Viimastel aastatel on Eesti haridussüsteemi üks tulisemaid vaidlusobjekte olnud kaasav haridus. Paberil kõlab see suurepäraselt: erivajadustega lapsed õpivad koos eakaaslastega tavakoolis, mis peaks soodustama sotsialiseerumist, tolerantsust ja võrdseid võimalusi. Ametnike ja haridusteoreetikute sõnavõttudes on see samm inimlikuma ühiskonna poole. Kuid kui astuda klassiruumi uksest sisse ja vaadata olukorda õpetaja pilgu läbi, avaneb sageli hoopis teistsugune, kohati lausa meeleheitlik pilt. See ei ole lugu sellest, et õpetajad ei hooliks lastest, vaid karjatus olukorrast, kus ressursid, ettevalmistus ja tegelikkus on drastilises vastuolus, jättes kannatajaks nii õpetaja, erivajadusega lapse kui ka terve ülejäänud klassi.
Mis on kaasav haridus ja miks see teoorias hea on?
Enne probleemide sügavuti lahkamist on oluline mõista, mis on kaasava hariduse algne idee. Kontseptsioon põhineb inimõigustel ja põhimõttel, et igal lapsel, sõltumata tema füüsilisest või vaimsest eripärast, on õigus saada kvaliteetset haridust oma kodukohajärgses koolis. Eesmärk on vältida segregatsiooni, kus erivajadustega lapsed suletakse erikoolidesse, jäädes seeläbi ühiskonnast isoleerituks.
Ideaalis peaks kaasav haridus tähendama:
- Koolikeskkonna kohandamist vastavalt õpilase vajadustele.
- Piisava arvu tugispetsialistide olemasolu (logopeedid, psühholoogid, eripedagoogid).
- Abiõpetajate kaasamist tundidesse.
- Individuaalset lähenemist igale õpilasele.
Paraku näitab paljude pedagoogide kogemus, et Eestis rakendati see süsteem kiirustades, ilma et koolidel oleks olnud valmisolekut seda koormust kanda. Tulemuseks on olukord, mida paljud õpetajad nimetavad “kokkuhoiupoliitikaks laste arvelt”.
Reaalsuskontroll: Üks õpetaja kahekümne viie vastu
Tüüpiline Eesti klassiruum mahutab 24–26 õpilast. Kaasava hariduse raames võib selles klassis olla 2–3 haridusliku erivajadusega (HEV) õpilast. Need erivajadused võivad ulatuda kergematest õpiraskustest kuni tõsiste käitumishäireteni (näiteks aktiivsus- ja tähelepanuhäire ehk ATH, autismispektri häired või emotsionaalsed häired).
Õpetaja argipäev näeb sellises klassis välja nagu pidev tulekahju kustutamine. Kui klassis on õpilane, kes ei suuda regulatsioonihäire tõttu paigal püsida, karjub või muutub agressiivseks, kulub lõviosa tunni ajast korra hoidmisele, mitte aine edasiandmisele. Õpetaja peab olema üheaegselt aineekspert, psühholoog, sotsiaaltöötaja ja turvamees.
Selline dünaamika tekitab nõiaringi:
- HEV-õpilane ei saa vajalikku individuaalset tähelepanu, sest õpetaja peab tegelema terve klassiga.
- Tavaõpilased kaotavad väärtuslikku õpiaega ja nende keskendumine on pidevalt häiritud.
- Õpetaja kogeb läbipõlemist, tundes süüd, et ta ei suuda pakkuda parimat ei erivajadusega lapsele ega teistele õpilastele.
Tugisüsteemide puudumine on kurja juur
Suurim kriitika ei ole suunatud erivajadustega laste vastu, vaid süsteemi vastu, mis jätab nad abita. Kaasav haridus on kallis. See eeldab, et klassis on lisaks aineõpetajale ka abiõpetaja või tugiisik, kes aitab HEV-õpilasel järjel püsida ja rahuneda, võimaldades peamisele õpetajale keskenduda tunni läbiviimisele.
Reaalsuses on abiõpetajaid Eestis krooniliselt puudu. Selle põhjuseks on naeruväärselt madalad palgad ja töökoormus, mis ei vasta tasule. Sageli peab aineõpetaja koostama erivajadusega lapsele individuaalse õppekava (IÕK), diferentseerima ülesandeid iga tunni jaoks ja samal ajal jälgima, et ülejäänud 23 last teeksid kaasa tavaprogrammi. See on üleinimlik pingutus, mida eeldatakse vaikimisi palga sisse kuuluvaks.
Rajaleidja ja bürokraatia kadalipp
Enne kui laps saab ametliku diagnoosi ja koolile eraldatakse lisaraha või luba väikeklassi loomiseks, peab lapsevanem ja kool läbima pika bürokraatliku teekonna, milles keskset rolli mängib Rajaleidja keskus. See protsess võib kesta kuid, vahel isegi aastaid. Selle aja jooksul on laps tavaklassis ilma vastava toeta, mis süvendab tema õpilünki ja käitumisprobleeme. Õpetajad on sunnitud täitma tohutus mahus dokumentatsiooni, et tõestada lapse abivajadust, selle asemel, et tegeleda lapse õpetamisega.
Mõju “tavalistele” õpilastele ja andekatele lastele
See on teema, millest räägitakse harva avalikult, sest see tundub poliitiliselt ebakorrektne. Ometi on see lapsevanemate seas üks suurimaid murekohti. Kui tunnist 20 minutit kulub ühe õpilase rahustamisele, jääb ülejäänud klassile 25 minutit efektiivset aega. See tähendab, et ainekava läbitakse pinnapealselt.
