Kui vaatame tagasi Maa ligikaudu 4,5 miljardi aasta pikkusele ajaloole, siis harva leiame perioodi, mis oleks niivõrd murranguline ja elurikas kui vanaaegkond ehk paleosoikum. See on ajastu, mis algas ligikaudu 541 miljonit aastat tagasi ja kestis umbes 289 miljonit aastat, lõppedes Maa ajaloo suurima väljasuremislainega. Just sel perioodil toimusid planeedi kõige dramaatilisemad muutused: elu, mis varem eksisteeris peamiselt ainuraksete või lihtsate pehmekehaliste organismidena, muutus ootamatult keerukaks, kasvatas endale koorikud, hambad ja jalad ning roomas lõpuks ookeanidest välja maismaale. See oli aeg, mil tekkisid esimesed selgroogsed, hiiglaslikud metsad ja putukad, mille suurust on tänapäeval raske ette kujutada.
Kambriumi plahvatus: bioloogilise mitmekesisuse algus
Vanaaegkonna esimene ja ehk kõige kuulsam etapp on Kambriumi ajastu. Seda perioodi iseloomustab nähtus, mida teadlased nimetavad “Kambriumi plahvatuseks”. See ei olnud plahvatus selle sõna otseses, füüsilises tähenduses, vaid evolutsiooniline hüpe. Geoloogiliselt lühikese aja jooksul ilmusid fossiilsetesse kihtidesse peaaegu kõigi tänapäeval tuntud loomahõimkondade esivanemad.
Miks see just siis juhtus? Teadlased oletavad, et põhjuseks võis olla hapnikutaseme tõus ookeanides, mis võimaldas organismidel kasvada suuremaks ja arendada keerukamaid kehaosi, nagu silmad ja skeletid. Samuti tekkisid esimesed tõelised kiskjad, mis käivitas omakorda “võidurelvastumise”: saakloomad vajasid kaitseks tugevaid kodasid ja ogasid.
Kambriumi ajastu olulisemad eluvormid:
- Trilobiidid: Need lülijalgsed on vanaaegkonna sümbolid. Nende kõva välisskelett on säilinud miljonite aastate jooksul suurepäraselt, andes meile aimu tolleaegsest mereelust.
- Anomalocaris: Tolle aja tippkiskja, hiiglaslik krevetti meenutav olend, kes kasvas kuni meetri pikkuseks ja hirmutas väiksemaid mereelanikke oma haardejäsemetega.
- Pikaia: Väike, ussilaadne olend, keda peetakse üheks varasemaks teadaolevaks keelikloomaks – rühmaks, kuhu kuuluvad ka inimesed.
Ordoviitsium ja Silur: elu liigub madalikelt sügavustesse ja rannikule
Pärast Kambriumi tormilist algust jätkus elustiku areng Ordoviitsiumi ajastul. Mereelustik muutus veelgi mitmekesisemaks. Tekkisid esimesed algelised korallrahud ja meredes domineerisid peajalgsed, kes olid tänapäeva kalmaaride ja kaheksajalgade kauged sugulased, kuid sageli varustatud pikkade, koonusekujuliste kodadega.
Kuid Ordoviitsium lõppes järsu kliimamuutuse ja massilise väljasuremisega, mis oli tingitud lõunapoolkeral asuva Gondwana mandri jäätumisest. Sellele järgnes Siluri ajastu, mis tähistab üht olulisimat verstaposti Maa ajaloos: elu hakkas vallutama maismaad.
Siluri ajastul ilmusid esimesed soontaimed. Need ei olnud veel suured puud, vaid pigem väikesed, samblalaadsed taimed, mis kasvasid veekogude ääres. Kuid nende tähtsus oli tohutu – nad hakkasid muutma maismaa atmosfääri ja pinnast, valmistades teed loomade tulekuks. Samal ajal arenesid meredes esimesed lõualuudega kalad, mis muutis oluliselt toiduahelaid.
