmapilgul tunduda ebaõiglaselt leebe.
Karistuse eesmärk: kättemaks versus uue kuriteo ärahoidmine
Üks peamisi põhjuseid, miks avalikkuse ootused ja kohtuotsused sageli lahku lähevad, peitub erinevas arusaamas karistuse eesmärgist. Tavakodaniku jaoks on karistus sageli moraalne kättemaks: kui keegi on teinud haiget, peab ta ise kannatama. See on ajalooline “silm silma vastu” printsiip. Kaasaegne õigussüsteem, sealhulgas Eesti oma, lähtub aga pragmaatilisemast vaatest. Karistusseadustik sätestab, et karistuse eesmärk on suunata isikut hoiduma edaspidiste kuritegude toimepanemisest.
Kriminoloogilised uuringud on korduvalt tõestanud, et vangla on “kuritegevuse ülikool”. Pikaajalised vangistused, eriti nooremate või esmakordsete rikkujate puhul, toodavad sageli paadunumaid kurjategijaid, kes vabanedes ei oska ühiskonnas toime tulla ja panevad toime uusi, sageli raskemaid kuritegusid. Seetõttu püüab kohus alati kaaluda, kas reaalne vangistus on vältimatu või on võimalik inimest mõjutada teisiti, näiteks läbi käitumiskontrolli, sotsiaalprogrammide või üldkasuliku töö.
Kokkuleppemenetlus: kiirus õigluse hinnaga?
Väga suur osa Eesti kriminaalasjadest lahendatakse tänapäeval kokkuleppemenetluses. See on protsess, kus prokurör ja süüdistatav (koos kaitsjaga) lepivad karistuses kokku ning kohus vaid kinnitab selle, kui lepe on seaduslik. Avalikkusele jääb sageli mulje, et kurjategija “kauples” endale vabaduse, kuid reaalsus on proosalisem.
Kokkuleppemenetluse peamised põhjused on:
- Ressursisääst: Kui kõik asjad läheksid üldmenetlusse (pikk kohtuprotsess tunnistajate ja tõendite uurimisega), oleks kohtusüsteem aastaid umbes. Kokkulepe võimaldab asjad lahendada kiiresti.
- Kindlus: Süüdistatav nõustub süüdimõistmisega ja loobub edasikaebamise õigusest sisulistes küsimustes, mis tagab, et karistus jõustub kohe.
- Karistuse leevendamine: Vastutasuks süü omaksvõtu ja protsessi kiirendamise eest nõustub prokuratuur tavaliselt taotlema kergemat karistust kui see, mida nõutaks üldmenetluses.
Just siin tekibki sageli vastuolu. Kui seadus lubab varguse eest karistada kuni viieaastase vangistusega, siis kokkuleppe raames võib see päädida näiteks tingimisi vangistusega katseajaga. Statistiliselt on see võit riigile (süüdlane on karistatud ja süsteem ei ole koormatud), kuid ohvri ja avalikkuse jaoks võib see tunduda liiga kergekäelisena.
Miks “paadunud roimarid” saavad tingimisi karistusi?
Kõige suuremat arusaamatust tekitavad olukorrad, kus kohtu all on isik, keda on varem korduvalt karistatud – nn paadunud roimar – ja kes saab taas tingimisi karistuse või lühikese šokivangistuse. Siin tuleb mängu karistuse individualiseerimine. Kohtunik ei vaata ainult kuritegu, vaid ka inimest selle taga.
Eesti kohtupraktikas on levinud liitkaristuste moodustamine ja tingimisi karistuste pööramine reaalseks täitmiseks alles viimase abinõuna. Kui isikul on kehtiv tingimisi karistus ja ta paneb toime uue, vähem ohtliku kuriteo, võib kohus otsustada katseaega pikendada või määrata uue karistuse osaliselt tingimisi. Põhjendus on sageli see, et täielik isoleerimine ühiskonnast muudaks isiku sotsiaalset olukorda (töökaotus, pere lagunemine) veelgi halvemaks, mis omakorda suurendab uute kuritegude riski vabanemisel.
Lisaks on Eesti vanglad ülerahvastatuse vältimiseks ja inimõiguste tagamiseks liikunud suunas, kus reaalset vangistust kasutatakse peamiselt isikuvastaste (tapmised, rasked kehavigastused) ja suurte narkokuritegude puhul. Varavastased kuriteod, isegi kui need on korduvad, päädivad harva aastatepikkuse reaalse vangistusega, kui kahjusummad pole astronoomilised.
Euroopa Inimõiguste Kohtu ja seadusandja mõju
Eesti kohtud ei tegutse vaakumis. Kohtunikud on seotud Riigikogu poolt vastuvõetud seadustega ja Riigikohtu ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikaga. EIK on korduvalt rõhutanud, et vangistustingimused ja karistuste pikkused peavad olema proportsionaalsed ning inimväärikust austavad.
