Kuigi akna taga võib veel laiutada talvine hallus või paukuda pakane, on iga eestlase sisemuses tunda, et murdepunkt on ammu ületatud. Pärast pikka ja pimedat kaamoseaega on valgus hakanud võidukäiku tegema ning see ei toimu enam tibusammul, vaid tõeliste hüpetega. Just praegune periood, veebruari teisest poolest kuni märtsi lõpuni, on aeg, mil päeva pikkus kasvab meie laiuskraadidel kõige kiiremini. See on looduse viis meid talveunest äratada ja valmistada ette saabuva kevadise pööripäeva energiaks. Kuid miks just praegu on muutus nii drastiline ja mida see tegelikult meie, looduse ja meid ümbritseva keskkonna jaoks tähendab?
Paljude jaoks on üllatav, et päeva pikkuse kasv ei ole aastaringselt ühtlane. See ei ole lineaarne protsess, kus iga päev lisandub võrdne hulk minuteid. Tegemist on hoopis kiireneva protsessiga, mis saavutab oma maksimumkiiruse kevadise pööripäeva paiku. Kui vahetult pärast jõule lisandus valget aega vaid mõni sekund või minut, siis nüüd võime rääkida juba viiest kuni kuuest lisaminutist iga ööpäevaga. See teeb nädalas kokku ligi kolmveerand tundi lisavalgust, mis on inimsilmale ja -kehale juba väga selgelt tajutav muutus.
Miks valge aeg just nüüd nii kiiresti pikeneb?
Selleks, et mõista, miks me praegu naudime järjest pikemaid õhtuid, peame vaatama Maa ja Päikese vahelist tantsu astronoomilise pilguga. Maa tiirleb ümber Päikese, olles samal ajal oma telje suhtes kaldu umbes 23,5 kraadi. See kalle ongi aastaaegade vaheldumise peamine põhjus. Talvisel pööripäeval on põhjapoolkera Päikesest maksimaalselt eemale kaldunud, mistõttu on päevad lühikesed ja Päike käib madalalt.
Praegu liigume me aga kevadise pööripäeva suunas, mil Maa telg ei ole Päikese suhtes enam eemale ega poole kaldus, vaid on n-ö neutraalses asendis (Päike paistab otse ekvaatorile). Matemaatiliselt ja geomeetriliselt tähendab see seda, et valgusjoone muutus Maa pinnal on kõige kiirem just pööripäevade (nii kevadise kui sügisese) ümbruses. Me asume praegu sinusoidi kõige järsemal tõusul. See on periood, kus Päikese deklinatsioon (kõrgus taevas) muutub kõige kiiremini, tuues kaasa päeva pikkuse plahvatusliku kasvu.
Eesti geograafiline eelis ja eripära
Huvitav on märkida, et päeva pikkuse muutumise kiirus sõltub suuresti sellest, kus te maakeral asute. Ekvaatoril on päeva pikkus aastaringselt enam-vähem sama – umbes 12 tundi – ja aastaaegade vaheldumine valguse mõttes puudub. Mida rohkem pooluste poole liikuda, seda ekstreemsemaks muutuvad erinevused.
Eesti asukoht 57. ja 59. põhjalaiuse vahel tähendab, et me kogeme üht maailma kõige dünaamilisemat valguse muutumist. Võrreldes näiteks Kesk-Euroopa või Lõuna-Euroopaga, on meie kevadine “valguse plahvatus” palju intensiivsem. Siin on mõned näited, kuidas see avaldub:
- Lõuna-Euroopa (nt Hispaania): Päeva pikkus kasvab küll, kuid märksa aeglasemas tempos, lisandudes vaid 2-3 minutit päevas.
- Kesk-Euroopa (nt Saksamaa): Kasv on tuntav, kuid jääb alla nelja minuti piiri.
- Eesti ja Põhjamaad: Meie laiuskraadidel lisandub märtsi alguses päevavalgust üle 5 minuti ööpäevas. See on fenomenaalne kiirus, mis muudab meie elurütmi märgatavalt vaid paari nädala jooksul.
Kuidas tajume muutust hommikuti ja õhtuti?
Paljud inimesed märkavad, et õhtud lähevad valgeks justkui kiiremini kui hommikud. Tegelikult jaotub valge aja lisandumine hommiku ja õhtu vahel enam-vähem võrdselt, kuid meie sotsiaalne rütm mõjutab tajumist. Kuna enamik meist ärkab kindlal kellaajal (sageli enne päikesetõusu või selle ajal), siis hommikuse valguse muutus ei pruugi olla nii dramaatiline kui õhtul, mil tööpäeva lõpp nihkub pimedusest valgusesse. Märtsi keskpaigaks on paljudel juba võimalik pärast tööpäeva lõppu valges koju minna või isegi õues sportida, mis oli veebruari alguses veel mõeldamatu.
Mõju inimese bioloogilisele kellale ja tervisele
Valguse hulga kiire suurenemine ei ole ainult astronoomiline kurioosum, vaid sellel on otsene ja sügav mõju meie tervisele. Inimese ööpäevast rütmi ehk tsirkadiaanrütmi reguleerib suuresti valgus. Valgus on signaal, mis ütleb ajule, millal toota unehormooni melatoniini ja millal virgatsainet serotoniini.