Devon: kalade ajastu ja esimeste metsade sünd
Devoni ajastut nimetatakse teenitult “kalade ajastuks”. Mered, jõed ja järved kubisesid elust, mis oli mitmekesisem kui kunagi varem. Just sel ajal domineerisid rüükalad (Placodermi) – hirmuäratavad, luuplaatidega kaetud kiskjad. Tuntuim neist, Dunkleosteus, võis kasvada kuni kuue meetri pikkuseks ja tema lõuad olid piisavalt tugevad, et purustada teiste kalade turviseid.
Kuid Devoni suurim innovatsioon toimus veepiiril. Lihasvaruimsed kalad hakkasid arendama tugevamaid uimi, mis võimaldasid neil madalas vees ja mudas liikuda. Sellest rühmast arenesid välja esimesed tetrapoodid ehk neljajjalgsed – tänapäeva kahepaiksete, roomajate, lindude ja imetajate esivanemad.
Muutused maismaal:
Maismaa muutus Devoni ajal tundmatuseni. Kui perioodi alguses katsid maad vaid madalad taimed, siis Devoni lõpuks kohisesid seal juba esimesed tõelised metsad. Ilmusid eellased tänapäeva sõnajalgadele ja osjadele, ning taimed nagu Archaeopteris kasvatasid sügavaid juurestikke, mis muutsid planeedi aineringet ja kliimat, sidudes atmosfäärist suures koguses süsinikdioksiidi.
Karbon: hiiglaslikud putukad ja kivisöemetsad
Karboni ehk kivisöeajastu on saanud oma nime tohutute kivisöelademete järgi, mis sel perioodil tekkisid. Kliima oli soe ja niiske ning suuri alasid katsid hiiglaslikud soometsad. Kuna puitu lagundavaid baktereid ja seeni oli sel ajal veel vähe, ei lagunenud surnud puud täielikult, vaid ladestusid ja muutusid miljonite aastate jooksul kivisöeks – ressursiks, mis toitis hiljem inimkonna tööstusrevolutsiooni.
Üks Karboni ajastu kõige hämmastavamaid omadusi oli atmosfääri erakordselt kõrge hapnikusisaldus, mis ulatus kohati üle 30% (võrdluseks: tänapäeval on see umbes 21%). See võimaldas lülijalgsetel kasvada hiiglaslikuks, sest nende hingamissüsteem on piiratud hapniku difusiooniga.
- Meganeura: See oli hiiglaslik, kiili meenutav putukas, kelle tiibade siruulatus ulatus 70 sentimeetrini. Ta oli oma aja õhuruumi valitseja.
- Arthropleura: Kuni 2,5 meetri pikkune tuhatjalgne, kes roomas Karboni metsade alustaimestikus. See on suurim teadaolev maismaa lülijalgne, kes eales elanud.
Samal ajal arenesid kahepaiksetest välja esimesed roomajad. Erinevalt kahepaiksetest, kes pidid munemiseks vette naasma, arendasid roomajad välja amniootilise muna – kõva koorega muna, mis hoidis niiskust ja võimaldas loomadel paljuneda ka sisemaal, eemal veekogudest.
Perm: suurmandri Pangaea teke ja katastroofiline lõpp
Vanaaegkonna viimane vaatus, Permi ajastu, tõi kaasa mandrite ühinemise üheks hiiglaslikuks superkontinendiks nimega Pangaea. See geoloogiline sündmus muutis drastiliselt kliimat. Mandri sisealad muutusid äärmiselt kuivaks ja kuumaks, tekitades tohutuid kõrbeid.
Selline keskkond soosis roomajaid, kellel oli paks, niiskust kinni hoidev nahk. Permi ajastul domineerisid maismaal sünapsiidid – rühm loomi, keda sageli nimetatakse “imetajasarnasteks roomajateks”. Nende hulka kuulus ka kuulus purjega seljal varustatud Dimetrodon, keda ekslikult peetakse sageli dinosauruseks, kuigi ta elas ammu enne neid ja on tegelikult lähemal imetajate eellastele.
