Klaverimängu maailmas levib laialt levinud eksiarvamus, et mida vähem on noodikirjas musti klahve ehk alteratsioonimärke, seda lihtsam on teost mängida. Seetõttu peavad algajad sageli C-duuri (Do-mažoori) kõige lihtsamaks helistikuks, kuna seal puuduvad dieesid ja bemollid täielikult. Kuid kui küsida kogenud pianistidelt või kontsertmeistritelt nende eelistusi, toovad paljud neist üllataval kombel välja just Re-bemoll mažoori (Des-duur) või sellega sarnased “mustade klahviderohked” helistikud. See võib tunduda vastuoluline, arvestades, et noodikiri kubiseb viiest bemollist, kuid selle eelistuse taga on sügavad ergonoomilised, füsioloogilised ja kõlalised põhjused, mis muudavad Re-bemolli üheks pianistlikumaks ja mugavamaks helistikuks üldse.
Inimkäe anatoomia ja klaviatuuri topograafia
Klaveri klaviatuur ei ole lihtsalt rida ühesuguseid klahve; see on kolmemõõtmeline maastik, kus vahelduvad madalamad valged ja kõrgemad mustad klahvid. Et mõista, miks Re-bemoll on pianistide lemmik, peame esmalt vaatama oma käsi. Inimkäsi ei ole loomulikus olekus tasapinnaline. Kui lasete käel vabalt rippuda, märkate, et sõrmed on kergelt kõverdatud, moodustades kaare. Lisaks on meie sõrmed erineva pikkusega: keskmised kolm sõrme (nimetissõrm, keskmine sõrm ja nimetu sõrm) on pikemad, samas kui pöial ja väike sõrm on lühemad.
Siin tulebki mängu Re-bemoll mažoori geomeetriline sobivus. Selles helistikus (mis koosneb nootidest Re-bemoll, Mi-bemoll, Fa, Sol-bemoll, La-bemoll, Si-bemoll, Do) langevad pikemad sõrmed loomulikult kõrgematele mustadele klahvidele, samal ajal kui lühike pöial ja vahel ka väike sõrm maanduvad mugavalt madalamatele valgetele klahvidele (Fa ja Do). See loob olukorra, kus käsi säilitab oma loomuliku, kergelt kumera kuju ilma liigse pingutuseta.
Võrdluseks, C-duuris mängimine nõuab, et pikad sõrmed kõverduksid rohkem või käsi oleks ebaloomulikult lame, et tabada kõiki klahve ühtlasel tasapinnal. See võib pikkade passaažide puhul tekitada pinget ja ebakindlust, mida “mustades” helistikes esineb harvem.
Chopini pedagoogiline pärand
Üks ajaloo suurimaid klaverivirtuoose ja heliloojaid, Frédéric Chopin, mõistis seda ergonoomilist eelist süvitsi. Erinevalt paljudest tolleaegsetest ja ka praegustest klaveriõpetajatest, kes alustavad õpetamist C-duurist, pidas Chopin C-duuri skaalat käe jaoks kõige ebaloomulikumaks ja raskemaks. Tema meetodi kohaselt on C-duur kõige viimane skaala, mida tuleks õppida, kuna see ei paku sõrmedele tuge ega orientiire.
Chopin alustas oma õpilastega sageli Si-mažoorist (B-duur) või Re-bemoll mažoorist. Põhjus on lihtne: kui asetada parem käsi klahvidele nii, et sõrmed 2, 3 ja 4 on mustadel klahvidel ning pöial ja väike sõrm valgetel, võtab käsi sisse kõige stabiilsema ja pingevabama asendi. See asend soodustab head tehnikat, randme vabadust ja sõrmede iseseisvust. Paljud pianistid tunnevad tänapäevani, et Re-bemoll mažooris kirjutatud jooksud ja arpeod “mängivad end ise”, kuna sõrmed leiavad oma kohad intuitiivselt.
