Kui me kujutame vaimusilmas ette Vana-Rooma tänavapilti, kerkivad meie teadvusse sageli stseenid Hollywoodi suurfilmidest, kus nii keisrid, senaatorid kui ka lihtrahvas sammuvad ringi säravvalgetes, suurtes linades, mida tuntakse toogadena. See stereotüüp on aga ajalooliselt äärmiselt ebatäpne ja annab edasi vaid killukese sellest rikkalikust, värvilisest ja sotsiaalselt reguleeritud maailmast, mis tegelikult antiikajal valitses. Tegelikkuses oli Rooma mood keerukas märkide süsteem, kus iga riideese, värvitoon ja kandmisviis reetis inimese soo, vanuse, sotsiaalse staatuse ja isegi poliitilise meelsuse. Enamik roomlasi ei kandnud toogat igapäevaselt – see oli kohmakas, raske ja kallis pidurõivas, umbes nagu tänapäeva frakk. Selle asemel domineerisid praktilisemad rõivad, mis varieerusid vastavalt kliimale, aastaajale ja kandja rahakotile.
Tuunika: iga roomlase garderoobi vundament
Kui peaksime nimetama ühe riideeseme, mis ühendas kõiki ühiskonnakihte orjadest imperaatorini, siis oli selleks tuunika (tunica). See oli lihtne, T-kujuline rõivas, mis koosnes tavaliselt kahest kokkuõmmeldud riidetükist, jättes avad pea ja käte jaoks. Tuunika ei olnud pelgalt aluspesu, vaid tihti ka peamine kodune riietus.
Tuunika kandmise viis ja pikkus olid sotsiaalselt rangelt paika pandud:
- Meeste tuunika: Tavaliselt ulatus see põlvedeni. Sellest lühem tuunika viitas sõdurile või töömehele, pikem aga naiselikkusele või idamaisele mõjule, mida konservatiivsed roomlased taunisid. Kodus kanti tuunikat vööta, kuid avalikus kohas vööta ilmumist peeti lohakuse ja kultuurituse märgiks.
- Naiste tuunika: See oli alati pikem, ulatudes pahkluudeni. Naised kandsid sageli kahte tuunikat üksteise peal – sisemist (tunica intima) aluspesuna ja välist kui kleiti.
- Senaatorid ja ratsanikud: Nende tuunikaid kaunistasid vertikaalsed purpurribad (clavi). Senaatoritel olid need laiad (latus clavus), ratsanikel ehk rikkamal keskklassil kitsad (angustus clavus).
Külmema ilma korral ei häbenetud kanda mitut tuunikat üksteise peal. On teada, et keiser Augustus, kes oli tuntud oma kehva tervise ja külmakartlikkuse poolest, kandis talviti koguni nelja tuunikat, et end Rooma rõskete talvede eest kaitsta.
Tooga: ebamugavuse ja staatuse sümbol
Tooga on kahtlemata tuntuim Rooma rõivaese, kuid selle igapäevane kandmine on müüt. Tooga oli Rooma kodakondsuse sümbol. Orjad ja võõramaalased ei tohtinud seda kanda. See oli valmistatud suurest poolringikujulisest villasest kangast, mis oli ligikaudu 6 meetrit pikk ja 2,5 meetrit lai. Sellise kangamassiivi ümber keha mässimine oli kunsttükk, mis nõudis sageli orja abi ja mida oli võimatu teha kiirustades.
Tooga oli raske, piiras liikumist (vasak käsi oli sisuliselt kangasagarasse mähitud) ja määrdus kergesti. Seetõttu kandsid roomlased seda vaid ametlikel üritustel, kohtus, teatris või religioossetel tseremooniatel. Lihtrahvas loobus toogast üsna varakult praktilisemate keepide kasuks, jättes tooga kandmise kohustuse poliitilisele eliidile.
Erinevad toogad tähistasid kandja staatust:
- Toga virilis (või toga pura): Naturaalvalge villane tooga, mida kandsid täisealised Rooma kodanikud.