Vanaaegkond ei lõppenud aga vaikselt. Permi ajastu lõpus, umbes 252 miljonit aastat tagasi, tabas Maad ajaloo rängim väljasuremislaine, mida tuntakse “Suure Surmna” (The Great Dying) nime all.
Hinnanguliselt kadus sel ajal kuni 96% kõigist mereliikidest ja umbes 70% maismaaselgroogsetest. Põhjuseks peetakse massiivset vulkaanilist tegevust tänapäeva Siberi aladel (Siberi trapid), mis paiskas atmosfääri tohutul hulgal kasvuhoonegaase, põhjustades kiiret globaalset soojenemist, ookeanide hapestumist ja hapnikupuudust. See sündmus tõmbas vanaaegkonnale kriipsu peale ja avas tee keskaegkonnale ehk dinosauruste ajastule.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Millal vanaaegkond algas ja lõppes?
Vanaaegkond algas umbes 541 miljonit aastat tagasi Kambriumi plahvatusega ja lõppes 252 miljonit aastat tagasi Permi massiväljasuremisega.
Kas dinosaurused elasid vanaaegkonnas?
Ei, dinosaurused ilmusid alles järgmisel, keskaegkonnal (Mesoosoikumis), Triiase ajastul. Vanaaegkonnas domineerisid selgrootud, kalad, kahepaiksed ja varajased roomajad ning sünapsiidid.
Mis oli vanaaegkonna kõige olulisem sündmus?
Raske on valida ühte, kuid kaks kõige kriitilisemat olid “Kambriumi plahvatus” (elu mitmekesistumine) ja elu siirdumine veest maismaale (taimed ja esimesed neljajalgsed).
Miks olid putukad vanaaegkonnas nii suured?
Karboni ajastul oli Maa atmosfääris oluliselt rohkem hapnikku kui tänapäeval. Kuna putukad hingavad läbi trahheede süsteemi, võimaldas tihedam hapnik neil kasvada suuremaks ilma lämbumisohuta.
Mis põhjustas vanaaegkonna lõpu?
Vanaaegkonna lõpetas Permi väljasuremine, mille peamiseks põhjuseks peetakse Siberi trappide vulkaanipurskeid. Need põhjustasid drastilisi kliimamuutusi, happevihmasid ja ookeanide elukõlbmatuks muutumist.
Vanaaegkonna pärand Eesti maapõues
Eesti geoloogiline asend teeb meist tõelise vanaaegkonna varakambri. Meie maapind – see, millel me iga päev kõnnime – koosneb suures osas just vanaaegkonna settekivimitest, eriti Ordoviitsiumi ja Siluri ajastust. See on põhjus, miks Eesti on maailmas tuntud oma rikkalike fossiilileiukohtade poolest.
Põhja-Eesti paekallas ehk glint on suurejooneline mälestusmärk Ordoviitsiumi ajastust, mil Eesti ala asus hoopis lõunapoolkeral, troopilises kliimavöötmes. Siinsed lubjakivid on tekkinud iidse sooja mere põhja settinud organismide kodadest. Iga paekiviplokk võib sisaldada tuhandeid aastaid ajalugu – alates käsijalgsetest ja trilobiitidest kuni korallide ja sammalloomadeni.
Veelgi olulisem on vanaaegkonna majanduslik pärand Eestile. Meie põlevkivi ehk kukersiit tekkis Ordoviitsiumi meredes elanud vetikate ja muude orgaaniliste ainete ladestumisel. See “pruun kuld” on olnud aastakümneid Eesti energeetika nurgakiviks. Seega ei ole vanaaegkond meie jaoks vaid kauge ajalugu raamatulehekülgedel, vaid see kütab meie kodusid ja on vorminud meie maastikku, andes Eestile tema unikaalse geoloogilise näo. Kui leiate mererannast kivistunud teokarbi või trilobiidi saba jäljendi, hoiate käes otsest sidet selle tormilise ja elurikka ajastuga.
