Kui vaatame tänast Ameerika Ühendriikide kaarti, mis ulatub Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini ja koosneb 50 osariigist, on raske ette kujutada aega, mil see suurriik oli vaid kitsas maariba idarannikul. Ometi just seal, metsikute metsade ja ookeani vahel, pandi alus maailma ajaloos ainulaadsele eksperimendile – demokraatiale, mis põhines vabadusel ja iseseisvusel. Need 13 algset kolooniat ei olnud alguses ühtne riik, vaid pigem eriilmeliste asunduste kogum, millel olid erinevad religioossed vaated, majanduslikud huvid ja kultuurilised taustad. Nende ühinemine ühise eesmärgi nimel Briti krooni vastu on lugu julgusest, kompromissidest ja visioonist, mis kujundas maailma selliseks, nagu me seda täna tunneme.
Kolm piirkonda, kolm erinevat maailma
Et mõista Ameerika Ühendriikide sündi, tuleb esmalt mõista, kui erinevad olid need 13 kolooniat üksteisest. Geograafiliselt ja majanduslikult jagunesid need kolmeks suuremaks piirkonnaks, millest igaüks andis tulevasele riigile oma näo.
Uus-Inglismaa kolooniad (New Hampshire, Massachusetts, Rhode Island ja Connecticut) asusid põhjas. Siinne kliima oli karmim ja pinnas kivine, mis ei soosinud suurte istanduste rajamist. Seetõttu keskendusid sealsed elanikud kalapüügile, laevaehitusele ja kaubandusele. Usuliselt olid need piirkonnad sageli puritaanide kantsiks, kes otsisid varjupaika tagakiusamise eest Euroopas, väärtustades haridust ja kogukondlikku eluviisi.
Keskkolooniad (New York, New Jersey, Pennsylvania ja Delaware) olid tuntud oma mitmekesisuse poolest. Siin segunesid inglased, hollandlased, rootslased ja sakslased. Piirkonda nimetati sageli “leivakorviks”, kuna viljakas pinnas võimaldas kasvatada suures koguses nisu ja teravilja. Pennsylvania, mille asutas kveeker William Penn, oli eriti tuntud oma usulise tolerantsuse ja patsifistlike vaadete poolest, meelitades ligi sisserändajaid üle kogu Euroopa.
Lõunakolooniad (Maryland, Virginia, Põhja-Carolina, Lõuna-Carolina ja Georgia) erinesid teistest oma sooja kliima ja pikkade kasvuperioodide poolest. See võimaldas rajada hiiglaslikke istandusi, kus kasvatati tubakat, riisi ja hiljem puuvilla. Majandus sõltus suuresti tööjõust, algul lepingulistest teenritest ja hiljem Aafrikast toodud orjadest, mis lõi piirkonnale omase, kuid traagilise sotsiaalse struktuuri.
Iseseisvumine: Kolooniatest osariikideks
Teekond kolooniatest suveräänsete osariikideni ei olnud sirgjooneline. See kulmineerus Ameerika iseseisvussõjaga (1775–1783) ja iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmisega 4. juulil 1776. Kuid juriidilises mõttes muutusid need piirkonnad “osariikideks” alles siis, kui nad ratifitseerisid USA põhiseaduse. See protsess toimus aastatel 1787–1790 ja järjestus on ajalooliselt märgilise tähendusega.
Alljärgnev nimekiri toob välja 13 algset osariiki just selles järjekorras, kuidas nad põhiseaduse heaks kiitsid ja seeläbi liiduga ühinesid:
- Delaware (7. detsember 1787) – Tuntud kui “Esimene osariik”, kuna nad ratifitseerisid põhiseaduse esimesena, soovides kindlustada oma positsiooni suuremate naabrite, nagu Pennsylvania, kõrval.
- Pennsylvania (12. detsember 1787) – Revolutsiooni süda, kus asus Philadelphia ja kus allkirjastati nii iseseisvusdeklaratsioon kui ka põhiseadus.
- New Jersey (18. detsember 1787) – Osariik mängis sõja ajal strateegilist rolli, olles paljude lahingute tandriks.
- Georgia (2. jaanuar 1788) – Tol ajal kõige lõunapoolsem ja hõredamalt asustatud osariik, mis vajas liidu kaitset piirikokkupõrgete eest.
- Connecticut (9. jaanuar 1788) – Mängis olulist rolli põhiseaduse koostamisel, pakkudes välja kompromissi esindajatekoja ja senati loomiseks.
- Massachusetts (6. veebruar 1788) – Revolutsiooni häll, kus toimusid Bostoni teejoomine ja esimesed relvastatud kokkupõrked Briti vägedega.
- Maryland (28. aprill 1788) – Tuntud katoliiklaste varjupaigana ja piiriolukorra poolest põhja ning lõuna vahel.
- Lõuna-Carolina (23. mai 1788) – Rikas istandusmajandusega osariik, millel oli oluline roll lõunaosariikide poliitilises mõjuvõimus.
- New Hampshire (21. juuni 1788) – Üheksanda osariigina kindlustas see põhiseaduse ametliku jõustumise, kuna nõutud kvoorum sai täis.
- Virginia (25. juuni 1788) – Kõige rahvarohkem ja mõjukam osariik, kust pärinesid George Washington, Thomas Jefferson ja James Madison.
- New York (26. juuli 1788) – Juba toona kaubanduslik keskus, mille liitumine oli hädavajalik uue riigi majanduslikuks stabiilsuseks.
- Põhja-Carolina (21. november 1789) – Ühines hiljem, nõudes esmalt õiguste deklaratsiooni (Bill of Rights) lisamist põhiseadusesse.
