On vähe küpsetisi, mis suudavad tekitada nii tugevat nostalgiatunnet kui üks korralik, suussulav ja roosa glasuuriga kaetud aleksandrikook. Paljudele meist meenub see maitse lapsepõlve sünnipäevadelt, vanaema köögilaua tagant või legendaarsetest kohvikutest, kus vitriinis seisid need perfektsed triibulised koogilõigud aukohal. See on küpsetis, mis ühendab endas lihtsad koostisosad, kuid nõuab valmistamisel täpsust ja armastust, et tulemus oleks just see “õige” – mure, kuid mitte kuiv, magus, kuid tänu hapukale moosile meeldivalt tasakaalus. Kuigi poodidest võib leida mitmeid variatsioone, ei saa miski vastu kodusele, värskelt valminud koogile, mille retsept on põlvest põlve edasi antud.
Mis teeb ühe aleksandrikoogi tõeliselt autentseks?
Aleksandrikook ei ole lihtsalt suvaline moosiga muretainakook. Sellel on oma kindel iseloom ja struktuur, mida tõelised gurmaanid hindavad. Autentse elamuse saamiseks peab kook koosnema kahest tihkest, kuid suus lagunevast muretainaplaadist, mille vahel on kiht hapukat moosi – traditsiooniliselt vaarika- või sõstramoosi. Kõige krooniks on muidugi see ikooniline suhkruglasuur, mis on enamasti heleroosa, ent mõnikord ka kakao lisamisel pruunikas.
Ajalooliselt seostatakse seda kooki tsaar Aleksander I nimega, keda olevat kostitatud sarnase küpsetisega tema külaskäigul Soome. Seetõttu on see kook väga levinud just Eestis ja Soomes, olles osa meie ühisest toidukultuurist. Õige tekstuur saavutatakse siis, kui tainas ei ole liiga õhuline nagu biskviit, vaid meenutab pigem küpsist, mis on moosi niiskuse toimel veidi pehmenenud.
Täiusliku muretaina saladused
Paljud kodukokad pelgavad aleksandrikoogi tegemist just muretaina tõttu. Kardetakse, et see jääb liiga kõva või laguneb rullimisel laiali. Tegelikult on saladus lihtne: külm või ja vähene töötlemine. Muretainas ei taha soojust ega pikka sõtkumist, sest see arendab jahus gluteeni, mis muudab küpsetise sitkeks.
Siin on nimekiri koostisosadest, mida vajad parima põhja valmistamiseks:
- Või: Kasuta kindlasti kvaliteetset 82% võid, mitte margariini. Või annab koogile selle õige, rikkaliku maitse ja struktuuri.
- Jahu: Tavaline nisujahu sobib kõige paremini. Mõned retseptid soovitavad lisada veidi tärklist, et tainas oleks veelgi kuredam.
- Suhkur: Tainasse ei panda väga palju suhkrut, kuna glasuur ja moos on juba magusad.
- Muna: Tavaliselt piisab ühest munast, et siduda tainas ühtseks massiks.
- Kergitusaine: Teelusikatäis küpsetuspulbrit aitab tainal veidi kerkida, kuid mitte liiga palju – me ei soovi saia, vaid kooki.
Samm-sammuline valmistamisõpetus
Et kook õnnestuks esimesel korral, järgi seda vanaemaaegset tegevuskäiku. Varu aega, sest tainas vajab jahedas seismist ja kook ise hiljem tahenemist.
- Taina valmistamine: Haki külm või jahuga segamini, kuni tekib purutaoline mass. Lisa suhkur, küpsetuspulber ja näpuotsatäis soola. Lõpuks lisa muna ja sõtku kiirelt ühtlaseks palliks. Ära sõtku liiga kaua! Mässi tainas toidukilesse ja pane vähemalt 30 minutiks külmkappi.
- Rullimine: Jaga tainas kaheks võrdseks osaks. Rulli mõlemad osad küpsetuspaberil ristkülikukujulisteks plaatideks. Plaadi paksus peaks olema umbes 0,5 cm. On oluline, et plaadid oleksid enam-vähem ühesuurused, kuna need laotakse hiljem üksteise peale.
- Küpsetamine: Küpseta põhjasid 200-kraadises ahjus umbes 12–15 minutit, kuni need on kuldkollased. Ole ettevaatlik, et need liiga pruuniks ei läheks, muidu muutub maitse mõruks.
