Anton Hansen Tammsaare loomingus seisab romaan “Ma armastasin sakslast” sageli tema monumentaalse suurteose “Tõde ja õigus” varjus, ent paljude kirjandusteadlaste ja lugejate jaoks on just see 1935. aastal ilmunud teos autori kõige tihedam, psühholoogiliselt peenem ja emotsionaalselt laetum tekst. See ei ole lihtsalt lugu ühe eesti üliõpilase ja baltisaksa parunessi luhtunud armastusest; see on valus sisselõige Eesti ühiskonna, rahvusliku identiteedi ja inimlike tunnete vastuoludesse, mis on üllatavalt – ja kohati hirmutavalt – asjakohased ka tänapäeval. Kui me räägime Tammsaarest, kipume meenutama Vargamäe muda ja töörügamist, kuid “Ma armastasin sakslast” viib meid linnakeskkonda, intellektuaalsete heitluste ja kultuuride kokkupõrke keskmesse, kus armastus peab võitlema mineviku varjude ja majandusliku reaalsusega.
Romaani ajalooline ja sotsiaalne kontekst
Et mõista, miks see lugu on nii valusalt ajatu, tuleb esmalt vaadata aega, mil see kirjutati. 1930. aastad olid Eesti Vabariigis keerulised. Ühest küljest ehitati üles rahvusriiki ja eestlaste eneseteadvus oli tipus, teisalt aga kummitas majanduskriis ja vaikiv ajastu. Tammsaare tabas erakordse täpsusega hetke, mil vana feodaalne maailm (baltisaksa aadel) oli kokku varisemas, kuid uus maailm (eesti kodanlus ja haritlaskond) polnud veel leidnud kindlat jalgealust.
See ebakindlus kajastub peategelase Oskari ja tema armastatu Erika suhetes. Oskar esindab tõusvat rahvust, kes on küll haritud, kuid vaene ja koormatud sajanditepikkuse orjamineviku kompleksidega. Erika on hääbuva eliidi sümbol – habras, eluvõõras, kuid kultuuriliselt rikas. Nende armastuslugu on justkui katse ületada kuristikku kahe maailma vahel, mis ajaloolistel põhjustel ei sobi kokku.
Miks “Ma armastasin sakslast” kõnetab tänast lugejat?
Võiks arvata, et parunesside ja talupojapoegade probleemid on ammu ajaloo prügikastis. Ometi, kui süveneda teksti, leiame teemasid, mis on 21. sajandil sama teravad kui 1935. aastal:
- Majanduslik ebavõrdsus ja suhted: Üks romaani keskseid konflikte on raha puudumine. Oskar ei saa Erikaga abielluda, sest tal pole varanduslikku kindlustatust. Tänapäevalgi purunevad suhted või lükatakse pere loomine edasi majandusliku ebakindluse, eluasemelaenude ja karjäärisurve tõttu. Tammsaare näitab halastamatult, kuidas materiaalne reaalsus lömastab romantilised ideaalid.
- Identiteedikriis ja kuuluvustunne: Oskar maadleb pidevalt küsimusega, kes ta on. Ta ei taha olla enam “mats”, kuid ta ei saa kunagi “isandaks” selle sõna vanas tähenduses. Tänapäeva globaliseeruvas maailmas tunnevad paljud sarnast juuretust – püüdlus olla keegi teine, häbi oma päritolu pärast või vastupidi, liigne rahvuslik kaitseasend.
- Suhtlematus ja möödarääkimised: Kuigi Oskar ja Erika armastavad teineteist, räägivad nad justkui eri keeltes – ja mitte lingvistilises, vaid hingelises mõttes. Nende maailmanägemused on niivõrd erinevad, et tõeline teineteisemõistmine jääb kättesaamatuks. See on universaalne hoiatus selle kohta, kuidas kultuurilised ja sotsiaalsed taustad võivad armastuse lämmatada.
Oskari kuju – liigne inimene või meie aja peegel?
Oskar on üks keerukamaid meeskaraktereid Eesti kirjanduses. Ta ei ole kangelane. Ta on kõhklev, ebakindel, kohati isegi ärritavalt passiivne. Tammsaare on loonud temast n-ö “liigse inimese” arhetüübi. Oskar on saanud hariduse, kuid ei leia sellega ühiskonnas rakendust. Ta analüüsib kõike üle, kuni on tegutsemisvõimetu.
Kas see ei meenuta tänapäeva “Y-generatsiooni” või noori haritlasi, kes on lõpetanud ülikooli, kuid ei leia oma kohta tööturul ega ühiskonnas? Oskari siseheitlused – kas valida armastus või kohusetunne, kas püüda rikastuda või jääda truuks oma ideaalidele – on täpselt need samad valikud, mille ees seisavad noored ka täna. Tema traagika seisneb selles, et ta näeb asju liiga selgelt, kuid tal puudub jõud (või raha), et saatust muuta.