Orienteerumine kompimise teel
Klaverimäng ei ole ainult visuaalne ja auditoorne tegevus; see on suures osas kinesteetiline ehk puutetundlik. Mustad klahvid ei ole mitte ainult helikõrguse muutjad, vaid nad toimivad ka füüsiliste majakatena. Mustad klahvid on rühmitatud kahekaupa ja kolmekaupa. See muster annab pianistile kohese taktiilse tagasiside selle kohta, kus ta klaviatuuril asub, ilma et ta peaks pidevalt käsi vaatama.
Re-bemoll mažooris on need “majakad” pidevalt sõrmede all:
- Skaala kasutab ära kõik viis musta klahvi oktavi piires.
- See tähendab, et pianist tunneb pidevalt klahvide servi ja vahesid, mis annab suurema turvatunde kiirete hüpete või keeruliste käikude ajal.
- Valgetel klahvidel mängides (nagu C-duuris) on klahvid ühtlase laiuse ja vahega, mis suurendab eksimise riski, kuna puudub füüsiline eristusvõime naaberklahvide vahel.
See “pime” orienteerumisvõime on eriti kriitiline virtuoossete teoste puhul, kus silm ei jõua kätetööd jälgida. Re-bemoll mažoor pakub justkui reljeefset kaarti, mida sõrmedega lugeda.
Pöidla üleviimise lihtsus
Üks klaveritehnika nurgakive on skaalade ja passaažide mängimisel pöidla üleviimine teiste sõrmede alt (või käe liigutamine pöidla kohalt). See on hetk, kus sujuvus võib kergesti katkeda ja tekkida soovimatu aktsent. Re-bemoll mažooris on see liigutus tehniliselt palju lihtsam ja sujuvam kui “valgetes” helistikes.
Kuna pöial mängib selles helistikus peamiselt valgeid klahve (Fa ja Do), on tal palju ruumi liikuda mustade klahvide “all”. Mustad klahvid on kõrgemal, jättes nende alla ja vahele ruumi pöidla manööverdamiseks. Kui mängida C-duuri, peab pöial pugema sõrmede alt läbi samal tasapinnal, mis nõuab randmelt ja küünarnukilt suuremat kohanemist. Re-bemollis toimib mustade klahvide kõrgus justkui sillana, mis teeb pöidla liikumise märkamatuks ja voolavaks. See on üks põhjus, miks legato (seotult) mängimine tundub selles helistikus loomulikum ja laulvam.
Kõlavärv ja emotsionaalne laeng
Lisaks füüsilisele mugavusele on Re-bemoll mažooril pianistide südames eriline koht ka tänu selle spetsiifilisele kõlale. Kuigi kaasaegsed klaverid on häälestatud võrdtempereeritult (mis teoreetiliselt tähendab, et kõik helistikud peaksid kõlama ühtmoodi, lihtsalt erineval kõrgusel), väidavad paljud muusikud, et igal helistikul on oma iseloom ehk “värv”.
Re-bemoll mažoori kirjeldatakse sageli järgmiste omadussõnadega:
- Sametine ja tume: Seda peetakse soojaks ja rikkalikuks helistikuks, mis sobib ideaalselt romantilisteks ja unistavateks teosteks.
- Majesteetlik, kuid intiimne: Erinevalt C-duuri otsesest ja kirkast kõlast, on Re-bemollil teatud loori taha varjatud sügavus.
See helistiku iseloom on inspireerinud heliloojaid kirjutama just selles võtmes oma kõige kaunimaid ja emotsionaalsemaid teoseid. Claude Debussy kuulus “Clair de Lune” (Kuuvalgus) on kirjutatud Re-bemoll mažooris, kasutades ära selle helistiku impressionistlikku pehmust. Samuti on Ferenc Liszti “Consolation nr 3” ja suur osa Chopini “Vihmapiiskade prelüüdist” just selles helistikus.
Lugemine vs. mängimine: Noodikirja paradoks
Siin peitubki suurim vastuolu algaja ja edasijõudnu vahel. Noodikirjas näeb Re-bemoll mažoor välja hirmutav. Viis bemolli võtmemärkidena tähendab, et peaaegu iga noot on altereeritud. Algajale pianistile, kes alles õpib noote lugema, on see visuaalne müra koormav. Tuleb pidevalt meeles pidada, millised noodid on madaldatud.
