Paljud tallinlased ja linna külalised jalutavad igapäevaselt mööda massiivsetest betoonrajatistest, aimamata, et nende jalge all või kõrval laiub üks 20. sajandi alguse suurejoonelisemaid ja salapärasemaid militaarprojekte. Peeter Suure merekindlus ei ole lihtsalt üksikute punkrite kogum, vaid gigantne kaitsesüsteem, mille ehitus algas vahetult enne Esimest maailmasõda ja mille eesmärk oli muuta Soome laht läbimatuks lukuks vaenulike laevastike ees. Kuigi ajalugu on teinud oma korrektuurid ja paljud rajatised on kas hävitatud või looduse poolt üle võetud, peidab see hiiglaslik kompleks endas siiani vastuseta küsimusi, kadunud tunneleid ja insenertehnilisi lahendusi, mis panevad tänapäeva uurijaid ahhetama.
Miks ja kuidas see hiigelprojekt sündis?
20. sajandi alguses, mil pinged Euroopas kasvasid, mõistis Vene impeerium, et nende pealinn Peterburi on merelt tuleva rünnaku suhtes haavatav. Pärast valusat lüüasaamist Vene-Jaapani sõjas (1904–1905), kus suur osa Vene laevastikust hävis, otsustati panustada rannikukaitsele. Keiser Nikolai II heakskiidul alustati 1912. aastal Peeter Suure merekindluse ehitamist. See ei olnud lihtsalt kohaliku tähtsusega projekt, vaid tollase maailma üks kalleimaid ja mastaapsemaid ehitustandreid.
Plaan oli grandioosne: luua Soome lahe kitsaimasse kohta, Tallinna ja Porkkala (Soome) vahele, tihe tulesein. Seda nimetati tsentraalseks positsiooniks. Tallinna ümbrus pidi muutuma kindlustatud rajooniks, mis koosnes nii merefrondist (rannikupatareid saartel ja rannikul) kui ka maafrondist (kaevikuliinid, betoonvarjendid ja tunnelid ümber linna), et kaitsta sadamat ja patareisid maismaalt tuleva rünnaku eest.
Maa-alune linn Tallinna külje all
Üks kõige intrigeerivamaid osi sellest kindlusest on Tallinna ümbritsev maafront, mis moodustab poolkaare ümber linna. Paljud need objektid asuvad tänapäeval Nõmme, Pääsküla, Laagri, Astangu ja Iru piirkonnas. Just siin peituvadki suurimad saladused. Ehitustööd käisid ööpäevaringselt ja tuhandete tööliste kaasabil rajati sügavale paekivisse tunnelisüsteeme, mis pidid mahutama laskemoona, toitu, elektrigeneraatoreid ja meeskondi.
Eriti märkimisväärsed on Astangu laskemoonalaod. Need on hobuseraua-kujulised tunnelid, mis uuristati otse paeklinti. Projekti mastaapsust näitab tõsiasi, et mõned tunnelid on piisavalt laiad ja kõrged, et seal saaks vabalt liikuda veoautoga. Osa neist tunnelitest jäi lõpetamata, kuid valmisjõutud osad on siiani säilinud, pakkudes varjupaika nii nahkhiirtele kui ka ajalouurijatele. Siiani levivad legendid, et Astangu ja Pääsküla vahel võib olla ühenduskäike, mida pole kunagi kaardistatud või mis on tahtlikult sisse varistatud.
Kadunud raudteevõrgustik
Kindluse toimimiseks oli vaja transportida tohututes kogustes ehitusmaterjali ja hiljem laskemoona. Tavalised maanteed ei oleks sellist koormust vastu pidanud. Seetõttu rajati Tallinna ja selle lähiümbruse metsadesse tihe kitsarööpmelise raudtee võrgustik, mille kogupikkus ulatus sadadesse kilomeetritesse. See oli justkui omaette vereringe, mis ühendas sadamaid, karjääre ja positsioone.
