1956. aasta hilissügisel hoidis maailm hinge kinni, kui Lähis-Idas lahvatas konflikt, mis ähvardas paisuda kolmandaks maailmasõjaks, kuid päädis hoopis vana maailmakorra kokkuvarisemisega. Suessi kriis ei olnud pelgalt sõjaline kokkupõrge strateegiliselt tähtsa veetee pärast; see oli hetk, mil 19. sajandi koloniaalvõimud põrkusid 20. sajandi uue reaalsusega. Sündmused, mis said alguse Egiptuse presidendi Gamal Abdel Nasseri otsusest riigistada Suessi kanal, käivitasid ahelreaktsiooni, mis paljastas Suurbritannia ja Prantsusmaa nõrgenenud positsiooni ning kinnitas Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu tõusu vaieldamatuteks superriikideks. See oli nädal, mil impeeriumid ei lakanud lihtsalt olemast, vaid said valusa õppetunni oma piiratud mõjuvõimust tuumaajastul.
Strateegiline tähtsus ja ajalooline taust
Et mõista kriisi sügavust, tuleb vaadata kaugemale kui 1956. aasta sündmused. Suessi kanal, mis avati 1869. aastal, oli insenertehniline ime ja ühendas Vahemerd Punase merega, lühendades drastiliselt teekonda Euroopast Aasiasse. Külma sõja kontekstis ei olnud see kanal lihtsalt kaubatee; see oli Lääne-Euroopa majanduse tuiksoon. Ligi kaks kolmandikku Euroopasse tarnitavast naftast liikus läbi selle kanali. Kes kontrollis kanalit, kontrollis sisuliselt Euroopa tööstust ja transpordivõimekust.
Aastakümneid oli kanal olnud Suurbritannia ja Prantsusmaa investorite omanduses oleva Suessi Kanali Kompanii kontrolli all. Egiptuse jaoks sümboliseeris see aga jätkuvat koloniaalset ekspluateerimist. Pärast 1952. aasta Egiptuse revolutsiooni ja Gamal Abdel Nasseri tõusu võimule muutusid suhted Lääne ja Egiptuse vahel pingeliseks. Nasser propageeris araabia natsionalismi ja soovis Egiptust moderniseerida, mille kesksaks projektiks pidi saama Assuani paisu ehitamine Niiluse jõele. Algselt lubasid USA ja Suurbritannia projekti rahastada, kuid tõmbusid tagasi, kui Nasser hakkas tihendama suhteid kommunistliku blokiga, ostes relvastust Tšehhoslovakkiast.
Nasseri vastukäik ja riigistamine
Vastusena Lääne rahastuse ärajäämisele tegi Nasser 26. juulil 1956. aastal Aleksandrias peetud kõnes ajaloolise avalduse: Egiptus riigistab Suessi Kanali Kompanii. See oli šokk lääneriikidele. Nasseri plaan oli lihtne ja rahva seas äärmiselt populaarne – kanali läbimise tasudest saadud tulu pidi minema Assuani paisu ehitamiseks.
Suurbritannia peaminister Anthony Eden pidas seda sammu vastuvõetamatuks. Tema jaoks ei olnud küsimus ainult kanalis, vaid Briti prestiižis. Eden võrdles Nasserit Mussolini ja Hitleriga, uskudes, et diktaatoritele järeleandmine viib katastroofini. Prantsusmaa oli samuti raevus, kuid neil oli lisamotiiv: nad uskusid, et Nasser toetab Alžeeria iseseisvussõda Prantsusmaa vastu. Mõlemad riigid hakkasid otsima ettekäänet sõjaliseks sekkumiseks, et taastada kontroll kanali üle ja kukutada Nasser.
Sèvresi protokoll: Salajane vandenõu
Kriisi kõige küünilisem peatükk kirjutati Pariisi lähedal Sèvresis, kus toimus salajane kohtumine Suurbritannia, Prantsusmaa ja Iisraeli esindajate vahel. Seal sõlmiti kurikuulus Sèvresi protokoll. Plaan oli järgmine:
- Iisrael ründab Egiptust ja tungib Siinai poolsaarele, liikudes Suessi kanali suunas.
- Suurbritannia ja Prantsusmaa esitavad seejärel mõlemale poolele ultimaatumi, nõudes vägede tagasitõmbumist kanalist ja lubades okupeerida kanali tsooni “rahu tagamiseks”.
- Kuna Egiptus keelduks oma territooriumi loovutamast (nagu oli ette nähtud), alustavad Euroopa suurriigid invasiooni.
See plaan pidi andma sissetungile legitiimsuse ja näitama lääneriike rahuvalvajatena, mitte agressorina. Iisraelil oli oma huvi: lõpetada Egiptuse toetatud fedayeen’ide rünnakud ja avada Tirani väin Iisraeli laevandusele.
Sõjategevus: Operatsioonid Kadesh ja Musketeer
29. oktoobril 1956 alustas Iisrael operatsiooni Kadesh, visates langevarjurid Siinai poolsaarele ja liikudes kiiresti edasi. Plaanipäraselt esitasid Suurbritannia ja Prantsusmaa oma ultimaatumi. Nasser lükkas selle ootuspäraselt tagasi. 31. oktoobril alustasid liitlased Egiptuse lennuväljade pommitamist (operatsioon Musketeer).
Sõjaliselt oli operatsioon edukas. Iisraeli väed vallutasid Siinai ja liitlaste dessantväed maandusid Port Saidis, võttes kontrolli kanali põhjaosa üle. Kuid poliitiliselt oli see täielik katastroof. Sissetungijad ei olnud arvestanud kahe olulise teguriga: maailma avaliku arvamuse ja Ameerika Ühendriikide reaktsiooniga.