Erika ja kaduv maailm
Erika tegelaskuju on sageli vaadatud vaid kui Oskari ihaldusobjekti, kuid temas peitub sügavam traagika. Ta on naine, kes on kaotanud oma kodu (mõisa) ja oma koha maailmas. Tema jaoks on Oskar päästerõngas, võimalus elada edasi uues reaalsuses. Kuid Erika haprus ja eluvõõrus saavad saatuslikuks. Tammsaare ei idealiseeri baltisakslasi, kuid ta suhtub Erikasse teatud kaastundega. See on lugu sellest, kuidas suured ajaloolised muutused (nagu maareform või tänapäeval tehnoloogiline revolutsioon) võivad jätta terved sotsiaalsed grupid ajaloo hammasrataste vahele.
Armastus kui sotsiaalne eksperiment
Tammsaare ei kirjuta kunagi lihtsalt armastusest. Tema jaoks on armastus alati sotsiaalne ja psühholoogiline proovikivi. “Ma armastasin sakslast” tõstatab küsimuse: kas armastus on piisavalt tugev, et ületada sadade aastate pikkust eelarvamuste ja viha müüri? Vastus on valusalt realistlik.
Romaanis ilmneb selgelt eestlaste ajalooline kompleks sakslaste suhtes – segu imetlusest ja vihast. Oskar tahab Erikas vallutada mitte ainult naist, vaid ka sümbolit – endist valitsejat. See muudab nende suhte ebaterveks. Tänapäeval võime seda paralleeli tõmmata mistahes suhetega, kus partnerid pärinevad radikaalselt erinevatest sotsiaalsetest või kultuurilistest kihtidest. Tammsaare hoiatab meid: kui me toome suhtesse kaasa oma mineviku taaga ja ravimata kompleksid, on õnnelik lõpp peaaegu võimatu.
Korduma Kippuvad Küsimused (KKK)
Kas “Ma armastasin sakslast” on autobiograafiline teos?
Jah, osaliselt. Kuigi tegemist on ilukirjandusega, on teada, et Tammsaarel oli ülikooliõpingute ajal suhteid ja kokkupuuteid, mis võisid ainest anda. Veelgi olulisem on aga see, et Tammsaare elas ise läbi selle ajastu intellektuaalseid heitlusi ning tundis sügavalt eestlase psühholoogiat ja komplekse, mida ta Oskarile omistas.
Miks peetakse seda romaani Tammsaare kõige “linnalikumaks” teoseks?
Erinevalt “Tõest ja õigusest”, mis on juuripidi maas ja taluelus, toimub “Ma armastasin sakslast” linnakeskkonnas. Siin ei võidelda loodusjõududega, vaid sotsiaalsete normide, üüriarvete ja intellektuaalsete dilemmadega. See on moodsa, urbaniseerunud eestlase kujunemislugu.
Mida sümboliseerib romaanis vanaisa kuju?
Erika vanaisa on äärmiselt oluline tegelane. Ta esindab vana, kaduvat tarkust ja aristokraatlikku rahu, vastandudes Oskari rabelemisele ja ebakindlusele. Vanaisa kaudu väljendab Tammsaare mõtet, et kultuur ja väärikus ei teki üleöö, vaid vajavad põlvkondade pikkust settumist – midagi, mida noorel eesti kultuuril tol hetkel veel nappis.
Kas tänapäeva noored suudavad selle raamatuga suhestuda?
Absoluutselt. Kuigi keel võib tunduda kohati arhailine, on emotsionaalne tuum – armastuse ja karjääri konflikt, eneseotsingud ja hirm tuleviku ees – vägagi kaasaegne. Paljud kirjandusõpetajad toovad välja, et gümnaasiumiõpilased leiavad Oskaris sageli rohkem äratundmist kui Vargamäe Andreses.
Inimliku läheduse igatsus külmas maailmas
Lõppkokkuvõttes ei ole “Ma armastasin sakslast” lugu vaid ebaõnnestunud armastusest või klassivõitlusest. See on sügavalt humanistlik teos, mis räägib üksindusest. Nii Oskar kui ka Erika on omamoodi üksikud hinged, kes otsivad soojust maailmas, mis väärtustab vaid edukust, päritolu või raha.
Tammsaare suurus seisneb tema võimes näha inimese sisse. Ta näitab meile, et ühiskondlikud barjäärid on sageli meie endi peades kinni. “Orjaveri”, millest romaanis räägitakse, ei ole bioloogiline fakt, vaid mentaliteet – hirm olla vaba, hirm võtta vastutust oma õnne eest. See on sõnum, mis teeb raamatu lugemise valusaks, kuid vajalikuks ka täna.
Me elame ajal, mil ühiskond on taas polariseerunud ja kus “meie” ja “nemad” vastandus on kerge tekkima. Tammsaare tuletab meile meelde, et selle kõige all on alati inimene oma igatsuste ja hirmudega. “Ma armastasin sakslast” õpetab meile empaatiat – võimet näha teises inimeses enamat kui vaid tema rahvust või sotsiaalset staatust. See on hoiatusromaan, mis ütleb, et kui me laseme välistel oludel ja mineviku varjudel dikteerida oma südameasju, oleme määratud kordama Oskari ja Erika tragöödiat ikka ja jälle uuesti.
