Pihtimus: miks me varastasime auto ja kuidas see lõppes

See pidi olema vaid süütu lõbusõit, hetkeline põgenemine argipäeva hallusest ja võimalus tunda end korrakski vabana. Tagantjärele mõeldes on raske täpselt määratleda seda sekundit, mil ratsionaalne mõtlemine lakkas ja adrenaliin võttis juhtimise üle, kuid see hetk muutis minu ja mu sõprade elu jäädavalt. Me ei olnud paadunud kurjategijad ega plaaninud autot maha müüa; me olime lihtsalt noored, lollid ja otsisime põnevust valest kohast. See, mis algas naeru ja bravuuriga, lõppes käeraudade, politseisireenide ja aastatepikkuse kahetsusega. Selles loos räägin ma avameelselt, miks me tegime selle saatusliku vea, millised olid juriidilised ja emotsionaalsed tagajärjed ning miks autovargus – või isegi “lihtsalt laenamine” – on tegu, mille hind on kõrgem, kui keegi meist oskas karta.

Hetkeemotsioon ja grupimõtlemine: psühholoogiline tagamaa

Kõige sagedasem küsimus, mida minult on hiljem küsitud, on lihtne: “Miks?” Miks riskida oma tuleviku, vabaduse ja mainega ühe metallihunniku pärast? Vastus ei peitu materiaalses kasus. Enamik noorte poolt toime pandud autovargusi või omavolilisi kasutamisi ei ole ajendatud soovist rikastuda. Meie puhul oli käivitavaks jõuks grupimõtlemine ja ohtlik illusioon karistamatusest.

Olukord, kus üks halb idee leiab teiste poolt heakskiidu, tekitab lumepalliefekti. Keegi ei taha olla see, kes ütleb “ei” ja tunnistab hirmu. Sotsiaalpsühholoogias on hästi teada, et grupis olles inimese individuaalne vastutustunne väheneb. Meie seltskonnas tekkis eufooria – tunne, et maailm kuulub meile ja reeglid on mõeldud teistele. See on ohtlik seisund, kus aju prefrontaalne korteks, mis vastutab tagajärgede hindamise eest, lülitub justkui välja. Me nägime vaid autot, mille uks oli hooletusest lahti jäänud, ja võtmeid, mis vedelesid istmel. Me ei näinud politseid, kohtukulli ega purunenud tulevikke.

Sündmuste käik: adrenaliinist paanikani

Auto käivitamine tundus nagu stseen filmist, kuid reaalsus jõudis kohale äärmiselt kiiresti ja valusalt. Esimesed minutid roolis olid täis joovastust, kuid see asendus peagi paranoiaga. Iga vastutulev auto tundus olevat politseipatrull. Iga foori taga seismine tundus igavikuna. Meie “lõbusõit” muutus kiiresti luupainajaks.

Sündmuste ahel, mis viis meie tabamiseni, oli klassikaline ja vältimatu:

  • Tähelepanu äratamine: Kogenematu juht ja võõras auto on kombinatsioon, mis paistab liikluses silma. Ebakindlad manöövrid ja kiiruse ületamine olid need, mis meid reetsid.
  • Politsei sekkumine: Kui vilkurid meie taga süttisid, tekkis autos paanika. Põgenemiskatse oli meie teine suurim viga sel õhtul. See muutis olukorra “liiklusrikkumisest” tõsiseks kuriteoks, mis hõlmas vastuhakku ametivõimudele.
  • Füüsiline lõppvaatus: Sõit lõppes teelt väljasõiduga. Õnneks keegi tõsiselt viga ei saanud, kuid auto oli rikutud. Hetk, mil sind autost välja tõmmatakse ja nägu vastu asfalti surutakse, pühib peast viimsegi adrenaliiniriisme. Alles jääb vaid külm hirm.

Eesti seadusandlus: vargus versus omavoliline kasutamine

Paljud inimesed, eriti noored, ei tee vahet kahel juriidilisel terminil, mis määravad karistuse raskuse. Minu jaoks sai see selgeks alles uurija kabinetis. On oluline mõista, kuidas Eesti Karistusseadustik neid tegusid eristab.

Asja omavoliline kasutamine (§ 215)

Kui eesmärk ei ole autot endale jätta või maha müüa, vaid lihtsalt “sõita ja tagasi tuua” (või kuskile jätta), kvalifitseeritakse see sageli asja omavoliliseks kasutamiseks. See on levinud väärarusaam, et “ma ju ei varastanud seda, ma ainult laenasin”. Seaduse silmis on see siiski kuritegu. Karistuseks võib olla rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Kui tegu on toime pandud grupi poolt, on karistused karmimad.

Vargus (§ 199)

Vargusest räägime siis, kui eesmärk on auto jäädavalt oma valdusesse pöörata (näiteks varuosadeks müümine). Siin on karistused veelgi rangemad, ulatudes kuni viieaastase vangistuseni. Meie õnneks suutis advokaat tõestada, et meie eesmärk oli vaid sõitmine, kuid see ei päästnud meid kriminaalkorras karistamisest.

