Eesti keel on elav ja pidevalt arenev organism, mis kohaneb ajas nii tehnoloogia arengu, ühiskondlike muutuste kui ka igapäevase keelekasutusega. Paljude jaoks võib tunduda ootamatu, et koolis õpitud raudsed reeglid ei olegi enam kivisse raiutud. Värskeimad uuendused ja täpsustused eesti keele käsiraamatus ning keelekorraldajate soovitustes on toonud kaasa märgatava suunamuutuse: rangetelt normidelt liigutakse üha enam soovituste ja kontekstipõhise valiku suunas. See ei tähenda reeglite kadumist, vaid pigem suurema vastutuse andmist keelekasutajale, et tekst oleks selge, arusaadav ja eesmärgipärane. Alljärgnevas artiklis vaatame süvitsi sisse, millised on need konkreetsed muutused ja nüansid, mida iga kirjutaja – olgu ta tudeng, turundusspetsialist või ametnik – peaks tänasel päeval teadma.
Normatiivsusest vabama keelekasutuse poole
Üks kõige fundamentaalsemaid muutusi eesti keelekorralduses ei puuduta mitte üksikut koma või tähte, vaid kogu suhtumist keeleõigesse. Kui aastakümneid valitses põhimõte, et õigekeelsussõnaraamat (ÕS) dikteerib ainuõige variandi, siis nüüdne lähenemine on tunduvalt paindlikum. Eesti Keele Instituut (EKI) on võtnud suuna, kus keelekasutaja tegelikku praktikat arvestatakse senisest rohkem. See tähendab, et kui mingi keelend on levinud ja ei takista arusaamist, ei pruugi see olla enam viga, vaid rööpne võimalus.
Selle muutuse taga on arusaam, et keel on suhtlusvahend, mitte vigade otsimise polügoon. Keelekorralduse fookus on liikunud vormilt sisule. See aga tekitab paljudes segadust: kas nüüd võibki kirjutada nii, nagu pähe tuleb? Kindlasti mitte. Ametlikus ja akadeemilises tekstis kehtivad endiselt kokkulepitud normid, kuid “hall ala”, kus varem sai punase pastakaga vea märkida, on muutunud lubatavaks variatsiooniks. Oluline on mõista, et uuenenud käsiraamat ja keelenõuanded pakuvad nüüd tihti mitut lahendust, jättes valiku kirjutaja stiilitunnetuse hooleks.
Muudatused algustäheortograafias
Suur ja väike algustäht on eesti keeles alati olnud üks keerukamaid teemasid, eriti kui jutt käib asutuste nimedest, nimetustest ja kaubamärkidest. Uuenenud soovitused püüavad siin luua rohkem selgust, kuid samas ka vabadust.
Asutused ja organisatsioonid
Varasemalt oli väga range vahe tegemine, mis on asutuse täielik ametlik nimi (suur algustäht) ja mis on liiginimetus (väike algustäht). Nüüd on piirid kohati pehmemad. Kuigi ametlikes dokumentides tuleb endiselt kasutada registrijärgset nime, siis ajakirjanduslikus ja vabamas tekstis on lubatud kasutada väikest algustähte, kui asutust mainitakse üldisemalt või mitte täisnimega.
- Näide: Kui varem nõuti tekstis korduvmainimisel suurt algustähte (nt “Ministeerium teatas…”), siis nüüd on täiesti aktsepteeritav ja isegi soovitatav kasutada väiketähte (“ministeerium teatas…”), kui ei ole ohtu, et lugeja ajab selle segi mõne muu asutusega.
- Kaubamärgid ja juriidilised kehad: Üha enam levib tava kirjutada juriidilised lühendid (AS, OÜ, MTÜ) nime ette või taha ilma liigse rõhutamiseta, kuid tekstisiseselt võib need sageli üldse ära jätta, et parandada loetavust.