Eriti kannatavad selles olukorras andekad ja motiveeritud õpilased. Kuna õpetaja fookus on suunatud järeleaitamisele ja korra hoidmisele, jäävad kiiremad õppijad tähelepanuta. Neile ei jõuta pakkuda lisaülesandeid ega väljakutseid, mis viib igavuseni ja motivatsiooni languseni. Pikas perspektiivis võib see tähendada terve põlvkonna haridustaseme langust, kuna “keskmine” tase tuuakse allapoole, et kõik püsiksid rongil.
Koostöö lapsevanematega: eitus ja süüdistused
Õpetajate pihtimustest koorub välja veel üks valus tahk – suhtlus lapsevanematega. Väga sageli on vanemad eitavas faasis. Kui õpetaja viitab lapse käitumisprobleemidele või õpiraskustele, võetakse seda rünnakuna. Levinud on vastused: “Kodus on ta täiesti normaalne” või “See on õpetaja saamatus, et ta ei oska minu lapsele läheneda”.
Koostöö puudumine kodu ja kooli vahel muudab olukorra lahendamatuks. Ilma vanema nõusolekuta ei saa kool last suunata uuringutele ega rakendada teatud tugimeetmeid. Õpetaja jääb justkui kahe tule vahele – ühelt poolt rahulolematud teiste laste vanemad, kelle lapsed ei saa õppida, ja teisalt erivajadusega lapse vanem, kes keeldub probleemi tunnistamast.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Alljärgnevalt on toodud vastused küsimustele, mis tekivad sageli seoses kaasava hariduse ja erivajadustega laste õpetamisega.
Kas koolil on õigus keelduda erivajadusega lapse vastuvõtmisest?
Üldjuhul mitte, eriti kui tegemist on elukohajärgse kooliga. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab, et kool peab tagama õppimisvõimalused kõigile piirkonna lastele. Küll aga võib kool soovitada vanemale teist kooli, kui seal on paremad tingimused või spetsiifilised väikeklassid, kuid lõpliku otsuse teeb siiski lapsevanem.
Mis vahe on tugiisikul ja abiõpetajal?
Abiõpetaja on pedagoogiline töötaja, kes abistab õpetajat terve klassi ulatuses või tegeleb grupi õpilastega. Tugiisik on aga konkreetse lapse toetaja (sageli sotsiaalhoolekande kaudu), kelle ülesanne on aidata last igapäevatoimingutes ja käitumise reguleerimisel, kuid kes ei pruugi omada pedagoogilist haridust ega osale otseselt õpetamises.
Kas kaasav haridus tähendab, et erikoole enam ei eksisteeri?
Ei, erikoolid on Eestis endiselt olemas, kuid nende roll on muutunud. Need on mõeldud peamiselt raske ja sügava puudega õpilastele või spetsiifiliste hariduslike erivajadustega lastele, keda tavakoolis ei ole võimalik piisavalt toetada. Siiski on suund sinna, et kergemate erivajadustega lapsed õpiksid tavakoolides.
Mida teha, kui tunnen, et minu lapse õigused on klassis rikutud pideva lärmi tõttu?
Esmalt tuleks rääkida klassijuhatajaga. Kui see ei aita, pöörduda kooli juhtkonna ja hoolekogu poole. Lapsevanematel on õigus nõuda turvalist ja õppimist soodustavat keskkonda. Kollektiivsed pöördumised kooli pidaja (kohaliku omavalitsuse) poole on sageli mõjusamad ressursside (nt abiõpetaja) saamiseks.
Vajalikud sammud kriisi lahendamiseks
On selge, et praegusel kujul on kaasav haridus paljudes Eesti koolides kriisis. Õpetajate “valus pihtimus” ei ole mitte allaandmine, vaid appihüüe. Et süsteem hakkaks tööle nii, nagu see teoorias on mõeldud, on vaja teha põhimõttelisi muudatusi, mis nõuavad riigilt raha ja poliitilist tahet.
Esiteks on vältimatu klassikomplektide vähendamine. Kui klassis on erivajadustega õpilasi, ei saa seal olla 24 last. Maksimaalne piir peaks langema 18-20 peale, et õpetajal säiliks füüsiline võimekus märgata iga last. See aga eeldab rohkemate õpetajate palkamist ja uute koolimajade ehitamist või laiendamist.
Teiseks tuleb drastiliselt suurendada tugispetsialistide ja abiõpetajate arvu ning palka. Abiõpetaja ei peaks olema luksus, vaid standard iga algklassi ja iga HEV-õpilasega klassi juures. Ilma “lisakäteta” klassis jääb diferentseeritud õpe vaid ilusaks sõnaks paberil.
Kolmandaks on vaja parandada õpetajate ettevalmistust ülikoolides. Tänane pedagoogiline haridus peab sisaldama süvendatult eripedagoogika kursuseid ja praktikat käitumishäiretega toimetulekuks. Noor õpetaja ei tohiks astuda klassi ette teadmisega vaid ainevaldkonnast; ta peab olema valmis juhtima keerulisi sotsiaalseid protsesse.
Lõpetuseks on vaja muutust ühiskondlikus suhtumises ja lapsevanemate teadlikkuses. Erivajaduse märkamine ja tunnistamine ei ole häbiasi, vaid esimene samm lapse aitamisel. Kuni me peidame pead liiva alla ja eeldame, et üks ületöötanud õpetaja suudab lahendada ühiskonna sotsiaalseid probleeme, kannatavad jätkuvalt kõik osapooled – kõige rohkem aga lapsed ise.