Majanduslikud tagajärjed: võlg, mis jälitab aastaid

Kriminaalkaristus on vaid üks osa probleemist. Tihti unustatakse tsiviilvastutus. Kuna me lõhkusime auto ära ja tekitasime kahju ka linnaruumile (liiklusmärk ja äärekivid), tuli see kõik kinni maksta. Siin on oluline nüanss, mida paljud ei tea: kindlustus ei kata purjus või kuritegelikul teel saadud autoga tekitatud kahjusid süüdlase eest.

  1. Kannatanu hüvitamine: Liikluskindlustus või kaskokindlustus võib küll auto omanikule kahju hüvitada, et tema ei peaks kannatama.
  2. Regressinõue: Pärast seda, kui kindlustusselts on omanikule raha välja maksnud, esitab ta tagasinõude (regressi) süüdlaste vastu. See tähendab, et kogu summa nõutakse sisse meilt.
  3. Kohtutäiturid: Kui summat kohe maksta ei ole (ja meil muidugi ei olnud), arestitakse pangakontod ja tulevased sissetulekud. See tähendab, et aastaid läheb suur osa palgast võla katteks.

Elu pärast karistust: suletud uksed ja häbimärk

Kõige raskem osa algas pärast kohtuotsust. Kriminaalkaristus ei ole lihtsalt rida paberil; see on märk, mis saadab sind aastaid. Karistusregistri kanne mõjutab elu valdkondades, millele noorena ei oska mõeldagi.

Esiteks, tööturg. Paljudes ametites nõutakse puhast karistusregistrit. Riigiametid, turvafirmad, pangad ja isegi paljud rahvusvahelised ettevõtted teevad taustakontrolli. “Autovargus” või “omavoliline kasutamine” CV-s ei tekita usaldust. See sulges minu ees nii mõnegi ukse ja sundis leppima töökohtadega, mis ei vastanud mu võimetele ega soovidele.

Teiseks, reisimine. Teatud riigid (näiteks USA ja Austraalia) on väga ranged viisade väljastamisel inimestele, kellel on kriminaalkaristus. Unistus minna välismaale tööle või reisima võib puruneda ühe nooruses tehtud lolluse tõttu. See isolatsioonitunne ja teadmine, et oled ise oma võimalusi piiranud, on vaimselt kurnav.

Korduma kippuvad küsimused (KKK)

Olen aastate jooksul vastanud paljudele küsimustele seoses oma kogemusega. Siin on peamised teemad, mis inimesi huvitavad ja mis aitavad mõista juriidilist reaalsust.

Kas alaealine pääseb karistusest?

Ei, alaealisus ei tähenda karistamatust. Eestis algab süüvõime 14. eluaastast. Alaealiste puhul püütakse küll rakendada mõjutusvahendeid (sotsiaalprogrammid, käitumiskontroll), kuid tõsise kuriteo või korduvate rikkumiste korral on võimalik ka vabadusekaotuslik karistus, tavaliselt tingimisi või paigutamine erikooli.

Mis vahe on ärandamisel ja vargusel?

Juriidilises keeles terminit “ärandamine” enam Karistusseadustikus otseselt ei kasutata, selle asemel on “asja omavoliline kasutamine”. Nagu varem mainitud, on peamine erinevus eesmärgis: kas soovitakse asja endale jätta (vargus) või ajutiselt kasutada. Mõlemad on kriminaalkuriteod.

Kui kaua on karistusregister nähtav?

See sõltub karistuse liigist. Üldjuhul kustub karistus registrist teatud aja möödumisel pärast karistuse kandmist (nt tingimisi vangistuse puhul katseaja lõppedes pluss teatud aastad). Kuid info võib jääda arhiividesse ja teatud julgeolekukontrollides võib see siiski välja tulla.

Kas ma pean maksma, kui ma ise autoga ei sõitnud, vaid olin kaasreisija?

Jah, kui on tõestatud, et tegutsesite grupina ja olite teadlikud, et auto on varastatud või omavoliliselt võetud. Solidaarne vastutus tähendab, et kahjunõue võidakse esitada kõigi osaliste vastu ja tihti nõutakse raha sisse sellelt, kellel on sissetulek.

Vastutuse võtmine ja taastumine

Minu lugu ei ole uhkustamiseks, vaid hoiatuseks. Auto varastamine või “laenamine” ei ole süütu nali. See on vägivallaakt kellegi eraomandi vastu ja oht ühiskonnale. Kuid kõige olulisem õppetund, mille ma sellest sain, on vastutuse võtmise vajadus. Süüdistada sõpru, ühiskonda või alkoholi on lihtne, kuid paranemine algab peeglisse vaatamisest.

Tänaseks olen oma võlad tasunud ja karistus on registrist kustunud, kuid see võttis aega peaaegu kümme aastat minu elust. Usalduse taastamine oma pere ja lähedaste silmis oli raskem kui ükskõik milline rahaline trahv. Kui sa loed seda ja oled sarnases olukorras või kaalud midagi sarnast, siis tea: see hetkeline adrenaliinisööst ei ole väärt aastaid stressi, piiranguid ja häbi. On võimalik teha uusi valikuid, kuid palju lihtsam on jätta esimene vale samm tegemata. Elu on palju enamat kui see üks öö, ja sinu potentsiaal on väärt enamat kui purunenud klaasid ja politseisireenid.

Posted in Elu