Üritused ja perioodika
Ürituste nimede puhul kehtib endiselt reegel, et läbiva suurtähega (iga sõna suurega) kirjutatakse vaid väga vähesed riiklikud pühad või rahvusvahelised suursündmused. Küll aga on märgata liberaalsust jutumärkide kasutamisel. Perioodikaväljaannete, sarjade ja ürituste nimede puhul on suund sinnapoole, et kui nimi on selgelt eristatav (nt kirjakuju või konteksti tõttu), võib jutumärkidest loobuda.
Kokku- ja lahkukirjutamise põhimõtted
Kokku- ja lahkukirjutamine on valdkond, kus eksitakse kõige sagedamini. Siin on uuenenud käsitlus toonud kaasa põhimõtte: kirjuta kokku, kui see moodustab ühtse mõiste, ja lahku, kui soovid rõhutada komponente eraldi.
See “tähendusepõhine” lähenemine on tegelikult tagasipöördumine keele loogika juurde. Jäigad reeglid (nt ne- ja line-liiteline omadussõna kirjutatakse eelneva käändsõnaga alati kokku) on asendunud soovitustega jälgida sisu. Kui tegemist on terminiga või kindla liigiga, on kokkukirjutamine eelistatud. Kui tegemist on juhusliku omadusega, on lahkukirjutamine õigustatud.
- Nimisõnaühendid: Varem range reegel, et nimisõna ja sellele järgnev nimisõna kirjutatakse tihti lahku, on saanud täiendust. Pikad lohisevad liitsõnad on endiselt ebasoovitatavad, kuid kui kaks sõna moodustavad lahutamatult ühe sisu (nt projektijuht, veebileht), on kokkukirjutamine ainuõige.
- Arvsõnad ja mõõtühikud: Siin on reeglid jäänud konkreetsemaks. Arv ja mõõtühik kirjutatakse endiselt lahku (10 km, 5 %), kuid teksti sidususe huvides on üha olulisem jälgida, et need ei satuks eri ridadele.
Võõrnimed ja tsitaatsõnad tekstis
Globaliseerumine toob meie keelde üha rohkem võõrnimesid ja -termineid. Käsiraamatu uuendused ja keelenõuanded pööravad suurt tähelepanu sellele, kuidas võõrkeelseid elemente eesti keelega mugavalt siduda. Üks olulisemaid teemasid on ülakoma (apostroofi) kasutus.
Ülakoma kasutamine võõrnimede käänamisel on muutunud selgemaks, kuid nõuab kirjutajalt häälduse teadmist. Põhireegel on: ülakoma kasutatakse siis, kui nime kirjapilt ja hääldus ei lähe kokku või kui nimi lõpeb häälduses täishäälikuga, aga kirjas kaashäälikuga (nt Bordeaux’s). Uuem tendents on vältida liigset ülakoma kasutamist seal, kus see pole hädavajalik. Kui nimi lõpeb hääldatava kaashäälikuga ja kirjapilt seda toetab, lisatakse käändelõpp otse (nt Facebookis, mitte Facebook’is).
Tsitaatsõnade (võõrkeelsed sõnad, mida ei ole eesti keelega kohandatud) puhul kehtib endiselt nõue kirjutada need kirjas (italic), et eristada neid eestikeelsest tekstist. Küll aga on märgata, et paljud varem tsitaatsõnadena käsitletud sõnad (nt start-up, podcast) on sedavõrd kodunenud, et neid hakatakse üha enam kirjutama püstkirjas või kohandatud kujul (idufirma, taskuhääling), mida keelekorraldajad ka soosivad.
Kirjavahemärgid: koma ja mõttekriips
Kirjavahemärgistuse reeglites pole toimunud revolutsiooni, küll aga täpsustusi, mis aitavad vältida ülekomasdamist. Eriti puudutab see loetelusid ja lauselühendeid. Uus suund on kommunikatiivne interpunktsioon – kirjavahemärk on mõtte eraldaja, mitte pelgalt grammatiline kohustus.