Tänapäeval on paljud neist raudteetammidest muutunud populaarseteks terviseradadeks või metsateedeks, kuid tähelepanelik jalutaja võib märgata endisi raudteetruupe, sillakohti ja jaamahoonete varemeid. Huvitav fakt on see, et Nõmme ja Mustamäe vahelised liikumisteed on suures osas kujunenud just nende vanade militaarraudteede asukohtadele. Siiski on palju raudteeharusid, mille täpne kulgemine on teada vaid vanade kaartide põhjal, ja maastikul on need looduse poolt peaaegu täielikult neelatud, peites endas siiani vanu relsse või veduriosi.
Salapärased üleujutatud tasandid
Üks suurimaid müsteeriume, mis Peeter Suure merekindlusega kaasas käib, on seotud veega täidetud tunnelitega. Nii Laagri kui ka Astangu piirkonnas on mitmeid maa-aluseid käike, mis on aastaringselt vee all. See on tekitanud hulgaliselt spekulatsioone:
- Kas vee all on peidus alumised korrused, millest projektid vaikivad?
- Kas tunnelid ujutati tahtlikult üle, et peita taganemisel maha jäänud varustust?
- Või on tegemist lihtsalt loodusliku põhjavee kogunemisega dreenimissüsteemide purunemise tõttu?
Sukeldujad ja ekstreemsuste otsijad on püüdnud neisse sügavustesse tungida, kuid sogane vesi ja varisemisohtlikud laed on jätnud paljud küsimused vastuseta. On teada, et I maailmasõja lõpus, kui Saksa väed lähenesid ja Vene väed taganesid, anti käsk paljud objektid õhkida. See tekitas olukorra, kus sissepääsud varisesid, sulgedes ligipääsu sügavamatele soppidele, mis võivad olla puutumatuna seisnud üle saja aasta.
Saarte roll ja rannikupatareid
Kuigi maa-alused tunnelid on põnevad, asus kindluse “rusikas” siiski saartel. Aegna ja Naissaar olid muudetud tõelisteks surmasaaradeks. Siia paigaldati hiiglaslikud 12-tollised (305 mm) suurtükid, mille laskekaugus ulatus kümnete kilomeetriteni. Need relvad olid võimelised purustama ka kõige paksema soomusega sõjalaevu.
Naissaarel on siiani säilinud suur osa raudteevõrgustikust ja patareide varemetest. Kuid ka siin on saladusi. Näiteks on räägitud plaanidest ühendada mandri ja saarte vahelised positsioonid merekaablite ja sensoritega, mis olid oma aja kohta revolutsioonilised. Samuti on vähe teada sellest, milline oli sõdurite igapäevaelu isolatsioonis ja millised olid täpsed evakuatsiooniplaanid, mis lõpuks realiseerusid vaid osaliselt. Paljud suurtükid õhiti taganemisel, kuid nende hiiglaslikud betoonalused ja laskemoonahoidlad on siiani metsades peidus, oodates avastamist.
Harrastusarheoloogia ja ohtlikud leiud
Merekindluse territoorium on aastakümneid olnud magnetiks “mustadele arheoloogidele” ja ajaloohuvilistele. Kuigi suurem osa väärtuslikust metallist on ammu minema viidud, tuleb maapõuest jätkuvalt välja esemeid – alates sõdurite isiklikest asjadest ja tööriistadest kuni ohtliku laskemoonani. See on ka põhjus, miks nendes piirkondades liikumine nõuab äärmist ettevaatlikkust.
Saladusi lisab fakt, et Nõukogude okupatsiooni ajal võeti paljud tsaariaegsed rajatised uuesti kasutusse. Vanad tunnelid ehitati ümber ladudeks või varjenditeks, mis tähendab, et ajaloolised kihistused on segunenud. Tihti on keeruline eristada, milline betoonsein valati 1915. aastal ja milline 1970. aastal. See segadus tekitab olukorra, kus originaalplaanid ei kattu enam tegelikkusega, luues uusi “pimedaid nurki”, mida ametlikel kaartidel ei eksisteeri.
Korduma kippuvad küsimused
Kas Peeter Suure merekindluse tunnelitesse on ohutu minna?