Positiivsed mõjud:
- Energiataseme tõus: Rohkem loomulikku valgust pärsib melatoniini tootmist päeval, mis vähendab unisust ja suurendab erksust.
- Meeleolu paranemine: Päikesevalgus soodustab serotoniini tootmist, mis on tuntud kui “õnnehormoon”. See aitab leevendada hooajalist depressiooni (SAD), mis paljusid põhjamaalasi talvel kimbutab.
- D-vitamiini süntees: Kuigi varakevadine päike on veel madalal ja UV-indeks madal, hakkab keha siiski valmistuma perioodiks, mil on võimalik taas looduslikul teel D-vitamiini toota.
Siiski kaasneb selle kiire muutusega ka nn kevadväsimus. See on paradoksaalne seisund, kus hoolimata valguse lisandumisest tunneb inimene end kurnatuna. Põhjuseks on keha vajadus kohaneda muutunud hormonaalse tasakaaluga, temperatuuri kõikumised ja talve jooksul tühjenenud vitamiinivarud. Keha n-ö “käivitamine” pärast talveunerežiimi nõuab ressursse.
Looduse ärkamine: fenoloogiline kevad
Päeva pikkus on looduse jaoks kõige usaldusväärsem kalender. Temperatuur võib aastati kõikuda – märts võib olla nii lumine kui ka soe –, kuid päeva pikkus on igal aastal samal kuupäeval täpselt sama. Seetõttu kasutavad taimed ja loomad just valgustsüklit oma elutegevuse reguleerimiseks.
Mida me praegu looduses näeme?
- Lindude laul: Isaslinnud hakkavad reageerima pikenevale päevale hormonaalsete muutustega, mis paneb nad laulma ja territooriumi märgistama, isegi kui väljas on veel miinuskraadid. Rasvatihased on ühed esimesed, kes annavad märku valguse võidust.
- Puude mahla liikumine: Vahtramahl hakkab jooksma juba siis, kui päevad on plussis ja ööd miinuses, kuid just valgusperioodi pikenemine on signaaliks pungade paisumise ettevalmistuseks.
- Toataimed: Isegi kodused toataimed saavad aru, et “puhkus” on läbi. Märts on parim aeg toataimede ümberistutamiseks, sest suurenenud valgusimpulss käivitab neis aktiivse kasvuperioodi.
Korduma kippuvad küsimused (KKK)
Kevadise valguse ja pööripäevaga seoses tekib inimestel tihti küsimusi. Siin on vastused levinumatele pärimistele.
Millal on tänavu kevadine pööripäev?
Kevadine pööripäev on astronoomiline hetk, mil Päike ületab taevaekvaatori. See toimub tavaliselt 20. või 21. märtsil. Sel päeval on kogu Maal (välja arvatud poolustel) öö ja päev peaaegu ühepikkused – 12 tundi.
Miks öeldakse, et “valgus võidab pimeduse”?
See pole lihtsalt poeetiline väljend. Pärast kevadist pööripäeva muutub päev ööst pikemaks. See tendents jätkub kuni suvise pööripäevani juunis. Seega märtsi lõpust alates on meil ööpäevas rohkem valgust kui pimedust.
Kas päeva pikkus kasvab Eestis igal pool võrdselt?
Väikese riigi kohta on erinevused minimaalsed, kuid olemas. Põhja-Eestis on suvel päevad veidi pikemad kui Lõuna-Eestis, ja talvel vastupidi, lühemad. Praegusel üleminekuperioodil on erinevused minutites vaevumärgatavad, kuid mida lähemale jõuame suvele, seda selgemaks saab põhjaosa eelis valgete ööde suhtes.
Miks on hommikul ikka veel külm, kuigi päike käib kõrgemalt?
Tegemist on nn temperatuuri inertsiga. Maa ja veekogud on talve jooksul sügavalt maha jahtunud. Kuigi päike soojendab üha intensiivsemalt, kulub suur osa energiast lume sulatamisele ja maapinna ülessoojendamisele. Õhutemperatuur hakkab püsivalt tõusma alles siis, kui see inerts on ületatud.
Kuidas võtta maksimumi praegusest valguse kasvust?
Soovitatav on viibida õues just keskpäevasel ajal, mil päikese intensiivsus on suurim. Isegi pilvise ilmaga on valgustugevus õues mitu korda suurem kui siseruumides. See aitab reguleerida unetsüklit ja peletada väsimust.
Valgete ööde ootusärevus
Praegune kiire valguse lisandumine on alles eelmäng sellele, mis teeb Eesti suved eriliseks – valgetele öödele. Kui me liigume aprilli ja mai poole, hakkab päeva pikkuse kasvutempo küll aeglaselt raugema (sest sinusoidi tipp hakkab lähenema), kuid päevad ise venivad ülipikaks. Juba maikuus ei lähegi põhjataevas enam täiesti pimedaks.
See teadmine, et liigume vääramatu jõuga aja suunas, mil saame õues lugeda raamatut ilma lisavalgustuseta ka kell kümme õhtul, annab praegusele hetkele erilise võlu. Iga lisanduv viis minutit päevavalgust on samm lähemale suvele, elujõule ja looduse täielikule tärkamisele. Seega tasub just praegu, märtsis, võtta hetk ja märgata: vaata, kuidas päike loojub täna hiljem kui eile. See on kevade kindel samm, mis muutub iga päevaga üha mürisevamaks ja nähtavamaks.