Kui seadusandja on ette näinud teatud kuriteo eest rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse, siis on kohtunikul väga raske määrata maksimumkaristust, kui tegemist pole äärmusliku erandjuhtumiga. Keskmine karistusmäär jääb tavaliselt skaala alumisse kolmandikku või keskele. Kui avalikkus soovib karmimaid karistusi, on see eelkõige signaal poliitikutele karistusmäärade (sanktsioonide) tõstmiseks seaduses, mitte etteheide kohtunikule, kes rakendab kehtivat õigust.
Korduvkuritegevuse nõiaring
Üks valusamaid teemasid on retsidiivsus ehk korduvkuritegevus. Statistika näitab, et teatud tüüpi kurjategijad (näiteks sõltuvusprobleemidega vargad või roolijoodikud) ei parane vanglas. Vangla on kallis – ühe vangi ülalpidamine maksab maksumaksjale tuhandeid eurosid kuus. Seetõttu on riiklik strateegia suunatud pigem käitumiskontrollile. Kriminaalhooldaja järelevalve all olemine, kohustuslikud sotsiaalprogrammid või sõltuvusravi on sageli efektiivsemad ja odavamad meetmed kui tuim istumine kambris.
Paraku on grupp inimesi, kelle puhul ei toimi ei präänik ega piits. Nende puhul näib kohtusüsteem olevat hutu, määrates järjest uusi karistusi, mis justkui “ei loe”. See on koht, kus õigussüsteem vajab sotsiaalsüsteemi ja tervishoiusüsteemi tuge, mida alati ei ole piisavalt saadaval.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Selles sektsioonis vastame levinud küsimustele, mis tekivad seoses Eesti karistuspoliitikaga.
Miks tapmise eest saab vahel vähem aastaid kui maksupettuse eest?
See on levinud müüt, kuid teatud juhtudel võib see näida tõene. Põhjus on asjaoludes: tapmine võib olla toime pandud afektiseisundis, provotseerituna või ettevaatamatusest, mis on kergendavad asjaolud. Suuremahuline majanduskuritegu on aga sageli pikaajaliselt planeeritud, küüniline ja tekitab kahju tervele riigile. Siiski on tahtliku tapmise karistused Eestis üldjuhul siiski karmimad (6–15 aastat või eluaegne) kui majanduskuritegudel.
Mis on šokivangistus?
Šokivangistus on lühiajaline reaalne vangistus (tavaliselt paarist päevast kuni mõne kuuni), millele järgneb pikem tingimisi vangistus. Selle eesmärk on anda kurjategijale, kes pole varem vangis olnud, “maitse suhu” vanglaelust, et teda ehmatada ja motiveerida edaspidi seaduskuulekalt käituma, ilma et ta peaks veetma aastaid vanglas ja kaotaks sideme pere ning tööga.
Kas ohvri arvamus loeb kohtus?
Jah, ohvril (kannatanul) on õigus esitada oma seisukoht karistuse osas ja nõuda kahjude hüvitamist. Siiski ei ole ohvri arvamus kohtule siduv. Kohus peab olema erapooletu ja karistus peab põhinema seadusel, mitte ainult kannatanu soovil näha ränka karistust. Riiklik süüdistaja esindab avalikku huvi, mis on laiem kui konkreetse kannatanu huvi.
Miks Eestis ei liideta karistusaastaid nagu USA filmides (nt 150 aastat vangistust)?
Eesti õigussüsteem, nagu enamik Euroopa süsteeme, lähtub absorptsiooni- või liitmisprintsiibist, kuid sellel on ülempiirid. Meil ei ole eesmärk hoida inimest vangis kauem kui tema eluiga, sest see kaotaks karistuse eesmärgi – lootuse naasta ühiskonda. Maksimaalne tähtajaline vangistus on Eestis 20 aastat (liitkaristusena), erandiks on eluaegne vangistus.
Ühiskondlik turvalisus ja ennetustöö tähtsus
Kriitika kohtute aadressil on sageli sümptom laiemast probleemist – turvatunde puudumisest. On oluline mõista, et kohus on vaid viimane lüli pikas ahelas. Kui inimene jõuab kohtupinki, on ennetustöö juba ebaõnnestunud. Perekond, kool, sotsiaalsüsteem ja kogukond on need tasandid, kus tegelikult kujundatakse tulevasi kodanikke.
Üksnes karmimad karistused ei vähenda kuritegevust. Riigid, kus on surmanuhtlus või äärmiselt pikad vanglakaristused (nagu USA või Venemaa), ei ole statistiliselt turvalisemad kui Eesti. Vastupidi, turvalisus on kõrgeim seal, kus on madal sotsiaalne ebavõrdsus, tugev haridussüsteem ja tõhusad tugiteenused riskigruppidele. Seega, kuigi kohtusüsteem peab olema õiglane ja vajadusel karm, peitub võti “paadunud roimarite” vähendamiseks pigem sotsiaalpoliitikas ja vaimse tervise teenuste kättesaadavuses kui vanglamüüride kõrguses. Õiglane riik ei ole mitte see, kus on kõige rohkem vange, vaid see, kus on kõige vähem ohvreid.