Üldiselt ei ole see soovitatav ilma kogenud giidita. Paljud tunnelid on varisemisohtlikud, seal võib olla lahtiseid auke, teravaid armatuurvardaid ja sügavat vett. Lisaks on paljudes kohtades talvitumas nahkhiired, keda ei tohi häirida. Ametlikult avatud ja turvatud tunneliosad (näiteks Astangu teatud sektorite eesalad või muuseumid) on ohutumad, kuid metsikutesse käikudesse ronimine on omal vastutusel ja eluohtlik.
Miks kindlust kunagi täielikult valmis ei ehitatud?
Ehitustöid segasid I maailmasõja puhkemine, ressursside nappus ja lõpuks Vene impeeriumi kokkuvarisemine 1917. aasta revolutsioonide käigus. 1918. aastal, kui Saksa väed Eestisse jõudsid, oli suur osa plaanitud töödest veel pooleli. Vene väed õhkisid taganedes olulisemad rajatised, et need ei langeks vaenlase kätte.
Kust leida kaarti kõigi kindluse objektide kohta?
Täielikku ja ühtset kaarti, mis kajastaks absoluutselt kõiki objekte, on keeruline leida, kuna süsteem oli tohutu ja paljud plaanid olid salajased või on hävinud. Siiski on Maa-ametil ja muinsuskaitseameti registris kaardikihid, kus on märgitud kaitse all olevad mälestised. Samuti on ajalooklubid ja entusiastid koostanud detailseid skeeme konkreetsete piirkondade (nt Pääsküla, Naissaar) kohta.
Kas kindluses on peidus varandust?
Legendid räägivad küll tsaari kullast ja peidetud väärisesemetest, kuid reaalsuses on suurimaks “varanduseks” vanametall, mida on aastate jooksul massiliselt välja veetud. Tõenäosus leida kulda on kaduvväike, pigem võib leida ajaloolise väärtusega esemeid nagu nööbid, hülsid või tööriistad.
Mis on kõige paremini säilinud osa kindlusest?
Hästi vaadeldavad on Pääsküla rooduvarjendid ja tunnelisuudmed ning Astangu laskemoonalaod. Merefrondil on Naissaare ja Aegna patareide varemed muljetavaldavad oma suuruse poolest. Samuti on Suurupi piirkonnas mitmeid huvitavaid objekte.
Kindluse pärand ja tulevik tänapäeva linnaruumis
Peeter Suure merekindlus ei ole vaid ajalooline kurioosum; see on lahutamatu osa Tallinna ja selle ümbruse identiteedist. Tänapäeval seisavad linnaplaneerijad ja keskkonnakaitsjad silmitsi väljakutsega: kuidas seda pärandit säilitada ja eksponeerida, tagades samal ajal inimeste ohutuse ja loodusväärtuste kaitse.
Astangu piirkond on suurepärane näide sellest, kuidas militaarne minevik ja looduslik mitmekesisus on põimunud. Tunneliõõnsustest on saanud Euroopa tähtsusega nahkhiirte talvituspaigad, mistõttu on nende kaitse all hoidmine kriitilise tähtsusega. See loob unikaalse olukorra, kus ajalooline betoon kaitseb haruldast faunat. Samal ajal arendatakse ümberkaudseid alasid puhke- ja virgestusaladena, kus ajalugu tutvustavad infotahvlid aitavad möödujatel mõista nende sammaldunud kivimürakate algset otstarvet.
Tulevikus on potentsiaali avada teatud kindluse osad turismile veelgi organiseeritumalt, sarnaselt Helsingi Suomenlinna kindlusega. See nõuab aga suuri investeeringuid ohutusse ja infrastruktuuri. Seni jääb Peeter Suure merekindlus oma sadade kilomeetrite pikkuse kaitsevööndiga salapäraseks ja kohati ohtlikuks tunnistajaks impeeriumi ambitsioonidele, pakkudes avastamisrõõmu neile, kes oskavad vaadata betooni ja võsa taha.
