Kui teile esitatakse küsimus, mitu riiki maailmas on, tundub vastus esmapilgul lihtne. Meile õpetatakse koolis geograafiatunnist, et planeedil on sadu riike, ja kui vaatame maailmakaarti, näeme selgeid piire. Ometi, kui hakkate sellesse teemasse sügavamalt süvenema, avastate kiiresti, et “riigi” definitsioon ei ole universaalne ega kivisse raiutud. Ühe inimese jaoks võib mingi piirkond olla iseseisev riik, teise jaoks aga vaid osa teisest riigist või tunnustamata territoorium. See keerukus tuleneb poliitikast, ajaloost, rahvusvahelisest õigusest ja diplomaatiast, mis muudavad lihtsa loendamise üllatavalt keeruliseks ülesandeks.
ÜRO liikmesriigid kui kuldstandard
Kõige sagedamini kasutatav viis riikide loendamiseks on tugineda Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) liikmeskonnale. See on rahvusvaheliselt kõige tunnustatum mõõdupuu. Praeguse seisuga on ÜRO-l 193 liikmesriiki. See nimekiri on paljudele inimestele ja organisatsioonidele aluseks, kui räägitakse suveräänsetest riikidest. Kui küsite diplomaadilt, ajakirjanikult või ametlikult institutsioonilt riikide arvu, on 193 see number, mida kõige sagedamini nimetatakse.
Kuid isegi ÜRO liikmeskond ei ole täielikult ammendav. Lisaks 193 liikmesriigile on ÜRO-l kaks vaatlejariiki: Püha Tool (Vatikan) ja Palestiina. Kuigi neil ei ole täielikku hääleõigust, tunnustab ÜRO neid kui suveräänseid üksusi. Seega jõuame ÜRO raamistikus numbrini 195. See arv on hea lähtepunkt, kuid see ei peegelda kaugeltki kogu maailma poliitilist reaalsust, sest paljud territooriumid, mis toimivad nagu riigid, jäävad sellest nimekirjast välja.
Tunnustamata või osaliselt tunnustatud riigid
Probleem tekib siis, kui vaatame riike, mis ei ole ÜRO liikmed, kuid mis vastavad paljudele suveräänse riigi kriteeriumidele. Need on piirkonnad, millel on oma valitsus, toimiv administratsioon, piirid, elanikkond ja sageli ka oma valuuta või kaitsejõud, kuid mille iseseisvust ei tunnusta kõik teised maailma riigid või suur osa rahvusvahelisest üldsusest.
Heaks näiteks on Kosovo, mille iseseisvust on tunnustanud üle saja riigi, kuid mida Venemaa, Hiina ja paljud teised riigid ei pea suveräänseks riigiks. Samuti on Taiwan, mis toimib de facto iseseisva demokraatliku riigina, kuid mille rahvusvaheline staatus on äärmiselt keeruline Hiina Rahvavabariigi vastuseisu tõttu. Kui loendame ka selliseid piirkondi, võib riikide arv tõusta üle 200.
Lisaks on olemas territooriumid, millel on väga piiratud tunnustus või mida tunnustab vaid üksik riik. Nende hulka kuuluvad näiteks:
- Põhja-Küprose Türgi Vabariik, mida tunnustab ainult Türgi.
- Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, mida tunnustab vaid väike arv riike, peamiselt Venemaa ja selle liitlased.
- Sahrawi Araabia Demokraatlik Vabariik (Lääne-Sahara), mis on paljude riikide poolt tunnustatud, kuid mida Maroko peab oma territooriumiks.
Need näited illustreerivad suurepäraselt, miks ühest vastust ei ole. “Riik” ei ole pelgalt füüsiline koht kaardil; see on sotsiaalne konstrukt, mis sõltub teiste riikide heakskiidust ja diplomaatilisest tunnustusest.
Riikluse kriteeriumid: Montevideo konventsioon
Selleks, et mõista, mis teeb ühest territooriumist riigi, pöörduvad rahvusvahelised juristid sageli 1933. aastal sõlmitud Montevideo konventsiooni poole. See dokument sätestab neli põhikriteeriumi, millele üksus peab vastama, et seda saaks pidada riigiks:
- Püsiv elanikkond.
- Kindlaksmääratud territoorium.
- Valitsus.
- Suutlikkus astuda suhetesse teiste riikidega.
Teoreetiliselt on need kriteeriumid selged, kuid praktikas on need väga subjektiivsed. Kes määrab, kas valitsus on “tõhus”? Kui suur peab olema elanikkond? Mida tähendab “suutlikkus astuda suhetesse”? Kui piirkond kuulutab end iseseisvaks, kuid ükski teine riik temaga ametlikke diplomaatilisi suhteid ei loo, ei suuda ta täita neljandat kriteeriumi, hoolimata sellest, et tal on olemas rahvas, maa ja valitsus.