- Rhode Island (29. mai 1790) – Viimane liituja, kes oli algul tugevalt föderaalvalitsuse vastu ja kartis oma iseseisvuse kaotamist.
Virginia ja Massachusettsi ajalooline rivaalitsemine ja koostöö
Kuigi kõik 13 osariiki olid olulised, kujundasid uue riigi ideoloogilist ja poliitilist suunda enim kaks hiiglast: Virginia ja Massachusetts. Need kaks piirkonda esindasid sageli vastandlikke maailmavaateid, kuid nende koostöö oli iseseisvuse saavutamiseks möödapääsmatu.
Massachusetts, eesotsas radikaalsete mõtlejatega nagu John Adams ja Samuel Adams, oli revolutsioonilise vaimu mootoriks. Boston oli linn, kus vastupanu maksudele muutus füüsiliseks ja kus tänavarahutused viisid avatud mässuni. Nende nägemus oli tugevalt seotud isikuvabaduste ja kaubandusliku iseseisvusega.
Teiselt poolt pakkus Virginia stabiilsust, diplomaatiat ja filosoofilist sügavust. Virginia aristokraadid, nagu George Washington, andsid mässulistele armeele legitiimsuse ja juhtimise. Thomas Jeffersoni sule läbi sai Ameerika oma moraalse kompassi iseseisvusdeklaratsiooni näol. James Madison, samuti Virginiast, on tuntud kui “põhiseaduse isa”. Ilma Virginia toetuseta oleks Uus-Inglismaa mäss jäänud vaid lokaalseks rahutuseks, mitte sünnitanud uut riiki.
Sümboolika: Lipu 13 triipu
Algsete osariikide pärand on visuaalselt jäädvustatud Ameerika Ühendriikide lipule, mida tuntakse nimega “Old Glory”. Kui lipu vasakus ülanurgas olevad tähed sümboliseerivad praegust osariikide arvu (50), siis 13 horisontaalset triipu – seitse punast ja kuus valget – on igavene austusavaldus neile esimestele kolooniatele, kes julgesid astuda vastu Briti impeeriumile.
See sümboolika on oluline meeldetuletus, et hoolimata riigi laienemisest ja uute osariikide lisandumisest, põhineb föderaalne struktuur just sellel algsel vundamendil. Iga kord, kui ameeriklased vaatavad oma lippu, näevad nad ajalugu: Delaware’i kiirust, Rhode Islandi kangekaelsust ja Virginia juhtrolli.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Milline osariik oli ametlikult esimene?
Ametlikult loetakse esimeseks osariigiks Delaware’i, kuna selle osariigi seadusandjad ratifitseerisid USA põhiseaduse esimesena 7. detsembril 1787.
Miks on algseid osariike just 13?
Briti impeeriumil oli Põhja-Ameerikas rohkemgi valdusi (näiteks Kanadas ja Floridas), kuid just need 13 kolooniat Atlandi ookeani keskrannikul moodustasid ühise rinde maksustamise ja poliitiliste õiguste kaitseks, osaledes Kontinentaalkongressil ja kuulutades välja iseseisvuse.
Kas Vermont oli üks 13st algsest osariigist?
Ei, Vermont ei olnud üks algsest kolmeteistkümnest. Kuigi Vermont osales revolutsioonis, oli ta vaidlusalune territoorium New Yorgi ja New Hampshire’i vahel. Vermontist sai 14. osariik aastal 1791.
Miks Rhode Island viimasena liitus?
Rhode Island oli äärmiselt iseseisev ja umbusklik tugeva keskvõimu suhtes. Nad kartsid, et uus föderaalvalitsus piirab nende vabadust ja maksustab neid ebaõiglaselt. Nad ratifitseerisid põhiseaduse alles siis, kui oli selge, et iseseisva riigina jätkamine pole majanduslikult ja poliitiliselt jätkusuutlik.
Mis oli algsete kolooniate pealinn?
Algsetel kolooniatel ja hiljem noorel USA-l ei olnud ühte kindlat pealinna tänapäevases mõistes. Kontinentaalkongress kogunes mitmes linnas, sealhulgas Philadelphias, Baltimore’is, Lancasteris ja Yorkis (Pennsylvania), Princetonis (New Jersey) ja New Yorgis. Washington D.C. asutati hiljem spetsiaalse föderaalringkonnana.
Algsete osariikide pikaajaline mõju tänapäeva poliitikale
Kuigi Ameerika Ühendriigid on kasvanud ja muutunud tundmatuseni, on 13 algse osariigi poolt loodud süsteem endiselt riigi selgrooks. Põhiseadus, mille nad lõid, on maailma vanim kehtiv kirjalik põhiseadus. Nende loodud valimissüsteem, (Valijameeste kogu ehk Electoral College), mis annab osariikidele kaalu sõltumata nende rahvaarvu suurusest, on otsene tulemus kompromissidest väikeste (nagu Delaware) ja suurte (nagu Virginia) algsete osariikide vahel.
See ajalooline pärand ei ole vaid muuseumieksponaat, vaid elav poliitiline reaalsus. Ida-ranniku osariigid säilitavad siiani teatud kultuurilise ja intellektuaalse eripära, olles koduks paljudele riigi vanimatele ülikoolidele ja finantsasutustele. Nende 13 tähe ja triibu lugu on meeldetuletus, et suurriigi tugevus ei seisne mitte ainult selle sõjalises võimsuses või majanduslikus rikkuses, vaid võimes ühendada väga erinevaid piirkondi ja huve ühise ideaali nimel. See “täiuslikuma liidu” (a more perfect union) otsing, mis algas 1776. aastal, jätkub ka tänapäeval.