Kuid niipea, kui noodid on “sõrmedesse saadud” ehk lihasmällu salvestatud, muutub visuaalne keerukus ebaoluliseks. Pianist ei mõtle enam “see on mi-bemoll”, vaid tunneb käe asendit klaviatuuril. Seega on Re-bemoll mažoor suurepärane näide sellest, kuidas muusikas võib miski olla teoreetiliselt ja visuaalselt keeruline, kuid füüsiliselt ja tunnetuslikult lihtne. See on ka põhjus, miks paljud improvisaatorid ja džässmuusikud armastavad seda helistikku – sõrmed lihtsalt “teavad”, kuhu minna.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Miks peetakse C-duuri algajate helistikuks, kui see on füüsiliselt ebamugav?
C-duuri peetakse algajate helistikuks peamiselt muusikateooria ja noodilugemise lihtsuse tõttu. Valged klahvid vastavad noodijoonestiku põhinoote ilma lisamärkideta, mis teeb visuaalse seose loomise noodi ja klahvi vahel lihtsaks. Füüsiline ebamugavus ilmneb alles keerukamate ja kiiremate teoste puhul, milleni algajad kohe ei jõua.
Kas on vahet Re-bemoll mažooril ja Do-diees mažooril?
Klaviatuuril on need samad klahvid (enharmoonilised helistikud). Kuid noodikirjas on vahe suur: Re-bemollil on 5 bemolli, Do-dieesil (Cis-duur) on 7 dieesi. Pianistid eelistavad sageli lugeda Re-bemolli, kuna 5 märki on visuaalselt lihtsam hallata kui 7 märki, kuigi füüsiline mängutunnetus on identne.
Kas lühemate sõrmedega pianistidele sobib Re-bemoll paremini?
Jah, üldjuhul küll. Re-bemoll toob klahvid “käele lähemale”. Kuna pikad sõrmed on mustadel klahvidel (mis asuvad kaugemal), siis lühemad sõrmed (pöial) ulatuvad paremini valgeteni. See vähendab vajadust kätt edasi-tagasi venitada, mis on eriti kasulik väiksema käega pianistidele.
Millised on kuulsaimad palad selles helistikus?
Lisaks eelmainitud Debussy “Clair de Lune’ile” ja Liszti “Consolationile”, on tuntud näited Chopini “Valss op. 64 nr 1” (Minutivalss), tema “Nokturn op. 27 nr 2” ja Rahmaninovi “Prelüüd op. 32 nr 13”. Samuti on Tšaikovski 1. klaverikontserdi kuulus avateema just Re-bemoll mažooris.
Praktilised soovitused mustade klahvidega harjumiseks
Kui olete harjunud mängima peamiselt valgetel klahvidel ja viis bemolli tundub hirmutav, tasub lähenemist muuta. Ärge mõelge üksikutele nootidele, vaid käe asendile tervikuna. Üks parimaid viise selle helistikuga sõbraks saada on mängida Re-bemoll mažoori akorde ja arpeosid, tunnetades, kuidas käsi justkui “lukustub” klaviatuuri külge. Keskenduge sellele, kuidas mustad klahvid toetavad sõrmede padjakesi ja pakuvad libisemisvastast kindlustunnet.
Samuti on kasulik harjutada pentatoonilist skaalat ainult mustadel klahvidel (mis moodustab Sol-bemoll mažoori või Mi-bemoll minoori pentatoonika). See on suurepärane viis arendada sõrmede tundlikkust ja julgust kasutada klaviatuuri kõrgemaid osi. Improvisatsioon ainult mustadel klahvidel kõlab alati hästi ja harmooniliselt, andes algajale kiire eduelamuse ja vähendades hirmu “valede nootide” ees. Kui olete kord avastanud Re-bemolli ergonoomilise mugavuse, võib sellest kergesti saada ka teie lemmikhelistik, mis avab ukse klaverimuusika kõige romantilisemasse repertuaari.