- Toga praetexta: Purpuräärisega tooga, mida kandsid kõrged magistraadid ja poisid kuni täisealiseks saamiseni (umbes 14–16 eluaastani). Purpuräärise eesmärk oli pakkuda kandjale maagilist kaitset.
- Toga candida: Kriitvalgeks pleegitatud tooga, mida kandsid kandidaadid (sõna candidatus tulenebki sellest) valimiste ajal, et sümboliseerida oma kavatsuste puhtust.
- Toga pulla: Tume (hall või must) tooga, mida kanti leina ajal.
- Toga picta: Üleni purpunne ja kuldtikanditega tooga, mida kandsid võidukad väejuhid triumfirongkäigus ja hiljem keisrid.
Naiste mood: Stola ja Palla
Kui mees defineeris end avalikkuses tooga kaudu, siis auväärse Rooma matrooni (abielunaise) tunnuseks oli stola. See oli pikk, varrukateta kleit, mida kanti tuunika peal. Stola kinnitati õlgadelt klambritega (fibulae) ja vöötati tavaliselt rinna alt. Stola kandmine oli auasi – seda ei tohtinud kanda prostituudid ega abielurikkumises süüdi mõistetud naised, kes olid sunnitud kandma meeste toogat märgina oma häbist ja naiseliku staatuse kaotusest.
Kodust väljudes lisas naine riietusele palla. See oli suur ristkülikukujuline sall või keep, mida mähiti ümber keha sarnaselt toogaga, kuid mis oli palju kergem ja värvilisem. Palla oli multifunktsionaalne: see andis sooja, toimis moeaksessuaarina ja võimaldas naisel vajadusel katta oma pea, et näidata üles tagasihoidlikkust ja vooruslikkust avalikus ruumis.
Erinevalt meestest, kelle riietus oli värvide osas pigem konservatiivne, armastasid Rooma naised värve. Säilinud freskod ja tekstid kirjeldavad safranikollaseid, mererohelisi, taevasiniseid ja kahvaturoosasid kangaid. Materjalidest hinnati peent villa, lina ja keisririigi ajal üha enam Hiinast imporditud siidi, kuigi moralistid pidasid siidi liiga paljastavaks ja dekadentlikuks.
Aluspesu ja jalatsid: mida kanti pealispinna all?
Kaua aega arvati ekslikult, et roomlased ei kandnud aluspesu. Arheoloogilised leiud ja mosaiigid on selle ümber lükanud. Nii mehed kui naised kandsid niudevööd või -pükse, mida nimetati subligaculum’iks. See võis olla lihtne linane riideriba või püksikute moodi rõivaese. Gladiaatorid ja sportlased kandsid neid avalikult, kuid teistele oli see intiimne riietus.
Naiste “rinnahoidjaks” oli riideriba nimega strophium või mamillare, mis mähiti tihedalt ümber rinna. Selle eesmärk polnud mitte rindu tõsta ega rõhutada, vaid pigem lamedamaks suruda, kuna väikest rinnapartiid peeti tol ajal esteetilisemaks ja nooruslikumaks.
Jalatsite osas tehti selget vahet sise- ja välisjalatsitel:
- Soleae: Lihtsad sandaalid, mida kanti siseruumides ja suvisel ajal. Õhtusöögile minnes võeti need kaasa, kuid lauas olles võeti jalast.
- Calcei: Kinnised nahast saapad või kingad, mida kanti tänaval koos toogaga. Senaatoritel olid spetsiaalsed mustad või punased calcei, mis eristasid neid lihtrahvast.
- Caligae: Tugevad, paksutallalised ja naeltega toestatud sandaalsaapad, mis on kuulsad Rooma leegionäride jalanõudena. Need olid disainitud pikkadeks rännakuteks ja pakkusid head haarduvust.
Püksid: barbarite rõivast impeeriumi standardiks
Üks huvitavamaid evolutsioone Rooma moes puudutab pükse (braccae). Vabariigi ajal ja varasel keisririigi perioodil peeti pükse äärmiselt barbaarseks. Neid kandsid gallid, pärslased ja germaanlased – rahvad, keda roomlased pidasid tsiviliseerimata metslasteks. Cicero kasutas isegi väljendit “pükstega rahvad” halvustava sünonüümina barbarite kohta.