- Jahutamine ja kokkupanek: Lase põhjadel täielikult jahtuda. Kui need on soojad, on nad väga haprad. Määri ühele põhjale paks kiht hapukat moosi ja tõsta teine põhi ettevaatlikult peale.
Glasuuri valmistamise kunst
Glasuur on aleksandrikoogi visiitkaart. Liiga vedel glasuur voolab koogilt maha, liiga paks aga ei anna ilusat siledat pinda. Klassikaline roosa värvus saavutatakse tänapäeval sageli toiduvärviga, kuid vanasti (ja ka tervislikumalt) kasutati selleks naturaalseid mahlasid.
Võta umbes 3–4 dl tuhksuhkrut ja sega see vähese vedelikuga. Vedelikuks sobib suurepäraselt punasesõstra-, jõhvika- või granaatõunamahl. Lisa vedelikku teelusika haaval ja sega pidevalt, kuni saad paksu, kuid voolava massi. Kui soovid kakao-glasuuri, asenda osa tuhksuhkrust kakaopulbriga ja kasuta vedelikuna kuuma vett või kohvi.
Kalla glasuur koogile ja aja noa või spaatliga laiali. Seejärel lase koogil seista – ideaalis üleöö, aga vähemalt paar tundi. See aeg on vajalik, et moos niisutaks põhjasid ja maitsed ühtlustuksid.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Kuna aleksandrikook võib olla kapriisne, tekib küpsetajatel sageli küsimusi. Siin on vastused levinumatele muredele.
Miks mu tainas tuli liiga kõva ja ei rullu hästi?
Kõige tõenäolisem põhjus on see, et tainast sõtkuti liiga kaua või või oli liiga pehme. Kui või sulab taina valmistamise ajal, ei jää küpsetis mure. Teine põhjus võib olla liiga vähene vedelik (muna) või liigne jahu. Kui tainas on külmkapist võttes liiga kivikõva, lase sel toatemperatuuril 10 minutit pehmeneda.
Kas ma võin kasutada vedelamat moosi?
Ei ole soovitatav. Vedel moos (näiteks toormoos) imbub liiga kiiresti tainasse ja muudab koogi ligaseks ning glasuur võib pealt praguneda, kuna alumine kiht vajub ära. Parim on kasutada keedumoosi või marmelaadilaadset paksu moosi. Vaarikas ja punane sõstar on parimad valikud nende happelisuse tõttu.
Kuidas lõigata kooki nii, et glasuur ei praguneks?
See on paljude peavalu. Trikk seisneb selles, et kasutada tuleb teravat nuga, mida on kastetud kuuma vette. Kuivata nuga enne lõikamist ja suru see õrnalt läbi glasuuri, lastes kuumusel glasuuri sulatada, mitte ei suru jõuga läbi. Puhasta nuga iga lõike järel.
Kui kaua aleksandrikook säilib?
Aleksandrikook on üks väheseid kooke, mis muutub seistes paremaks. Külmkapis säilib see suurepäraselt 5–7 päeva. Tegelikult ongi see teisel ja kolmandal päeval kõige maitsvam, sest siis on kihid omavahel ideaalselt sidunud.
Koogi serveerimine ja säilitamise nipid
Kuigi aleksandrikooki on kõige parem hoida külmkapis, on selle serveerimisel üks oluline nüanss, mida tihti eiratakse. Nimelt tuleks kook võtta külmikust välja umbes 20–30 minutit enne söömist. Toatemperatuuril tulevad või ja moosi maitsed paremini esile ning kook on pehmem ja nauditavam. Külmkapi-külm kook võib tunduda maitselt veidi tuim ja tekstuurilt liiga tihke.
Kui soovid pakkuda kooki pidulikumal sündmusel, lõika see traditsioonilisteks kitsasteks ristkülikuteks (u 3×8 cm). See on klassikaline “kohviku stiil”. Visuaalse efekti lisamiseks võid vahetult enne glasuuri tahkumist tõmmata sellele kahvliga õrnad triibud või kaunistada tumeda šokolaadi niredega, tehes peeneid mustreid. Hoides kooki õhukindlas karbis, väldid glasuuri kuivamist ja koogi imendumist külmkapi muude lõhnadega. See vastupidavus teeb aleksandrikoogist ka suurepärase kingituse või piknikutoidu, mida on lihtne transportida ilma, et see oma kaunist välimust kaotaks.