See näitab, et riiklus on olemuslikult seotud teiste riikide tunnustusega. See on nagu populaarsuskonkurss: sa võid olla kui tahes “riigilaadne”, kuid kuni teised riigid ei aktsepteeri sind kui võrdväärset partnerit, jääb su staatus vaieldavaks.
Sport, olümpiamängud ja FIFA
Huvitav on jälgida, kuidas erinevad rahvusvahelised organisatsioonid defineerivad riiki oma eesmärkide saavutamiseks. Spordimaailm on siinkohal suurepärane näide. Olümpiamängud ja FIFA (jalgpalli maailmaorganisatsioon) kasutavad riikide definitsioonina sageli hoopis teistsuguseid kriteeriume kui ÜRO.
Näiteks FIFA-l on liikmesliite rohkem kui ÜRO-l liikmesriike. See on võimalik, sest FIFA lubab eraldi liikmesliitudena tegutseda territooriumidel, mis ei ole suveräänsed riigid, kuid millel on ajalooliselt või poliitiliselt autonoomne staatust. Ühendkuningriik, mis on ÜRO-s üks liikmesriik, on FIFA-s esindatud nelja eraldi liiduga: Inglismaa, Šotimaa, Wales ja Põhja-Iirimaa. Samamoodi on olümpiakomiteedel liikmeid, mis ei ole iseseisvad riigid, nagu näiteks Puerto Rico, Hongkong või Ameerika Samoa. Nende jaoks on “riik” või “rahvus” sportlik ja kultuuriline identiteet, mitte tingimata poliitiline suveräänsus.
Sagedasti esitatavad küsimused (FAQ)
Mitu riiki maailmas siis lõpuks on?
Ühest õiget vastust pole. ÜRO ametlik arv on 193 liikmesriiki ja 2 vaatlejariiki (kokku 195). Kui aga arvestada kõiki osaliselt tunnustatud riike ja de facto toimivaid territooriume, võib see arv olla üle 200.
Miks Taiwan pole ÜRO liige?
Taiwan on keerulises olukorras, kuna Hiina Rahvavabariik peab seda oma territooriumi osaks. Enamik maailma riike on diplomaatiliselt tunnustanud Hiinat ja seetõttu ei saa nad ametlikult tunnustada Taiwani kui eraldiseisvat suveräänset riiki, mis on eelduseks ÜRO liikmelisusele.
Kas Vatikan on riik?
Jah, Vatikan on maailma väikseim suveräänne riik nii pindalalt kui ka rahvaarvult. Kuigi ta ei ole ÜRO täisliige, on ta tunnustatud vaatlejariigina ja tal on õigus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid ning omada diplomaatilist esindust.
Kuidas saab uus riik tekkida?
Uued riigid tekivad tavaliselt lagunemise (nt Nõukogude Liit), iseseisvumise (nt kolooniate vabanemine) või ühinemise kaudu. Protsess nõuab tavaliselt rahvusvahelist tunnustust, et uut riiki hakkaksid teised riigid diplomaatiliselt aktsepteerima.
Miks on mõned riigid nii raskesti määratletavad?
Riiklus sõltub sageli poliitilistest huvidest. Kui suurriigid ei tunnusta mõne piirkonna iseseisvust, jääb see piirkond sageli rahvusvahelisest süsteemist välja, hoolimata sellest, et tal on olemas kõik riigi tunnused, nagu oma valitsus ja elanikkond.
Erinevad loendamisviisid ja nende eesmärgid
Kuna “riigi” mõiste on nii elastne, sõltub õige vastus küsimusele alati sellest, kes küsib ja miks. Geograafiaõpikud, majandusanalüütikud, spordiorganisatsioonid ja diplomaadid vaatavad kõik maailma läbi erinevate filtrite. Majandusaruannetes võidakse loendada riike, millel on oma valuuta ja keskmised statistilised andmed, samas kui diplomaatilistes ringkondades loetakse ainult neid, kellel on õigus saata diplomaate ÜRO Peaassambleele.
See ebakindlus ei ole nõrkus, vaid peegeldus meie maailma dünaamilisest olemusest. Piirid muutuvad, valitsused vahetuvad ja rahvusvahelised suhted on pidevas muutumises. Täna võib mingi piirkond olla kontrolli all, homme võib see kuulutada iseseisvust ja ülehomme võib see taas liituda naaberriigiga. Seetõttu on mõttetu otsida ühte “maagilist” numbrit, mis kehtiks igavesti.
Selle asemel peaksime mõistma, et riikide loendamine on harjutus, mis aitab meil kategoriseerida maailma keerulist poliitilist struktuuri. See on raamistik, mis aitab meil navigeerida rahvusvahelises õiguses ja suhetes, kuid see ei tohiks kunagi varjutada reaalsust, et maailm on palju värvikam ja nüansirikkam kui ükskõik milline tabel või nimekiri suudab edasi anda. Järgmine kord, kui keegi küsib, mitu riiki maailmas on, võite julgelt vastata: see oleneb sellest, keda te küsite ja milliseid reegleid te tunnustate.