Superriikide sekkumine ja majanduslik surve
Suessi kriis langes kokku Nõukogude Liidu sissetungiga Ungarisse, kus suruti maha sealne ülestõus. Lääs oleks saanud seda kasutada Nõukogude agressiooni hukkamõistmiseks, kuid Suessi rünnak võttis neilt moraalse üleoleku. Nõukogude Liidu juht Nikita Hruštšov ähvardas lääneriike raketirünnakutega, kui nad Egiptusest ei lahku.
Veelgi otsustavam oli aga USA presidendi Dwight D. Eisenhoweri reaktsioon. Eisenhower oli raevunud, et liitlased tegutsesid tema selja taga vahetult enne USA presidendivalimisi. Ta keeldus sissetungi toetamast ja asus hoopis agressorite vastu tegutsema. USA kasutas oma kõige võimsamat relva – majandust.
Ameerika Ühendriikide survemeetmed olid laastavad:
- USA ähvardas müüa oma Suurbritannia võlakirjade reservid, mis oleks põhjustanud naelsterlingi kollapsi.
- Washington blokeeris Suurbritannia juurdepääsu Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) laenudele.
- Saudi Araabia kehtestas naftaembargo Suurbritanniale ja Prantsusmaale ning USA keeldus tarnimast asendusnaftat, kuni väed on Egiptusest lahkunud.
Suurbritannia majandus oli kokkuvarisemise äärel. Peaminister Edenil ei jäänud muud üle, kui nõustuda relvarahuga ilma oma eesmärke saavutamata. Prantsusmaa ja Iisrael olid sunnitud järgnema.
ÜRO roll ja rahuvalvejõudude sünd
Suessi kriisi lahendamisel mängis kriitilist rolli Ühinenud Rahvaste Organisatsioon ja eriti Kanada välisminister Lester B. Pearson. Et võimaldada Suurbritannial ja Prantsusmaal “väärikalt” taanduda ja asendada nende väed neutraalse jõuga, pakkus Pearson välja idee luua ÜRO erakorralised jõud (UNEF). Need olid maailma esimesed tõelised rahuvalvejõud, mis paigutati Siinai poolsaarele puhvertsoonina Egiptuse ja Iisraeli vahele. Pearsoni diplomaatiline meisterlikkus hoidis ära konflikti eskaleerumise ja tõi talle hiljem Nobeli rahupreemia.
Korduma kippuvad küsimused (FAQ)
Mis oli Suessi kriisi peamine põhjus?
Peamine põhjus oli Egiptuse presidendi Gamal Abdel Nasseri otsus riigistada Suessi kanal, mis oli varem Suurbritannia ja Prantsusmaa kontrolli all. See ohustas Lääne naftatarneid ja mõjuvõimu piirkonnas. Lisaks soovisid lääneriigid ja Iisrael kukutada Nasserit, keda peeti ohuks piirkondlikule stabiilsusele.
Miks Ameerika Ühendriigid ei toetanud oma liitlasi?
President Eisenhower kartis, et sissetung tõukab araabia riigid Nõukogude Liidu kätesse ja vallandab laiema sõja. Lisaks toimus konflikt vahetult enne USA valimisi ja Eisenhower soovis esineda rahuvalvajana. Ta oli samuti pahane, et liitlased varjasid oma plaane Washingtoni eest.
Kes võitis Suessi sõja?
Sõjaliselt olid Iisrael, Suurbritannia ja Prantsusmaa edukad, vallutades Siinai ja osa kanalist. Poliitiliselt oli aga selge võitja Egiptus ja president Nasser, kes väljus konfliktist araabia maailma kangelasena. Strateegilises plaanis võitsid ka USA ja Nõukogude Liit, kes kindlustasid oma positsioone Lähis-Idas.
Millised olid tagajärjed Suurbritanniale ja Prantsusmaale?
Mõlema riigi jaoks oli see alandav lüüasaamine, mis näitas, et nad ei ole enam globaalsed superriigid, kes suudavad tegutseda ilma USA toetuseta. Suurbritannia peaminister Anthony Eden astus peagi tagasi ja see sündmus kiirendas dekoloniseerimise protsessi mõlema riigi valduste osas.
Lähis-Ida uus reaalsus ja geopoliitiline pärand
Suessi kriisi lõppemine tähistas uue ajastu algust rahvusvahelistes suhetes. Suurbritannia ja Prantsusmaa taandumine tekitas Lähis-Idas võimuvaakumi, mille täitsid kiiresti külma sõja superriigid. Nõukogude Liit hakkas massiliselt relvastama ja toetama araabia natsionalistlikke režiime, sealhulgas Egiptust ja Süüriat, samas kui Ameerika Ühendriigid süvendasid oma sidemeid Iisraeli ning “mõõdukate” araabia riikidega nagu Saudi Araabia.
See konflikt pani aluse ka järgmistele Lähis-Ida sõdadele. Kuigi ÜRO rahuvalvejõud tagasid piiril rahu ligi kümneks aastaks, ei lahendatud konflikti algpõhjuseid. Nasseri prestiiži kasv julgustas araabia natsionalismi levikut, mis viis lõpuks pingete uue eskaleerumiseni ja 1967. aasta Kuuepäevase sõjani. Suessi kriis õpetas maailmale, et sõjaline üleolek ei taga poliitilist võitu ning et majanduslikud hoovad võivad olla sama surmavad kui tankid ja lennukid. Ennekõike oli see aga hetk, mil Euroopa vanad koloniaalvõimud olid sunnitud tunnistama, et maailma saatust ei otsustata enam Londonis ega Pariisis.