Näiteks sidesõna “ning” puhul on selgemaks räägitud, et teatud juhtudel, kui see ühendab lauseosi, mis on omavahel tihedalt seotud, ei ole koma vajalik, isegi kui grammatiline struktuur seda justkui lubaks. Samuti on tähelepanu all mõttekriipsu (–) ja sidekriipsu (-) eristamine. Mõttekriips eraldab lauseosi ja tähistab vahemikku, sidekriips seob sõnu. Digitaalses tekstis on see vahe sageli kadunud, kuid korrektne keelekasutus nõuab nende eristamist, et tekst oleks professionaalne.
Sagedasti küsitud küsimused (KKK)
Kuna keelemuudatused tekitavad palju praktilisi küsimusi, oleme koondanud siia vastused levinumatele murekohtadele, tuginedes EKI värskeimatele selgitustele.
Kas ma pean kasutama sõna “õpilane” või võib öelda “õppur”?
Mõlemad on lubatud, kuid neil on stiililine vahe. “Õpilane” on neutraalne ja ametlikum, viidates üldhariduskoolile. “Õppur” on laiem ja veidi vabam termin. Keelekorraldus soosib sünonüümide rikkust, seega on kontekst kuningas.
Kuidas käänata uusi tehnoloogiafirmade nimesid nagu Skype või Bolt?
Nimesid käänatakse nagu tavalisi nimisõnu. Kui nimi lõpeb häälduses kaashäälikuga, lisandub lõpp otse (Skype : Skype’i – siin on erandiks tumm e lõpus). Bolti puhul on lihtne: Bolt : Bolti : Bolti. Ülakoma on vaja vaid siis, kui kirjapilt ja hääldus on vastuolus.
Kas kuupäevade kirjutamisel on punkt aastaarvu järel kohustuslik?
Jah, eesti keeles on kuupäeva lõpus aastaarvu järel punkt, kui lause jätkub (nt “1. jaanuaril 2024. aastal”). Kui kuupäev on omaette real või lause lõpus, on punktil teine funktsioon. See on üks vigu, mida inglise keele mõjul sageli tehakse – jäetakse punkt panemata.
Miks ei ole enam ranget reeglit “poolt”-tarindi kohta?
Tarindit “kellegi poolt tehtud” (nt “komisjoni poolt kinnitatud”) peeti varem kantseliidiks ja soovitati asendada (“komisjoni kinnitatud”). Nüüd on seisukoht leebem: kui see ei muuda lauset kohmakaks ega tekita mitmetimõistmist, on see aktsepteeritav, kuigi lühem variant on endiselt stiililiselt parem.
Mis vahe on Sõnaveebil ja ÕS-il?
Sõnaveeb on EKI uus keeleportaal, mis koondab infot paljudest allikatest ja on pidevas muutumises (kirjeldav). ÕS on normatiivne sõnaraamat, mis fikseerib kirjakeele normi teatud perioodiks. Ametlikes tekstides tuleks lähtuda ÕS-i soovitustest, kuid Sõnaveeb annab laiema pildi sõna kasutusvõimalustest.
Praktilised tööriistad igapäevaseks kirjutamiseks
Keelemuutustega kursis olemine ei tähenda, et peaksite iga päev käsiraamatut pähe õppima. Tänapäeva kirjutaja parim abiline on oskus kasutada digitaalseid tööriistu ja usaldusväärseid andmebaase. EKI Sõnaveeb (sonaveeb.ee) on muutunud asendamatuks allikaks, kust leiab infot mitte ainult õigekirja, vaid ka sõnade tähendusvarjundite ja kasutuskonteksti kohta.
Lisaks on oluline jälgida “E-keelenõu” rubriike, kus selgitatakse lahti aktuaalseid probleeme. Professionaalsed toimetajad soovitavad keerulisemate tekstide puhul kasutada ka spellerit, kuid suhtuda sellesse kriitiliselt – automaatkontroll ei tunne konteksti ega uuenenud liberaalsemaid reegleid. Seega on inimese enda keeletaju ja teadlikkus reeglite tagamaadest endiselt kriitilise tähtsusega. Uuenenud eesti keele käsiraamat ei ole käskude kogumik, vaid pigem kaart, mis aitab orienteeruda keelemaastikul, pakkudes teekonnaks erinevaid, kuid võrdselt õigeid radu.