Kuid reaalsus ja kliima tegid oma töö. Kui Rooma leegionid laienesid põhja poole (Galliasse, Britanniasse ja Germaaniasse), avastasid sõdurid kiiresti, et paljaste säärtega tuunika on külmas kliimas ebapraktiline. Alguses hakkasid sõdurid kandma liibuvaid põlvpükse (feminalia) tuunika all. Hiljem, eriti 3. ja 4. sajandil pKr, muutusid pikad püksid koos pikkade varrukatega tuunikatega (mida varem samuti naiselikuks peeti) tavapäraseks rõivastuseks nii sõjaväes kui ka tsiviilelus, tõrjudes tooga lõplikult tseremoniaalseks reliikviaks.
KKK: Korduma kippuvad küsimused Rooma moe kohta
Kas roomlased pesid oma riideid ise?
Enamik roomlasi, eriti linnades, ei pesnud oma riideid kodus, kuna see nõudis palju vett ja ruumi. Rõivad viidi fullonica‘sse ehk pesumajja. Pesu valgendamiseks ja rasva eemaldamiseks kasutati ammoniaaki, mida saadi fermenteeritud uriinist. Uriini koguti avalikest käimlatest selleks otstarbeks spetsiaalsetesse anumatesse.
Miks oli purpurvärv nii eriline?
Kuulus Tüürose purpur oli antiikaja kalleim värvaine. Seda saadi Vahemeres elavatest Murex-tiguudest. Ühe grammi puhta värvaine saamiseks tuli purustada tuhandeid tigusid. Tulemuseks oli värv, mis ei pleekinud, vaid muutus päikese käes hoopis kirkamaks. Selle hind oli nii kõrge, et üleni purpurset rüüd sai endale lubada vaid keiser; teised pidid piirduma triipudega.
Mida kandsid lapsed?
Lapsed kandsid üldiselt miniatuurseid versioone täiskasvanute rõivastest. Poisid ja tüdrukud kandsid lihtsaid tuunikaid, millele lisati vöö. Vabade kodanike lapsed kandsid kaela ümber kaitseamuletti nimega bulla (poistel) või lunula (tüdrukutel), et kaitsta neid kurja silma eest. Bulla võeti kaelast alles täiskasvanuikka jõudes.
Kas roomlased kandsid ehteid?
Mehed kandsid tavaliselt vaid ühte sõrmust, mida kasutati sageli ka pitsatina dokumentide kinnitamiseks. Liigne ehtimine oli meestel taunitav. Naised seevastu armastasid ehteid väga – kõrvarõngad, kaelakeed, käevõrud ja juuksenõelad olid valmistatud kullast, hõbedast ning vääriskividest nagu pärlid, smaragdid ja granaadid. Rikkalikud ehted olid naise abikaasa jõukuse otseseks demonstratsiooniks.
Hilisantiigi muutus ja sõjaväeline mõju
Rooma riigi viimastel sajanditel muutus mood drastiliselt, kaugenedes klassikalisest “linade sisse mähitud” välimusest. Mõjutused tulid üha enam sõjaväelt ja idapoolsetelt naabritelt. 3.–4. sajandil pKr asendus lai ja volditud tooga sageli lihtsama ja praktilisema mantliga, mida kinnitati paremal õlal suure, sageli ehisliku sõlega. Seda tüüpi mantlit nimetati paludamentum’iks või chlamys‘eks.
Samuti muutusid populaarseks rikkalikult kaunistatud ja tikitud rõivad, eriti õukonnas. Kui varajane Rooma ideaal hindas villast lihtsust ja tagasihoidlikkust, siis hilisantiik armastas siidi, kuldset tikandit ja kalliskive rõivastel. Tuunikad muutusid pikemaks ja said pikad varrukad (tunica manicata), mida varem peeti märgiks kehalisest nõrkusest. See uus stiil, mis ühendas endas Rooma traditsioonid, germaani püksid ja idamaise luksuse, pani aluse Bütsantsi moele ja kandus edasi varakeskaegsesse Euroopa kultuuri.
